Konkursid on kujunenud tänapäevase muusikaelu lahutamatuks osaks. Olgu tegemist riigisisese või ülemaailmse võistlusega, eesmärgiks on ikka üks ja seesama üsna võimatu ülesanne – selgitada välja parim. Heites pilgu üle-eelmise sajandi lõppu, leiame aastanumbri 1890, mil toimus üks esimestest rahvusvahelistest pianistide võistumängimistest maailmas, Anton Rubinsteini algatatud omanimeline konkurss Peterburis, mille võitis Ferruccio Busoni. Enamikule muusikaelu olulisematele konkurssidele oli algus pandud 1960. aastateks: Chopini konkurss Varssavis (1927), kuninganna Elisabethi konkurss Brüsselis (1938), Tšaikovski konkurss Moskvas (1958), Van Cliburni konkurss Texases (1962) ja Leedsi konkurss Inglismaal (1963). Elitaarseid konkursse, mis mõjutavad tugevalt maailma muusikaelu kunstilises plaanis, on kümne ringis ning lisaks nendele loendamatu hulk kõikvõimalikke võistumängimisi eri maailmanurkades kõikvõimalikele sihtgruppidele, alustades lastest ning lõpetades amatööridega.
Klaverikonkursid Eestis
Esimene Eesti pianistide konkurss leidis aset 1968. aastal. Võistluse kaks vooru peeti Estonia kontserdisaalis, esimeses mängiti 50minutiline soolokava ning teises teos orkestriga. Olgu öeldud, et dirigeerima oli palutud Karl Eliasberg. Esimene preemia anti tol korral Arbo Valdmale, teist kohta jagasid Ada Kuuseoks ja Matti Reimann ning kolmanda koha vääriliseks peeti Eugen Kelderit. Tähelepanuväärsed olid selle konkursi auhinnad, sest lisaks rahalistele preemiatele said esimese, teise ja kolmanda koha saanud vastavalt kümme, seitse ja viis kontserti. Üleriigilisi konkursse on nüüdseks toimunud juba seitse. Ürituste intervall on kõikunud, mõnikord on see olnud viis ja teinekord jälle kaheksa aastat. Vahepausidesse on mahtunud mitmeid spetsiifilisema rõhuasetusega sündmusi nagu Griegi, Brahmsi-Hindemithi, Mozarti-Chopini ja Bachi loomingule pühendatud konkursid ning samuti 2006. aastal toimunud Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss, kus 28 osavõtja seas oli üheksa eesti pianisti.
Sel aastal peeti 23.–30. aprillini VII Eesti pianistide konkurss, mille korraldasid Eesti Klaveriõpetajate Ühing ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, kunstiliseks juhiks professor Ivari Ilja. Tegemist oli omamoodi tähtpäevaüritusega, millega tähistati 40 aasta möödumist esimesest võistumängimisest. Žürii koosnes eranditult varasemate konkursside võitjatest: esimees professor Arbo Valdma (I Eesti pianistide konkursi võitja 1968. a), Lauri Väinmaa (III konkursi võitja 1980. a), Toomas Vana (IV konkursi võitja 1988. a), Mati Mikalai ja Ralf Taal (V konkursi võitjad 1994. a) ning Age Juurikas ja Sten Lassmann (VI konkursi võitjad 2002. a). Esimene ja teine voor toimusid EMTA kammersaalis ning andsid esinejatest ja konkursi tasemest üsna ülevaatliku pildi.
Konkursist võttis osa kokku 25 pianisti vanuses 15–30. Esmalt hakkas silma osalejate noorus, sest ligemale pool oli vanuses 15–19 ning kaheksal käsil alles keskastme muusikahariduse omandamine. Magistrante ja magistrikraadiga võistlejaid oli kokku kuus. Tähelepanu äratas Tallinna muusikakeskkooli õpilaste ja õpetajate panus: viiest osalejast jõudis teise vooru neli ja finaali kaks. See näitab, et selle kooli õpilastel on tugev keskastme ettevalmistus, mis võimaldab tulevikus muusikaakadeemiate (olgu see siis Eestis või mujal maailmas) õppejõududel nendega kergema vaevaga muusikakõrgkooli nõudmiste kohast tööd teha.
Kavaraamatut sirvides peatus silm küllalt sageli TMKK õpetaja Maigi Pakri nimel, kes oli valmistanud konkursiks ette Jelena Matvejevskaja ja Ruslan Strogi ning kelle käe all on muusikuteed alustanud veel mitmed konkursandid, samuti žüriiliikmed Ralf Taal ja Toomas Vana, kellest viimane tegutseb õppejõuna Karlsruhe muusikakõrgkoolis ja Badeni konservatooriumis. Pakri on kindlustanud vettpidava aluspõhja paljudele professionaalse teeraja valinud pianistidele, kes on jätkanud õpinguid EMTAs või välismaistes kõrgkoolides. Peab ütlema, et tema praegustel ja endistel õpilastel läheb väga hästi, mis vahest ongi ühele õpetajale suurim tunnustus. 2005. aastal pälvis Maigi Pakri haridus- ja teadusministeeriumilt ka aasta õpetaja tiitli.
