EMTA on käivitanud programmi „Innovatiivse nüüdismuusikateatri õppe integreerimine ooperistuudiosse”. Kahemiljonilise eelarvega, suuresti Euroopa Liidu rahal tugineva projekti juurde on kutsutud nii välismaiseid spetsialiste kui Eestis tegutsevaid uue muusika interpreete. Sügisel toimusid akadeemias koreograaf Ana Mondini ja Monika Lilleike häälekunsti õpitoad, Tallinnas käis nimekas Berio-laulja Luisa Castellani, et tutvustada nüüdisaegse muusikateatri vokaalmetoodikat. Protsessi kaasati tudengist heliloojad, kes kirjutasid poole aastaga ooperi. Lavastas selle sama projekti juht, ise Saksamaa režiikoolitusega Liis Kolle ja dirigendiks kutsuti Risto Joost. End said näidata välismaale õppima saadetud üliõpilased Ave Sikk ja Taavi Kerikmäe. Lisaks on see ka EMTA kultuurikorralduse magistrantide praktikatöö. Projekti teeb võimalikuks tugeva välissuhete osakonna olemasolu Marje Lohuaru juhtimisel.
Kuna Monika Mattieseni projekte oleme kuulnud ja Age Hirve kammermuusikat samuti, siis kujunes ooperite üllatuslikumaks osaks visuaalne pool. Lava, kostüümide ja video kujundajaks oli Kölnist kutsutud Ruth Prangen, kes on elektroonilise stsenograafia spetsialist. Monika Mattieseni „DMeetri” kujunduses rabas võte, kus Demeetri kleit kattis terve lavapõranda ja ulatus üles lae alla – ühesõnaga moodustas nii lava- kui seinakatte. Väga hea näide kaasaegse teatri lavakujundusest. Siin liitus ekstreemne väline pilt sügavalt läbitunnetatud sisulise põhjendusega. Kontseptsiooni järgi hävib mõlemas ooperis maailm ürgelemendi (esimeses vee, teises tule) läbi, et võiks sündida uus.
Kuna „DMeetri” puhul on tegemist n-ö veeooperiga, siis lõi selline materjali ühtsus, valevus-lihtsus ja voolavus omaette paradigma. Kleidi ühtlane kokkutõmbamine igast suunast tekitas tagasipöördumatult fataalse meeleolu. Hämmastav oli vaadata, kuidas tohutut pinda katnud valge kangas mööda seinu alla voolas ja eimillekski (väikeseks kleidikuhjaks) muutus. Jällegi vee kui nähtuse sügavamad tagamaad: korraga nii suur kui väike, võib voolates muuta ja purustada, väheneda märkamatult süütuks veepiisaks. Suhtelisus ja ettearvamatus, vägi, mida meie ei suuda kontrollida ega hõlmata. Tõeliselt andekas lavakujundus!
Valgel kangal sinisena võbelev, laulja sammude järgi laienev videoring oli tavalisem vahend. Aga selle juures oli uudne näitleja osa lavakujunduse muutumises. Traditsioonilises kujunduses eksisteerib video laval näitleja tahtest sõltumatuna, siin „kontrollis” laulja videot ja valgust. Jällegi oluline samm lavastuse interaktiivsuse osas. Kõik oli ühtne ja seotud: naistegelane oli üks lava katva kujundusega, meestegelane „värvis” oma liikumisega põrandal suurenevat videolaiku. Lavastus ja lavakujundus olid selles ooperis niivõrd olulised ja muusikaga sedavõrd läbi põimunud, et paratamatult tekkis küsimus: kas muusika ka ilma nendeta, mingis muus lavastuses elaks ja kannaks? Helilooja Monika Mattieseni ütluse kohaselt oli aga improvisatsiooni osa esituses minimaalne ning muusika eksisteerib ka täiesti iseseisva noodistatud materjalina. Kuigi, ei kujuta ette sellele tekstile ja muusikale teist nii head väljundit.
Hasso Krulli tekst oli ideaalne oma poeetilises, müstilises ja tähendusrikkas sisus. Naise ja mehe igavikuline mõõde maailma hävimise ja uuestisünni juures: „Kihutan su seemne välja sinu seest ja teen sellest taevasse pilved, tõmban su uuesti oma ümmargusse üska ja sünnitan välja maa peale.” Mütoloogiline maskiga naisolevus, kelles on ürgset ja jumalik-loovat jõudu, olevus, kes meest ühtaegu hirmutab ja ligi tõmbab, oli nii kujunduses kui ka liikumises hästi välja toodud. Kahju ainult, et etendusel läks vokaliseerimise tulemusena nii palju teksti kaduma. Just teksti filosoofia andis ooperile mõtestava ja püsti hoidva sisu, muidu oleks laval toimuv taandunud vaid fantaasiaks veeuputuse teemal. Lootustandev on Liis Kolle pöördumine tema lavastajatee alguse saksa-itaalia naljaetendustest nüüdisooperi filosoofilisuse juurde. Ikkagi meie ainus noor ooperilavastaja – tuult talle tiibadesse!
Monika Mattiesen heliloojana on tugevalt mõjutatud flötist Monika Mattiesenist. Õnneks! Sest just seeläbi toob ta uut värvi ja kõla. Laulmine ja puhkpillimäng põhinevad mõlemad hingeõhu väljastamisel. Ja flöödimängija helitekitamist on Mattieseni vokaali-käsitluses eredalt tunda. Puhumist, susistamist, naermist – hääletekitamist väga laias skaalas. Siit edasi on see kandunud elektroonikasse, nii et väga ühtne ja samas värske helikeel. Elamuslik oli Kristiina Hunt, tema häälematerjal, intoneerimine ja oskus elektroonikaga kokku laulda.
Age Hirve ooper „Tuleloitsija” oli nii helikeelelt kui libretolt traditsioonilisem. Tema kammermuusika hõrk ja peen maailm on väga sümpaatne. Ooperi seisukohalt võiks tulevikus juurde tulla mastaapsust (mitte koosseisult, vaid sisuliselt). Head olid orkestrivärvide vahelduvus ja õhu- ning vaikusehetked. Soovitaksin veel ka näiteks Saariaho laadis uut meloodilise liini kandvust.
Kuigi Mattieseni-Krulli loos seda esialgu ei tunnetanud ja Hirve-Gailiti selgema libreto puhul jäi see lausa puudu, tahaksin mõlemas teoses näha rohkem vormi loovat muusikalist režiid. Sest mõlema ooperi libreto pakub tänuväärselt selge lõpu (kirgastumine ja sisuline kulminatsioon), mis peaks väljenduma ka muusikaliselt.
Kokkuvõttes sama lootustandev projekt kui Hasso Krulli tekst: „Ma tantsin tundmise, nägemise… tantsin loomise, loomise.”
