September on tavapäraselt muusikaasutuste ja -üksuste hooaja avakontsertide kuu. Tallinna selle kuu muusikaellu mahtus ka hulk sünni- ja aastapäeva- ning mälestuskontserte. Septembri lõpu tegid eriliseks Eesti muusika- ja teatriakadeemia uue kontserdi- ja teatrimaja avapidustused.

100+0. Juubel ja sünd. Oma ümmargust tähtpäeva tähistas EMTA koos samast juurest võrsunud Otsa kooliga kuu lõpus. Juubeliks ajastatud EMTA kontserdi- ja teatrimaja avaüritused kestsid mitu päeva ning publikust puudu ei tulnud. Õppejõudude ja tudengite pidulik ühiskontsert „Aegade side“ 29. IX pani vastse saali mahutavuse kohe proovile: rahvast jätkus mõlemale rõdule, lava kohale ulatuval rõdul istuti trepinurkadel ja -astmetel ning parteri tagumistes ridades seisti püsti. Kontserdilt jäi Don Giovanni rollis meelde mahlaka häälega bassbariton Žilvinas Steponas Miškinis, kes hiilgas järgmisel päeval taas nimiosas Mozarti „Figaro pulma“ katkendite kontsertettekandes. Õhtu jooksul peetud minikontserdid – hetked baroki, džässi, vokaalmuusika, Messiaeni, Mozarti ja Sumeraga – uue maja klassides täitusid samuti kuulajaist mõne minutiga.

29. IX muusikamaratoni publik hõrenes siiski päeva õhtusse veeredes ning endiste ja praeguste kompositsioonitudengite loomingut tutvustavat kava „Võrad ja võrsed“ sain lava kohal rõdul kõõlumise asemel nautida juba parteris istudes. Džässitudengite ja -õppejõudude ühist jämmi black box’is mahtusin nautima veelgi lahedamalt ning see oli samuti tulvil vahvaid avastusi. Hoogne musitseerimine jäi kestma üle südaöö, panin sealt kõrva taha ka paar uut nime: pianist Artis Borissi ning nii kitarril kui ka kontrabassil musitseerinud Karl Madis Pennari.

79. Isamaa-armastuse hõng. ERSO 93. hooaja avakontserdil 13. IX üllatati publikut Johannes Hiobi sümfoonilise fantaasia „Isade maa“ esiettekandega ligi 80 aastat pärast selle loomist. Teos sobis suurepäraselt Bruckneri kantaadiga „Helgoland“ ning RAMi leivanumbriks kujunenud Villem Kapi „Põhjarannikuga“. Kontsert oli võimas ja patriootiline, ägedast kirglikkusest kantud ja kohati traagilise varjundiga.

Meeleolult sarnanes sellega Ain Angeri sooloõhtu 28. IX Estonia kontserdisaalis. Mõnusalt resigneerunu meelisklusest (Richard Straussi „Kui ilus on siiski muusika“) kulges kava igikestvate õnneotsingute (Schuberti „Rändur“) kaudu rahutuks tegevate teemadeni südamevalust ja kahtlustest (Schuberti „Teisik“, Glinka „Kahtlused“) haiguste ning surmani (Schuberti „Surm ja tütarlaps“, Loewe „Metshaldjas“, Mussorgski „Surma laulud ja tantsud“). Kuna Anger esitas Mussorgski surmalaulud kõhedust tekitava sisenduslikkusega, mõjusid kergendusena kaks pilkelaulu kirbust Goethe tekstile, üks saksa keeles Beethovenilt ja teine vene keeles Mussorgskilt. Vaimustatud publiku nõudmisel esitas Anger pianist Kristin Okerlundi saatel mitu lisalaulu, lõpuks ka Villem Kapi „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine“.

