Festival algas antropoloogiafilmi klassiku, 56aastase austraallase Gary Kildea retrospektiiviga, mis koosneb Manila aguliperekonda jälgivast filmist ?Celso ja Cora? (1983) ning Tðehhi päritolu viiuldaja tegevust Austraalias kajastavast ?Viiulimehest? (1999). Kildea oli üks neist, kes panid 1970. aastail aluse uuele lähenemisele antropoloogilises filmikunstis. Tänavuse NAFA festivali korraldajate kinnitusel lähtub valdav osa tänapäeva antropolooge filme luues nn. osalev-vaatlevast suhtumisest oma loomingu objekti. Säärane käsitlus sunnib loojat maksimaalselt taandama oma isiklikku tõlgendamist ning nõuab talt samal ajal enda ja oma kaamera kohalolu rõhutamist filmimisprotsessi käigus. Eesmärk on luua usaldusväärne suhe kolmnurga filmija-filmitav-vaataja kõigis lõikudes.
Olgugi et käesoleva artikli ilmumise ajaks on Kildea filmid juba näidatud ja sellele järgnev diskussioon peetud, jõuab hilinenud huviline ehk tänasele, loodetavalt festivali erutavaimale üritusele. Nimelt juhib ürituse üks korraldajaist Eva Toulouze täna, reedel, ümarlauavestlust teemal ?Eesti dokumentalistika ning põhjarahvad?. Kui kahe dokumentalistide põlvkonna esindajad Mark Soosaar ja Anzori Barkalaja, kes kumbki festivali programmis oma filmiga esindatud, sõna peavad ja kohale ilmuvad, sünnib usutavasti terav arutelu eetiliste piiride üle antropoloogilises filmis. Nimelt on kuulda, et osalev-vaatleva stiili esindaja Barkalaja heidab Soosaarele ette ebaeetilist provotseerimist filmitavate suhtes teoses ?Isa, poeg ja püha Toorum? (1997). Mainitud osalev-vaatlevale lähenemisele pakub alternatiivi ka Johannes Sjörbergi seminar teemal ?Etnofiktsioon visuaalses antropoloogias? koos vastavate filminäidetega, kus püütakse tõestada, et teatud reaalsusetasandit on ka dokumentalistikas võimalik saavutada üksnes provokatiivse sekkumise abil.
Ilmselt tekib igal huvilisel õigustatud küsimus, kas NAFA ürituse näol on mõtet tekitada konkurentsi juba aastatepikkuse traditsiooniga Pärnu antropoloogia- ja dokumentaalfilmide festivalile. Ühtede rahustuseks ja teiste pettumuseks võib öelda, et reaalset konkurentsi siiski ei teki. NAFA iga-aastane festival jääb mööda ilma ringlema ja kui ERM suudab oma visuaalse kultuuri päevadest tugeva tava kujundada, siis jäävad selle lähtekohad ja atmosfäär kindlalt erinema nn. Soosaare festivalist. Ja küllap nii on hea.