T. Trass: Kaheaastane laps hakkab kohe improviseerima, teatud eas me tõmbume kinni ? osaliselt ka klassikalise muusika õppimise tõttu, kus vale noot on ?surmapatt?. Mõnedele tudengitele on improviseerimine väga raske, mõnedel tuleb see nagu õhust. Igaühte saab õpetada, abiks tuleb vastav tehnika. Vaba improvisatsioon, mis toetub juhusemuusikale, on lihtsam. Kirikumuusika seab traditsioonidest tulenevalt omad raamid. Muusikaliseks raamiks on siin koraaliviis.
Improvisatsioonioskuse levikuks on kõige tähtsam vastava kvalifikatsiooniga õpetajate ettevalmistamine. See aine peaks olema tulevaste pedagoogide õppeprogrammi sees mitte valikainena, vaid kohustuslikuna.
A.-L. Poll: Kui lähtuda kirikumuusikapäevade juhtlausest ?Vaim annab, kui annab??, siis võib kinnitada, et vaim annab küll, aga kas me julgeme seda väljendada. Lapsed naudivad igasuguseid häälitsusi, teatud eas on aga hirm suur. Mõnede jaoks on improviseerimine elulaad, mulle on see nagu narkomaania. Olen leidnud võimalusi hääle rikastamiseks, selle abil saab ühendada laulmist ja rääkimist. Improviseerimine aitab ületada hirmu, et kas saan noodile pihta, või mis tämbriga see heli tuleb.
A. Pett: Ka mujal on see õppeaine esile kerkinud. Meie õpetus tugineb paljus klassikalistele seisukohtadele. Näiteks Prantsusmaal on 10 ? 12aastased lapsed palju rohkem nüüdismuusikat mänginud. Neid on lihtsam ?lahti keerata?. Improviseerimise ajal kasutavad inimesed seda informatsiooni, mida nad on õppinud, kas klassikat, jazzi või rahvamuusikat. Kuueaastastega saab väga kaugele minna, neil ei ole veel hariduse pitserit.
Üks suund on selline, et alustatakse igasuguste käepärast materjalidega. Neid nimetatakse ?krabistajateks?. Teine suund otsib meloodilist eneseväljendust. Olen veendunud, et inimene, kes on võimeline end väljendama keele abil, saab end väljendada ka muusikas ? iseasi, mis tasemel see on.
E. Noormets: Inimese arengus on konkreetsed etapid, mida millalgi õppida. Improvisatsiooniga peaks alustama varem, mitte alles kõrgkoolis ? siis jõuab kaugemale. ?Krabistajad? on leidnud tee tantsijateni, see on väga inspireeriv tegevus, kus muusikud on õpetanud tantsijaid.
E. Unt: Mulle avanes improvisatsiooni mõte ja olemus muusikateraapia kaudu. Julgus improviseerida on seotud intiimsusega: kui palju ma julgen oma mina teiste ees avada. See tuleneb paljuski perekultuurist ja kodusest õhkkonnast. Tänapäeva muusikaõpetus ei ole päriselt see, mis paarkümmend aastat tagasi. Improvisatsiooni elemendid on tähtsal kohal näiteks Orffi ja Suzuki meetodis.
T. Tamra: Kujutava kunsti õppekavades on vabaduse osa palju suurem kui muusikakooli programmides, mis on koostatud akadeemilistel alustel. Kui võrrelda emakeele õpetamisega, siis muusikakoolis kirjutavad lapsed kirjandite asemel ainult etteütlusi. Muusika renomee on vaja viia vabamaks. Viljandi muusikakoolis on praegu neli õpetajat kultuuriakadeemia haridusega, nende mõtlemistüüp on teine ? näiteks mängivad nende õpilased pool aastat ilma noodita. Noodikiri paneb ju improvisatsioonile omad piirid ette.
N. Punder: Vanamuusikat ei olegi võimalik mängida, ilma et ei oleks ise kaasautor. Kui näiteks Brahmsi teostes ei sobi lisada omapoolseid kaunistusi, siis barokis on need enesestmõistetavad. Oluline on nootide taga idee nägemine.
E. Noormets: Improvisatsioon ei ole oluline mitte ainult lava jaoks, see on tähtis inimese arengus. Kui sellest aru saadakse, hakkab ehk see tegevus rohkem levima. Muusikud peaksid hoidma tihedamat sidet liikumisõpetajatega. Füüsise kaudu saame vabastada ka vaimse tegevuse.
Vestlusringile järgnes praktiline tegevus õpitubades. Anne-Liis Polli ja Anto Peti abiga sukelduti inimhääle salapärasesse maailma. Lausa hämmastav, kui palju võimalusi pakub see improvisatsiooniliik, mis pealegi ei vaja mingeid abivahendeid. Hääle abil võib imiteerida igasuguseid pille või lavastada oopereid ? kõike seda saab edukalt klassitunnis kasutada ja selle abiga tundi elavdada.
Hääleimprovisatsioon on ka üks vahenditest oma hääle treenimisel. Tuleb leida endas ürgsed jõud ja neid edasi arendada, sest Polli sõnul: ?Hääl ? see olen mina?.
A. Pett rääkis, et kõigepealt tuleb alustada tähelepanu treenimisega. Meie keskendumisvõime on väga nõrk. Tuleb avada oma intuitiivne mõtlemine pikemaks ajaks. Improviseerimine on vastandlik protsess: toimub pidev tegevuse kontroll üheaegselt vaimu vabastamisega. Huvitav on see, et spontaanselt saab vahel kasutada palju keerukamaid mänguvõtteid, kui seda on erialatunnis õpitud. Laste puhul peidetakse harjutused mängu sisse ? see peab olema meeldiv ja köitev tegevus.
Sama märgati Eve Noormetsa kontaktimprovisatsiooni tunnis. Muusikutel on kontakt oma pilliga ja ansamblis teiste muusikutega. See toimub põhiliselt kuulmise abil. Kontaktimprovisatsioon annab võimaluse õppida tundma ennast ja oma partnerit füüsise kaudu ? ka seda võib E. Noormetsa sõnul nimetada kuulmiseks laiemas tähenduses.
Kirikumuusikapäevade raames toimunud kontsertidel võis tõdeda, et kultuuriakadeemias toimuv improviseerimisõpetus on jätnud tudengite mängulaadi oma viljaka jälje. Terviklikult ja mõjuvalt oli kujundatud esimese päeva lõpu palvus ?Completorium? Jaani kirikus, kus õppejõud ja üliõpilased improviseerisid vaheldumisi palvetekstide ja -lauludega.
Ürituse peakorraldaja Ene Salumäe sõnul andsid need kaks päeva eriliselt vabastava tunde, mis on tänapäevases pingeterohkes keskkonnas tõeliselt väärtuslik.