Mis on EMTA „Sügisfesti“ nišš? Ning kuidas saab Eesti ainsa muusikakõrgkooli sügisfestival linnaruumis täiesti märkamatuks jääda?

Eesti muusika- ja teatriakadeemia „Sügisfest“ 28. IX – 2. X.

28. IX – 2. X avas Eesti muusika- ja teatriakadeemia huvilistele oma uue hoone uksed. Sajandivanuseks saanud haridusasutus tähistas oma aastapäeva „Sügisfestiga“, kus pakuti ülevaadet akadeemia tegemistest. Publikuni jõudsid kontserdid, etendused, performance’id, loengud ja palju muud. Festivali külastajana üritasin kavast leida uuenduslikkust ja paeluvaid koosseise ning jätsin külastamata peavoolu­kontserdid, kus esitatav muusika on olnud rohkem kättesaadav.

Kuna ma pole teatriekspert, jätan analüüsimata lavakunstikooli lavastused, mida oli festivali kavas mitu. On suurepärane, et uus hoone annab EMTA-le võimaluse saada tõesti „hingelt ja ihult“ üheks asutuseks ning tudengitel omavahel läbi käia. Juba „Sügisfesti“ kavast vaatas muusika- ja teatritudengite koostöö näitena vastu mitu koostööprojekti.

EMTA 100

EMTA kontserdi- ja teatrimaja avakontserti 28. IX õhtul sai televisiooni kaudu jälgida kogu Eesti. Kui kontserdil esitatakse eesti muusikaajaloo kaanonisse kuuluvat muusikat ning kohal on tänulik muusikalembene publik, siis tekib tunne, et midagi ei saagi ju valesti olla. Lavale astusid EMTA sümfooniaorkester, koor ja solistid, kontserti dirigeeris Arvo Volmer. Kavas oli esiettekanne, Tõnu Kõrvitsa „Ta kõneleb vaikselt“ (Doris Kareva tekst) koorile ja sümfooniaorkestrile, Heino Elleri „Koit“, Arvo Pärdi „Perpetuum mobile“ ning Eino Tambergi concerto grosso op. 5.

EMTA koori oli akadeemia sajandi­vanuseks saamise puhul kaasatud üllatavalt vähe tudengeid, seetõttu oli paarikümneliikmelisel kooril peaaegu võimatu sümfooniaorkestrist üle laulda.

Kuulaja pettumuseks ei suutnud koor saali Tõnu Kõrvitsa imelise heli­keelega täita: koori esitus ei pannud mind kuulajana ei kõrvu kikitama ega õhku ahmina.

Alles Elleri „Koidu“ ajal sain aru, et olen sattunud maailmatasemel akustikaga saali. Oli tunne, justkui oleksid helilained enne publikuni jõudmist omavahel ideaalselt segunenud ning seejärel täpselt doseeritud ühtlaste pilvedena mööda lainelisi Komi kasepuust helipaneele kuulaja kõrvu jõudnud. Rõdul istujaile kostsid kõik helid võrdselt – isegi üksikud löökpillihelid! Neil hetkedel jõudis minuni elav muusika ning üle pika aja oli mul kontserdisaalis istudes hea meel, et olin saalis ega jälginud kontserti teleripildi vahendusel. See heli, mis oleks minuni jõudnud teleri kaudu, poleks olnud võrreldav kohapeal viibimisega.

Nii jäi mulle mulje, et uus saal soosib pigem orkestri- kui koorimuusikat. Oleksin hea meelega selle mõtte ümber lükanud, kuid festivali kavas ei leidunud ühtegi koorikontserti, millega võrdluspilti luua.

EMTA saalist räägiti enne avamist palju – kui ilus, võimas ja suurepärase akustikaga see on. Vähe räägitakse aga saali eesmärgist. Selle saali ainus eesmärk on teenida üliõpilasi.