Läheb lahti!
Esimeses voorus tuli EMTA sõbraliku akustikaga saalis esitada klassikaline sonaat (Haydn, Mozart või Beethoven) ning kolm etüüdi (Chopin, Liszt ja vabal valikul veel üks). Teises voorus oli ette nähtud 50–60minutine soolokava, millesse kuulus kohustuslikuna Helena Tulve teos „Kolm laulu”. Teine voor, kuhu pääses 14 osavõtjat, peeti samuti EMTA kammersaalis, mis on muusikule mugav esinemispaik. Teise vooru õigem koht oleks olnud Estonia kontserdisaal, kus saab mängijate võimetest selge pildi, sest see paljastades karmilt kõik esineja puudused ja voorused.
Osalejate ettevalmistus konkursiks oli korralik, kuulda sai mitmeid eredaid esitusi ning suuri ebaõnnestumisi ette ei tulnud. Leidus mõningaid kahvatumaid ülesastumisi, mis johtusid ebasobivast kavast, tehnilise üleoleku puudumisest, väheseks jäänud harjutustundidest, muusikaliste kujundite tuhmusest või avarama mõtlemise nappusest. Oli ka juhtumeid, kus esituse tehnilise külje ja soravusega oli kõik korras, ent muusika asemel seati esiplaanile iseend ja oma tunded.
Kõrgetasemeliselt esitas oma kava esimeses ja teises voorus Kristi Kapten (EMTA, Peep Lassmann). Tema suhtumine muusikasse on meeldiv ja professionaalne, teostus laitmatu ja muusika areng loogiline. Esituse tehnilise kindluse poolest oleks võinud ta ka finaali pääseda, vahest jäi Liszti „Mefisto-valsis” nr 3 puudu haardest ja sisulisest pingest. Avara kõlatajuga on Jelena Matvejevskaja (TMKK, Maigi Pakri, Ivari Ilja), kelle esitatud Haydni sonaat oli konkursilt üks meeldejäävamaid esitusi. Selles oli kõlalist paindlikkust, õhulisust ning värvikat ja peent helistike tunnetust, ent teise vooru esinemises jäi vajaka stabiilsusest.
Eredalt mängis esimese vooru kava Kärt Ruubel (EMTA, Mati Mikalai), kelle suhtumine muusikasse on ergas ning olemas on ka piisav tehniline üleolek. Väga tõenäolise finaali pääsemise rikkusid ära mäluaugud Beethoveni Sonaadi op. 110 lõpufuugas. Mitmel korral jäi konkurssi kuulates mulje, nagu oleks Beethovenil 32 sonaadi asemel neid ainult kolm. Tegelikult võiks hoolikalt järele mõelda, kas 17-18aastaselt on ikka tarvis just Beethoveni viimaseid sonaate esitada. Tulemus jääb küsitavaks, kui teost püütakse lahendada pelgalt „musikaalsuse ja sisemise aktiivsuse abiga”. Peab ju intuitsioongi toetuma teadmistele, oskustele, professionaalsetele ja kunstilistele kogemustele.
Meeldejäävalt esitas Chopini Etüüdi op. 10 nr 1 ja Liszti transtsendentse etüüdi „Tuisk” Diana Liiv (EMTA, Peep Lassmann), kelle teise vooru kava esimesega võrreldes siiski nii hästi ei õnnestunud. Haarav oli ka Maila Laidna (Heino Elleri nimeline Tartu muusikakool, Epp Hansberg, Tanel Joamets) etteaste, silma hakkasid virtuoossus ja muusikaline veenmisjõud, sellest tulenes ka pääs II vooru. Ent edasine areng sõltub juba kannatlikkusest ja püsivusest faktuuriga töötamisel. Südikalt ja energiliselt mängis I ja II voorus Aleksandra Kamenskaja (TMKK, Kersti Sumera, Ivari Ilja). Etüüdid olid väledad ning Chopini prelüüdid esitatud hea arusaamisega. Täie veendumusega olid esitatud ka Lepo Sumera „Pala aastast 1981” ja „Ostinato variatsioonid”, mille eest Kamenskajale anti eripreemia, lisaks pälvis ta veel Eesti Klaveriõpetajate Ühingu preemia.