75. Tõnis Kõrvits tähistas juba augustis kätte jõudnud soliidset verstaposti 25. IX Estonia kontserdisaalis kirju kavaga. Kontserdi korraldas Puhkpillimuusika Koda, mistõttu oli helipilt ka keskmisest vasksem ja esituskoosseisud suuremad nii liikmete hulgalt kui ka kõlajõult. Puhkpillide jõulist kõla tasakaalustati inimhäälte soojuse ja keelpillide mahedusega. Kui kontserdi esimene pool kõlas tuttavalt tänu populaarsetele laste­lauludele (Leopoldi ja Äpu laul ning „Õnneseen“, mis esitati koos Eesti Raadio laste laulustuudioga) ja laulu­pidudel kuuldud ühendpuhkpilliorkestri lugudele („Tulkõ kokko“, „Sarvelood“), siis õhtu teise poolde jagus ka üllatusi. Näiteks fakt, et hinnatud orkestreerija Tõnis Kõrvits on teinud vokaalseadeid ka King’s Singersile, oli minu kõrvust seni mööda läinud. Juubelikontserdil esitas neid kuninga laulikutele seatud Raimond Valgre ja Uno Naissoo laule Otsa kooli vokaalansambel Kõrvitsaseemned, kõigil kõrvitsapildiga T-särk seljas. Lava oli muheda austusavaldusena samuti priskete kõrvitsatega dekoreeritud. Laulu­solistidena esinesid veel Marianne Leibur ja Ivo Linna, kirsina juubelitordil kõlas legendaarne „Julge laul“.

Jeff Becki 75. sünnipäeva tähistas 19. IX džässiklubis Philly Joe’s Jaak Sooääre Electric Band, kuhu kuulusid veel Henno Kelp basskitarril, Madis Muul klahvpillidel ja Karl-Juhan Laane­saar trummidel. Sooäär sai projekti kitarrikesksuse tõttu tublisti keevitada, võimsalt rokkisid bass ja trumm. Madis Muul möllas klavinetil, mis oli varustatud samalaadse kangiga, mida kasutatakse kitarri mängides. (Võimalik, et tema hiljutise pilliostu inspireeris üle-eelmisel „Augustibluusil“ oma uhke klavinetiga esinemas käinud Lachy Doley.) Oli igati stiilne ja hoogne tribuutkontsert, mis ei lasknud juubilari puudumise üle kurvastada.

58. Selle arvuga võib tähistada nimeka vene džässmuusiku David Gološtšokini Tallinna-visiiti. Käisin tema ansamblit kuulamas 27. IX Mustpeade maja keldrisaalis. Gološtšokin rõhutas end tutvustades, et tema professionaalse muusiku karjäär algas just Tallinnas 21. IV 1961 ehk 58 aastat tagasi, kui ta toona 16aastasena astus üles Nõukogude Liidu ainsal džässi­festivalil. Lisada võib veel arvud 75 ja 50 – Gološtšokini enda ja tema ansambli iga. Nüüd, aastakümnete pärast, on Gološtšokin endiselt kõrgvormis multiinstrumentalist ja helilooja ning tema enda sõnul maailma ainsa riikliku džässi­filharmoonia juht Peterburis. Ansamblijuhi viiuli- ja flüügelhorni­mängu kõrval nautisin bändiliikmete panust, eriti imponeerisid mulle kitarrist Gassan Bagirovi virtuoossed soolod.

30. Kolmekümmet musitseerimisaastat Lühikese jala väravatornis tähistas ülevaatekontserdiga 14. IX Hortus Musicus. Parimaid palu keskajast barokini kanti ette suure lustiga. Kolm päeva varem meenutati Estonias lõunakontserdil ka ammust sõpra ja kaasteelist Raimo Kangrot, peale muusika jagasid mälestuskatkeid praegused Hortus Musicuse liikmed Anto Õnnis ja Tõnis Kaumann, kelle lauluhääli duetis kuulda oli puhas rõõm. Kangro teoste kõrval kõlas tema õpilase Tõnis Kaumanni „Stabat Mater“ ning repertuaarikaar veeti XXI sajandisse välja. Küllap uus ongi hästi unustatud ja/või maskeeritud vana.