Kontserdisaal on kahtlemata esinduslik ning võimsa akustikaga. Kuid EMTAst paarisaja meetri kaugusel asub veel kaks esinduslikku saali. EMTA uus hoone ja saal õigustavad end vaid siis, kui näeme nende mõju üliõpilastele. Pole kahtlustki, et ehitajad on teinud suurepärast tööd. Pole kahtlustki, et saalile „hinge“ andnud akustik Linda Madalik on oma tööga imehästi hakkama saanud. Nüüd tuleb aga seda hinge kuidagi toitma hakata.

Seepärast oligi mul väga kurb näha, et saali avakontserdile üliõpilasi ei oodatud, sest – olgugi et telepilt seda ei kajastanud – avakontserdi ajal oli saal pooltühi! Üksikuid teklikandjaid võis siin-seal küll näha, kuid kuidas üliõpilased pidupäevast osa said? Kuidas iganes seda ka tehti (kui välja arvata Tõnu Kõrvitsa disko), siis välisvaatlejale see silma ei paistnud. Valusa torkena mõjus hetk, kui nägin, et need ainsad tekliga üliõpilased, keda saalis olin silmanud, olid seal selleks, et esinejatele lavale lilli viia.

Siinkohal tahan uuesti küsida: kellele on see saal siis mõeldud? Kas ei peaks uus hoone ning noorte muusikute unelmad, et nemad ükskord selle lavalaudadel esinevad, neid motiveerima, inspireerima, pingutama panema? Saan aru, miks tudengeid otse-eetrisse ja elitaarse publiku ette esinema ei panda, kuid miks jäetakse nad oma alma mater’i juubelipeol ukse taha?

Džässi ja klassika sümbioos

Festivali viimasel päeval toimus EMTA muusika interpretatsiooni ja džässmuusika eriala üliõpilaste kontsert. Kontsert tundus huvitav sümbioos, kuid tagasi­vaates ütleksin pigem, et ei liha ega kala. Miks? Ilmselt tekitas publikule raskusi kontserdi päev keset nädalat (kolmapäev) ning kellaaeg 19.00. Nii koosnes publik peamiselt otse töölt tulnud küllaltki pahuratest ja väsinud inimestest, kes polnudki võimelised kontserdi pikka tõsise muusika kava jälgima. Ise olin oma kontserdiõhtut planeerides peaaegu kindel, et tegu on tunniajalise kontserdiga, mille järel saan kell 20 ning 21 külastada veel kaht samasugust. Pärast kolmandat esitust oli selge, et nii see ei ole. Tundsin, kuidas publikus süvenes sama veendumus, sest enne kella kaheksat hakkas rahvas saalist välja valguma, et jõuda järgmisele kontserdile blackbox’is. Kui suurepärased klarnetist HyeSoo Kimi tehnilised klarnetiimed ka polnud, publik oli tõesti väsinud! Oli tunda, kuidas iga köhatus, telefonihelin või naabri sosin publikut üha rohkem ärritas ning saalist lahkujatele, kes olid arvestanud ka teise kontserdiga, said osaks teravad pilgud.

Stiilis aeglane-kiire-aeglane üles ehitatud kontsert tõi lavale ka sõõmu värsket õhku – džässmuusika tudengid! Publiku pingelangust tajudes oldi aga varsti silmitsi uue probleemiga: publikule meeldib džässmuusika saatel vestelda ja end vabalt tunda. Eredalt valgustatud saalis rangelt oma kohal istuva publikuga kaotab džäss oma võlu. Muidugi kõlas džäss uues saalis hästi, kuid kas ka „õigesti“? Kas džäss on kuulamiseks või nautimiseks? Maitseasi. Lahkusin kontserdilt küsimusega: miks anda džässmuusikale pool kavast, miks mitte anda neile terve kontsert? Keerame tuled sumedamaks ning naudime! Üldiselt jäi kontserdist mulje, et täiesti erinevad esitused on ühele lavale jõuga kokku surutud, et üliõpilased laval käe valgeks saaksid. Õilis eesmärk, mis ei teeninud tulemust.

