Häbi teeb eriti suureks see, kui ei valita. (Kui valitakse, jumal temaga, elad üle, sest riigikogulase palk on ju mitu miljonit.) Aga miks peaks neid valitama? Naisi ei valita. See on suur diskrimineerimine, sest tegelikult pole tähtsust, keda valida, õlle ja mobiilkõnede hind sellest niikuinii ei muutu ? ja miks siis mitte nemad? Aga on teada, et naisi ei valita. Pärast seda aga lähebki asi raskeks, sest need naised ei saa enam tavaliste inimestena edasi elada. Häbi on suur, kõik vahivad. Kuidas neid aidata? Siin tulengi mängu mina oma kombelisuse ja hingeõilsusega. Mul on palju plaane. Kõige lihtsam on muidugi see, et me baarist Peldik müüme neile odavalt napsi ja pelmeene, et nad võiksid lasta end unustusse kanda. Aga sellest ei piisa. Muudes kohtades tuntakse nad ära ja näidatakse näpuga. Nad peavad ennast muutma. Aga ilukirurgid on kallid. Mina aga tunnen ammust aega ühte sadulseppa, kelle juures saaks palju odavamalt. Ausalt, see sadulsepp võib oma kääride ja nugadega imet teha, ma olen näinud, kuidas vanast tugitoolist saab uus. See ei ole küll nii peen kui ilukirurgi juures, aga ära ei tunne pärast mitte keegi. Ja kolmandaks: kui need naispoliitikud, kes on läbi kukkunud, ei saa enam tavaliste inimestega suhelda, siis nad peaksid suhtlema isekeskis. Seepärast ma pöördungi teie poole, lugupeetud Allar Jõks (kuigi te pole võibolla õige isik), tehke nii, et ka Eestis oleksid gei- ja lesbiabielud lubatud, nagu nüüd Ameerikas hakatakse. Siis saaksid Kristin Ojuland ja Maimu Berg omavahel abielluda ja sõita mõnda ðveitsi kantonisse, et mõtiskleda seal universaaluniversumi probleemide üle.

Seoses sellega panen ette luua sihtasutus, mille etteotsa pakungi ennast, palgaga kaksteist tuhat puhtalt ja neljasaja eest kõnelimiiti. Veerand rahast tuleks kandideerivate naispoliitikute käest, millele laekuvast sotsiaalmaksust riik lisaks kolm neljandikku. Käesolevaga lõpetan.

Elagu Eesti seadusandlus, kõige eesrindlikum seadusandlus maailmas! Elagu bi! Maha poliitika!