Nostalgia on imelik haigus. Martin Parr küll tõsise dokumentalistina selle all ei kannata, kuigi on end intervjuudes kirjeldanud lootusetu romantikuna.

Martin Parri näitus „Toona. 1990. aastad: Balti riigid ja Venemaa üleminekuajastul“ (kuraator Peeter Linnap) ja Gustavo Sagorsky näitus „Sonja“ (kuraator Diana Tamane) Nooruse galeriis kuni 19. X.

Kunstiteadlane ja kuraator, Pallase pärandi asjatundja Enn Lillemets ütles hiljuti Tartu XIX sajandi linnakodaniku muuseumis lõppenud Valve Janovi väikese isikunäituse lõpuüritusel, et Pallase kool lõppes 1944. aastaga, kui hoone maha põles. Pallase koolist rääkimine pärast seda külvab vaid segadust. Sellega pidas ta silmas ennekõike Tartu Kõrgema Kunstikooli hiljutist ümbernimetamist Kõrgemaks Kunstikooliks Pallas, mille tagajärjel saab nüüd kirjutada kahest Pallase galerii Noorus fotonäitustest, mille on kureerinud Pallase fotoosakond.

Toona

Nooruse galerii põhikorrusel on vaadata Peeter Linnapi kureeritud Martin Parri näitus „Toona. 1990. aastad: Balti riigid ja Venemaa üleminekuajastul“. Briti päritolu dokumentaalse foto suurnimi pildistas üheksakümnendate alguses ka Baltimaid ja Venemaad, jäädvustades Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa tarbimisharjumisi, mis tundusid vana hea Inglismaa fotograafile veidrad ja kummalised. Nii on iseloomustanud Parri lagunenud Nõukogude Liidus saadud kogemust kuraator Linnap.

Fotoosakonna professori amet Helsingi Tööstuskunsti Kõrgkoolis (TaiK) andis Martin Parrile üheksakümnendate algul suurepärase võimaluse lagunenud sotsialismibloki riikide külastamiseks. Ühtlasi tutvus ta selle käigus lähemalt Peeter Linnapiga, kes oli oma sõnul toona soovinud TaiKi õppima asuda, kuid lõpetas hoopis õppejõu kohal. Parr oli 1989. aastal valmis saanud ühe oma kuulsama sarja „Elu hind“ („The Cost of Living“), mis reisis aktiivselt mööda maailma ning jõudis 1992. aastal Linnapi vahendusel ka Tallinna Kiek in de Köki. Nooruse galeriis ongi nüüd eksponeeritud fotod kauplustest, kus ostjatelt ei küsita soodushinna saamiseks kliendikaarti, vaid nõutakse ostukaardi esitamist. Need on lähedase sünnihetke tõttu justkui kunstniku ühe tuntuma sarja „Elu hind“ kõverpeegel. Kui „Elu hinna“ keskne tegelane on tarbimine, siis lagunenud Nõukogude Liidu tarbijate käitumise määras defitsiit. Praeguse näituse kataloogi (kuna selle tiraaž on 75 eksemplari, on see juba bibliofiilne rariteet) juhatab näiteks sisse Pallase rektori Vallo Nuusti meenutus, kus ta räägib poliitiliste murrangute kõrval seebitalongide vahetamisest viinatalongide vastu.

Kui „Elu hinna“ näitus 1992. aastal Eestisse jõudis, manitses autor kõiki postsotsialistlike riikide kodanikke järgmiste sõnadega: „Kuna te silmnähtavalt idealiseerite kõike, mis tuleb Läänest, siis on teil ka oht sattuda samade hädade küüsi, mille all kannatab praegu Lääs. Minu fotod püüavad teid ehk veidi tähelepanelikumaks teha …“ Toona meedias aktiivselt sõna võtnud Linnap kasutas seda tsitaati paaril korral prominentsetes ajalehtedes või telesaadetes (Eesti Aeg 13. IV 1992, fotosaade „Homo consumens“ ETVs 7. VIII 1994), ent inter­vjuust on ilmne, et ka Linnapil on seda hoiatust keeruline tõsiselt võtta. Kuid mulle, kuigi olen sündinud 1980ndate alguses ning lapsena seisnud toidupoe korvijärjekorras ja turumajanduse tulekuga kolm tundi lihakombinaadi poe ukse taga, et osta kilo viinereid, ei mõju Parri sõnad enam pelgalt võõramaalase naiivsusena.

Kuigi nõustun Nuustiga, et toonasesse ma tagasi ei taha, kestis mu trauma lühikest aega ja ajaline nihe on piisavalt pikk, nii et nõukogude tegelikkus, mis peaks tagantjärele tunduma unenäolise košmaarina, mõjub hoopis naturalistliku olelusena. Karusnahkse mütsiga inimesed Moskva McDonald’sis näivad ehedamad kui maitsekates Nike’i dressides noored, uue ilusa kapitalistliku maailma pärisosa. Tühjade poelettide ees lõputus järjekorras seisvate ja millestki ilma jääda kartvate Nõukogude inimeste ekstaatilise suhte tõttu maale saabunud kiirtoidurestoranidega, nagu kirjeldab pressiteates fotode sisu Linnap, näivad toonased inimesed ehtsad ja äsja taevast sadanud kapitalismi hüved grotesksed – tarbijad on aga justkui pärismaalased.