„Kas see on nii hea, et on seismist väärt?“

Märksa läbimõelduma kontseptsiooniga kontsert oli uudismuusikast koosnev „Värske veri“. Kontserdiga tähistasid uue maja avamist EMTA heliloomingu ja muusika interpretatsiooni üliõpilased. Projektis osalejad olid loonud tuliuued helitööd, mis on inspireeritud uutest algustest, mille maja valmimine endaga kaasa toob. Noored heliloojad olid oma ülesanded kontserdiks kätte saanud juba aasta varem. Kontserdi algul kuulsin üht külastajat teiselt küsivat: „Kas see on nii hea, et on seismist väärt?“ Järgnev tõestas, et oli küll.

Kontserdilt tahaksin välja tuua esimese teose, Leonardo Caputo „Välja­pääs“ ehitusplatsihelidele ja vioolale. Helilooja ja ehitusfirma koostöös valminud teose idee on geniaalne, esitus tänu vioolamängija Merike Heidelbergile äärmiselt musikaalne. Algul tabas vioola imepäraselt ehitusmasinate maneere ja sulas ehitusplatsiga ühte. Hiljem esitas vioola meloodialiine, mis kostsid pilkeliste harjutushelidena läbi ehitusmüra. Nii mõnigi tudeng võis nostalgiliselt meenutada aega, kui ehitumüra veel selgelt läbi seinte kostis ning tegi harjutamisse süvenemise võimatuks. Teose lõpuks ehitushelid küll vaibusid, kuid kas hoone ka teose lõpuks valmis sai? Eks seda peab kuulaja ise otsustama.

Identiteedikriisis festival

Nüüd festivalist endast. XX „Sügisfest“, mis on jõudnud täiskasvanuikka, tundub ikka veel identiteedikriisis vaevlevat. „Sügisfesti“ tutvustuses on välja toodud, et festival ühendab kogu EMTAt ja annab publikule hea ülevaate mitmetahulisest tööst, mida Eesti ainsas muusikakõrgkoolis tehakse. Täpsemat infot festivali eesmärgi ja arenguloo kohta on siiski väga raske leida. Akadeemia veebisaidilt leitavas 2017. aasta festivalikavas on kirjas, et „Sügisfest“ on uue muusika festival, 2018. aastal teatatakse, et „Sügisfest“ on suurem kui kunagi varem. Aga mis on selle festivali nišš? Ning veel enam: kuidas saab Eesti ainsa muusika­kõrgkooli sügisfestival linnaruumis täiesti märkamatuks jääda? Sel aastal sai uue saali avakontsert küll palju meedia­kajastust, kuid vaid üksikutel kordadel oli juttu, et pidulikule avakontserdile järgneb mitmepäevane festival.

Mõelgem järele. Pärimusmuusikafestival seostub meil kohe Viljandiga. Intsikurmule mõeldes tikub pähe sõna indie. „I Land Sound“ – taaskasutatavad nõud! Nargenfestivaliga seostub kahtlemata Tõnu Kaljuste. Ja „Sügisfest“? „Sügisfest“ kaob värviliste lehtede sekka lihtsalt ära. Jah, võib küsida, kas selliseid võrdlusi on üldse mõtet luua. Ilmselt pole mõtet võrrelda pärimusmuusikafestivali (mis toimus sel aastal XXVII korda) ning 20aastast „Sügisfesti“. Kuid tuletan meelde, et tegu on siiski Eesti ainsa muusikakõrgkooli sügisfestivaliga ning see toimus sel aastal juba XX korda! Kas viiendik sajandist pole piisav aeg, et anda festivalile kindel nägu? Usun, et iga eestlane teadis seitse aastat tagasi, mis on folk. Kas „Sügisfest“ tekitab meis analoogseid assotsiatsioone? Ja kas see on siis tõesti nii naiivne idee, et meie ainsa muusikakõrgkooli – eesti muusika hälli – sügisfestival võiks olla sama tuntud või ehk tuntumgi kui näiteks folgifestival?