Lõpusirge
Žürii oli helde ja finaliste kuus, kes pääsesid soleerima Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga. Finaalkontserdid anti kahel õhtul Estonia kontserdisaalis ja orkestrit juhatas Jüri Alperten. Finaalis astus esimesena võistlustulle konkursi noorim osavõtja, 15aastane Ruslan Strogi (TMKK, Maigi Pakri), kes esitas Griegi Klaverikontserdi a-moll. Teos sobis noorele muusikule hästi ning esitus oli tõsiselt
võetaval tasemel. Strogiy paistab silma väga loomuliku ja klaveriga ühte sulanduva pianismi poolest, tal on hea keskendumisvõime ja muusikatunnetus. Erilist tähelepanu väärivad etüüdid esimesest voorust ning samuti Liszti „Ungari rapsoodia” nr 6. Väljendusrikka artikulatsiooni ning tämbritajuga oli esitatud Bachi „Prantsuse süit” nr 6, mille eest Strogiy pälvis eripreemia. Žürii määras talle II koha.
Margus Riimaa (Kölni muusikakõrgkool, professor Arbo Valdma) esitas finaalis Mozarti Klaverikontserdi Es-duur KV 271. Esitus polnud just kõige selgema ülesehitusega ning ebakindlalt mõjus kolmas osa. Konkursi esimeses voorus mängis Riimaa ladusalt ja muretult, mis andis võimaluse võistlust jätkata. II vooru teoste kirju valik ei võimaldanud tekkida heale soolokavale omasel seostatud arengukaarel. Omanäoliselt olid aga esitatud Helena Tulve „Kolm laulu” ning kokkuvõttes pälvis Riimaa Eesti Heliloojate Liidu eripreemia Tulve teose eest ning finalisti diplomi.
Andre Hinn (Kölni muusikakõrgkool, professor Arbo Valdma) on huvitav muusik, kelle klaverimängu tagant paistavad isikuomadustena silma kõrge intelligents ja põhjalik süvenemisoskus, mis on muusika tegemisel olulisimad eeldused. Välja oli pakutud huvitavaid ideid nii Liszti Sonaadis h-moll kui ka Beethoveni Sonaadis op. 111. Harva võib tabada ka juhust, et Chopini etüüdis op. 25 nr 11 toimub muusika dramaatiline areng vasakus, mitte paremas käes. Finaalis esitatud Beethoveni Klaverikontserdis nr 5 jäi puudu aga pidulikust karakterist ja mänguhoost. Kui orkestrimängu kogemusi veel vähevõitu, siis arusaadavalt ei piisa selle teose harjutamiseks orkestriga 45 minutist prooviajast. Tubina „Ballaad Mart Saare teemal” tõi Hinnile eripreemia ning lisaks pälvis ta Eesti Kontserdi preemia, milleks on esinemine rahvusvahelisel festivalil „Klaver 2008”, ja žürii poolt ka diplomi.
Teist finaalkontserti alustas Jaan Ots Chopini Klaverikontserdiga nr 1 (EMTA, Mati Mikalai). Jaan Ots on suure ande ja erilise kõlatajuga noor pianist, kes lisaks klaverile mängib heal tasemel ka trompetit. Mõned nädalad enne pianistide konkurssi saavutas ta I koha üleriigilisel puhkpillimängijate konkursil. Chopini klaverikontserdis oli kõlaliselt ilusaid hetki, ent tempod olid veidi aeglased, mistõttu said kannatada teose areng ja temporütmiline vaheldusrikkus. Esimesest voorust väärivad esiletõstmist kergusega mängitud Chopini etüüd op. 10 nr 5 ja väga loomuliku suhtumisega esitatud Mozarti sonaat. Dramaatilisemates teostes jäi puudu aga kontrastidest, haardest ja struktuuritajust. Žürii poolt finalisti diplom.
Johan Randvere (TMKK, Marja Jürisson, Ivari Ilja) esituses kõlas Liszti klaverikontsert Es-duur, mida võib pidada nii valiku kui teostuse mõttes hästi õnnestunuks. Randverel on suurel hulgal positiivset energiat ja mängurõõmu, mis lubavad tal esitada jõukohaseid teoseid suure eduga. Tema mängus on spontaansust ja piisavalt tehnilisi ressursse, mis on hea alguspunkt muusikateoste sisuga tõsisemalt tegelema asumisel. Tunnustuseks diplom.
Maksim Štšura (EMTA, Ivari Ilja) kava oli kõikides voorudes põhjalikult viimistletud ning tema pillivaldamine on tähelepanuväärselt kõrgetasemeline. Tegemist oli ühega vähestest esinejatest, kelle puhul valitses antud konkursi kontekstis tasakaal muusikalise ja tehnilise poole vahel. Esimeses voorus olid kvaliteetsed nii Beethoveni Sonaat op. 110 kui etüüdid, teises voorus avaldas enim muljet Skrjabini Sonaat nr 5. Prokofjevi Klaverikontsert nr 3 tõi Maksim Štšurale Eesti Kontserdi preemia – esinemise rahvusvahelisel festivalil „Klaver 2008” ning I koha VII Eesti pianistide konkursil.
Paljuski peegeldas see konkurss Eesti pianismi hetkeseisu. On selge, et lähitulevikus hakkavad sellel konkursil osalenud, mitte ainult võitjad, määrama siinse muusikaelu arengut.