Nostalgia on imelik haigus. Parr tõsise dokumentalistina ise küll selle all õnneks ei kannata, kuigi on end inter­vjuudes kirjeldanud lootusetu romantikuna. Tõdedes, et Eesti näeb praegu välja nagu Soome, keskendus ta Tartus oma tööst rääkides muutuva maailma etappide jäädvustamisele kui väärtusele omaette. Reljeefselt tuli seejuures esile põlvkondlik nihe arusaamas, mis üldse väärib dokumenteerimist. Parr on pidanud argise kui väärtusliku materjali dokumenteerimise eest omajagu võitlema, sest kui ta üheksakümnendate alguses poodides ja restoranides pildistas, ei tahetud teda tõsiselt võtta. Asjaolu, et see materjal toimib nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, kadunud ja unustatud ajastu dokumendina, tõestab et ta kiindumus argisesse oli ja on põhjendatud.

Jeruusalemmas

Samaaegselt Martin Parri näitusega Nooruse galerii põhikorrusel avati galerii keldrisaalides Iisraelis elava Argentina päritolu fotograafi Gustavo Sagorsky näitus „Sonja“, mille kuraator on Pallase fotoosakonnas õppinud ja seal nüüd õpetav Diana Tamane.

Kunstniku etteaste kuraatorina tekitab minus alati kahtlusi, sest saate- ja kataloogitekstide kirjutamise kogemus näitab, et kui on üks asi, mida ei tohi kunstnikust rääkides teha, siis see on tema teiste kunstnikega võrdlemine. Kummalisel kombel valivad kunstnikud ise kuraatorina välja just sellised kunstnikud, kes on neile kunstis ja arusaamade poolest lähedased. Nii ei tee ka Tamane mingit saladust, et üks põhjusi Sagorsky näitus Tartusse tuua on selle sisu kokkulangevus Tamanet ennast pikka aega huvitanud perekonna dokumenteerimise teemaga. Muidugi ka Sa­gorsky enda huvi tulla Tartusse.

Gustavo Sagorsky sarja „Sonja“ peategelane on tema abikaasa. Nüüdseks kakskümmend aastat kestnud armastuse vältel on Gustavo Sagorsky pildistanud teda nii juhuslikes kui ka lavastatud olukordades. Esimene sümboolne foto Sonjast on tehtud juba enne teineteise leidmist. Tamane on kuraatori tekstis tõdenud paljutähenduslikult: „Vahel mõtlen ma fotograafiast kui armatsemisest, kus on alati kaks osapoolt – pildistatav ja pildistaja saavad pilgu läbi üheks. Mulle tundub, et me pildistame neid, keda armastame, aga ka vastupidi – kedagi fotografeerides hakkame teda armastama. Soovisin jagada seda kunsti­projekti, mis kõneleb ajast ja armastusest, fotograafiast ning üksteise vaatamisest haavatavuse ja empaatiaga.“

On ilmne, miks juhiti Tamane tähelepanu, kui too Iisraelis residentuuris viibis, just Sagorsky „Sonja“ sarjale. Nagu juba mainisin, on ka Tamane oma perekonda 2013. aastast saati järjepidevalt pildistanud („Perekonna portree“, 2013–…). Ent Sagorsky ja Tamane töödes on ka üks märksa sügavam ühine kihistus: mõlemad on tinglikult emigrandid. Diana Tamane elab küll Eestis, ent on pärit Riiast ning õppinud Tartus, Brüsselis ja ka Kentis. Alustanud juba Tartus õppimise ajal perekonnaalbumi sarjadega, valmis Tamanel Brüsselis esimene poeetiline lugu „Sa ei saa mind päriselt endale“ („You can’t have me for real“, 2014) koduigatsusest ja kohanemisest uue ruumiga. Seda sai näha möödunud aastal Riia biennaalil. Samalaadse motiiviga töid on Tamanel veel, näiteks „Tetratyph“ (2015), kus on kujutatud kunstniku enda, tema ema, vanaema ja vanavanaema kodu seinu. „Puudutuse tüpoloogia“ (2015) koosneb aga perekonna naiste alaselja fotodest, mida kunstnik tapeedina üle galerii seina on suurendanud. Elukoht näib olevat identiteedi alus ja selleks, et uues kohas koduneda, tuleb leida võõral pinnal tuttava faktuuriga pind.

Vaatamata keskendumisest oma perekonnale, on Tamane pööranud loomingus sageli tähelepanu ka sotsiaalsele foonile, mis on pereliikmete saatust mõjutanud. Sagorsky seevastu ei näi loomingus küündivat kaugemale oma korteri verandast, mida ta kirjeldas näitusele eelnenud loengul kui kohta, kuhu on koondunud kogu universum. Mulle tundub, et tema maailma taandumine kodu piiresse ja selle ülesehitamine vaid pere armastusele on tingitud ka sellest, et kunstnik ja ta abikaasa on emigrandid. Mingil kummalisel põhjusel – ehk lihtsalt ebaprofessionaalsuse tõttu – ei suutnud ma Sagorskylt küsida tema kui emigrandi staatuse kohta. Nii ei teagi ma kunstnikust rohkem, kui et ta vanaema oli Poola juut. Kuid, nagu Tamane ka ise häält tasandades tõdes, on identiteediküsimus – kes on põline, kes sisserännanu – Iisraelis väga keeruline teema.