Meie teater olevat kriisis. Hädakisa vallandus „Meie Eesti“ nimelise riiklike alus- ja pereväärtuste bülletääni taustaveergudel. See on arusaadav: kantsli kõrvale on ikka vajatud ka kõrtsu, kus pärast härras- ja kroonujura end eheda lora saatel tuulutada. „Lõpp“, „kriis“ ja „allakäik“ on tublid ülesvuhvitud noomenid, millele tähelepanukokottidest kirjastajad on võinud loota nagu öised sõbrad hiljuti hingusele läinud Sossi klubile (seal olevat võitnud iga loos!).
Fortuuna lahkus võib seda sorti radadel ent heiastuslikuks osutuda ning kiire kirefarsi fassaadipragudest paista hambutu tühjus või substituudiparseldaja niidid. Põhjenduseta igas teatriveerus kriisi kuulutamine (20. IX Sirbis suvalise pistena arvustuse lõpus, kaks nädalat hiljem juba pooltes lugudes kolmest suust) pole ei adekvaatne ega amüsantne. Wannabe draama-kuninganna palaganist on saanud rutiinne isikupäratu koorilaul.
Ivar Põllu on tabavalt diagnoosinud, et NO99 taandudes jäi kriitika orientatsioonisegadikku. Varasema lihtsa vastandumise asemel pole enam midagi selgelt ette antud. Psühholoogilise loojutustamise ja postdramaatilise laadi heitlus sai üldjoontes peetud ja lõppes kõigile võiduka viigiga: sotsiaalkriitiline keldriekspressionism („Rahvavaenlane“) on Eesti Draamateatri suurel laval ning elitaarsed friigid (Ingomar Vihmar) suvituslinna teatrijuhid.
Peter Pomerantsev kirjutab oma värskes reaalsuse väänamist kirjeldavas raamatus „See ei ole propaganda“, et külma sõja aegse ilmapildi varing tabas kõigepealt ja valusaimalt venelasi. Gleb Pavlovski taolised fakiirid tajusid jalamaid, et sisulise ideelise vastasseisu lakates tuleb mängus püsimiseks luua ja võimendada olematuid konflikte ja probleeme. Teatrikriis ei erine selles mõttes ühiskonna omast.
Tegelikult pole eesti teatriloos eales olnud praegusele ligilähedastki off- ja off-off-skeenet. Kui Tartu Uus teater, Vaba Lava ja Kinoteater avangardiiha ei rahulda, mine Kanutisse, Sõltumatu Tantsu Lavale, jälgi Renate Keerdi, Mart Kangro või Tantsuagentuuri tegemisi. Kõikjal leiab põnevat arengut, vormiuuenduslikkuse kõrval liigutakse suurema sotsiaalsuse ja väljenduslaadi üldmõistetavuse suunas.
Kui suvepalaganid hingepidet ei paku, on ju alati võimalus valida sügavuti mineva Theatrumi või erksa ja probleemitundliku VATi lavastus. Tõsi, avangard ei ole nagu NO99 ajal teatripildis keskne, Marika Vaariku rollijõuga ei tehta mugandunutelegi selgeks, et tuleb ka uuega suhestuda. Eri teatrikeeled kasvavad taas lahku, nagu näitab skandaalsena teatrilukku minev kurioosum, „Workshopi“ häbiväärne alatähtsustamine mulluse draamažürii poolt.
Kriisist jahumine pole ent pääsetee ega toimiv reaktsioon tõsiasjale, et iga-aastase mitmesaja uuslavastuse seas on omajagu lustilugusid ja hallust. Kui on palju ballasti ja äsjasel „Draama“ festivalil iseloomustatakse teatripilti lausa kui sorteerimist vajavat prügi, pole lahendus kõige (mida keegi tervikuna näinud pole) pärast hädaldamine. Eeskuju võiks võtta rahvusvahelisest kultuuriajakirjandusest või ka näiteks popmuusikakriitikast.
Nende vaateväljas toimub nii palju, et suur nimi või institutsioon ei ole põhjus reageerimiseks. Tähelepanufookusse pääsevad hoolikalt massist välja sõelutud, kel on tõepoolest midagi sisulist või vormiliselt säravat pakkuda. Meil ilmub ülemäära kriitikat, mille taga ei ole kriitiku otsiv vaim, sügava kordamineku vahendamise ja mõtestamise vajadus. Lehepinna saamine on ette otsustatud ega tulene sündmuse kaalu kogemisest.
Etendusasutuse PR-osakond tahab viimselegi tegemisele kiiret tagasisidet ja ajalehed leiavadki tüübid, kes (tihti elatisvahendite nappuses) igast asjast loo korraliku käsitööoskusega, ent erutumata ära teevad. Nii paistabki silma suvaline mass, mitte teatripildi äärealadele nihkunud, ent esiletõstmist väärt ja erk avangard.