20. Kammerkoori Voces Musicales 20. sünnipäeva kontserdil tõmbas esmalt tähelepanu dirigendi ja koori asutaja Risto Joosti kinniseotud vasak käsi. Ju vist oli tegu auküsimuse ja põhimõttelise otsusega, et Joost just seda kontserti juhatamast ei loobunud. Kuuldavasti ei delegeerinud ta isegi proove kellelegi teisele, vaid tegi kõik otsast lõpuni ise kaasa. Kontsert õnnestus pingutuse vääriliselt. Arvo Pärdi ja Pärt Uusbergi loomingut hõlmav kava oli kenasti tasakaalus autorite võrdse panuse, publikule tuttavate ja uute teoste ning lõpuks ka kannatuse ja kirgastumise teema poolest. (Kolm päeva varem olid kaks Pärti samas kohas kohtunud Arvo Pärdi sünnipäevakontserdil „Te Deum“, kus Uusberg oli dirigent.) Heliloojana on Uusbergi võime sõnades sisalduvaid (tunde)varjundeid muusikasse panna minus tihti imetlust äratanud. Uudis­teoses „Kiituselaul“ on ta kokku põiminud vaimulikku ja ilmalikku päritolu tekstid vastavalt Taaveti psalmidest ja Ernst Ennolt ning taas jäi üle imestada, kui loomulikult need tervikuks on liidetud. Hingelisi sügavusi ja kõrgusi Enno luules ei pruugi pidada tingimata usuliste läbielamiste ja ülenduste märgiks, ometi sobisid Enno värsid ka sellisesse konteksti justkui valatult.

3. Mikrotonaalse muusika festivali „Sound Plasma“ peeti tänavu juba kolmandat aastat. „Juba“ tundub sedavõrd spetsiifilise valdkonna puhul olevat kohane sõna. Lääne muusika peavoolust kõrval oma radu otsiva ja sisse tallava festivali üks peamisi mootoreid on iraani päritolu muusik ja helilooja Arash Yazdani, keda võis Tallinna festivalil näha väsimatult tegutsemas ka lavatehnikuna. Festivali korraldatakse ka Berliinis. Oletatavasti tekitab see paralleelsus mingi n-ö vereringe, mis aitab tol marginaalsel nähtusel elus püsida ning asjahuvilistel mõttekaaslasi ja värskeid ideid leida. Järjepidevus on oluline, sest enne mikrotonaalse muusika täiel määral nautima õppimist vajab siinse kuulaja paratamatult lääneliku muusikatraditsiooniga kohanenud kõrv tempereeritud muusika loogikast võõrutamist ja ümberhäälestamist. Kontsertidel ja õpitubades kogesin seda omal nahal. Mingil määral sõltub see siiski ilmselt muusikast endast: aastaid tagasi sattusin Estonia talveaias kuulama veerandtoonakordionil mängitud muusikat (kui ma ei eksi, oli esitaja Veli Kujala) ning toda erutavat elamust mäletan siiani. Seekord ei sööbinud „Sound Plasma“ festivalilt enim mällu otseselt muusika, vaid ahhaa-elamuse andis eriehituse ja paljude tillukeste mitte kohakuti paiknevate krihvidega kitarr ning sellel mängu demonstreerimine. Tore, et seda sorti muusikalised kõrvalteed on olemas ning sissetallatud rada pole ainuvõimalik.

0. Avakontsertide buketist säravaim oli kahtlemata Eesti Kontserdi hooaja stardipauk – Sir András Schiffi esinemine 21. IX Estonia kontserdisaalis. Sõnal „pauk“ pole midagi tegemist kontserdi sisu või repertuaariga, mida auväärt pianist esitas, küll aga haakub see publiku reaktsiooniga kontserdi ametliku kava lõppedes. Õigemini tuleb seda nimetada lausa plahvatuseks või, veel parem, laviiniks.

Mis siis laviini vallandas? Kui jätkata lumekujundiga, võiks öelda, et Schiffi klaverimäng valgustas iga esitatava teose koostisosad iga lumehelbeni läbi. Kogu muusikaline materjal asetati kuulaja ette niisuguse selgusega, et muusika vastuvõtt ja mõistmine sarnanes hetkelise valgustatuse kogemusega. Loomuliku jätkuna tõi see kaasa vaimustuspuhangu, millesarnast mina ei ole küll varem Estonia kontserdisaalis kogenud. Püsti seisva publiku kõrvulukustav aplaus ei tahtnud ega tahtnud vaibuda ning kordus uuesti pärast iga lisapala. Alles pooletunnise lisakolmandiku järel võis kontsert lõppeda: muusikalise elamuse nälg sai selleks korraks rahuldatud ning äraseletatud nägudega külastajad siirdusid koduteele.