Esikaane järgi otsustades on „Tuba 116“ autoriks Toomas Taul, žanriks „stsenaarium-väitekiri”. Mahult moodustavad üle poole aga tema kunagiste ülikoolikaaslaste Jaak Naberi (oponent), Heinart Puhkimi (retsensent) ja Olavi Pesti (atestatsioonikomisjoni esimees) kommentaarid. Viimaste ametinimetusi ei maksa sisuliselt võtta, tegelikult on kõik kolm kommentaatori funktsioonis.
Tegevus on täpselt dateeritud – sügisest 1969 kevadeni 1974. Ajalised tagasi- ja ettevaated selgitavad protsesse ja laiendavad konteksti, teose kontsentratsiooni need ei lahjenda. Periood tundub tagantjärele lühike, ometi näeme kursuse lõpupildilt (lk 10), et isegi naiste kleidimood jõudis selle ajaga pea peale pöörduda – minilt maksile. Raamatu kulminatsioon hõlmab veel lühema ajavahemiku. Tartus Pälsoni 14 ühiselamu toas 116 elasid autor ja kaks retsensenti alla poole aasta, septembrist 1970 jaanuarini 1971.
Raamatu dualistlik struktuur raskendab lugemist, kuid on haarav ja jõuline. Konflikt algab juba teose vormist, mitte tegevusest. Kui aga kommentaarid oleksid pikitud Tauli teksti vahele, siis oleks alles õige segapuder välja tulnud. Oponentide kommentaarid on omavahel ning Tauli belletristliku ja epateeriva tekstiga hästi ühendatud nii stiililt kui mõttelt. 132 peatükki ja 36 kommentaari moodustavad terviku.
Tauli ja retsensentide stiil näib esmapilgul vastandlik. Taulil katkendlik ja närviline, pikemaid kui leheküljepikkusi peatükke peaaegu ei leidugi, küll aga ohtralt kolme-neljalauselisi. Toon näiteks 30. peatüki: „Uusima aja lugu hakkab Kursusele lugema Kaido Jaanson. Ta kannab kampsunit. Järelikult on ta hipi“ (lk 103). Rütmimuutused on järsud, lugu kulgeb tõepoolest nagu filmikaadrite rida. „Tuba 116“ on väitekiri stsenaariumi kujul, mitte vastupidi.
Kommentaarid on põhjalikud ja neutraalsed. Nii on Taul lugeja pimestaja, ülejäänud kolm valgustajad. Rollid pole siiski päris vastandlikud. Ka Tauli „väitekiri“ on mõttega loetav ning enamasti arusaadav, narratiiv jälgitav ja liigsete käänakuteta. Kommentaarid aga lisavad süžeele teistsuguste vaatenurkadega palju olulist, täpsustustest rääkimata. Võib öelda, et filmitakse nelja kaameraga. Eriti mõjuv on viimane Naberi kommentaar, kus ta kirjeldab kahe noore inimese mõrvajuhtumeid. See on sünge, kuid vajalik, lisades Tauli mänglevale tekstile tasakaaluks kibedat elutraagikat. Elu polnud süüdimatu meelakkumine ka aastatel 1969–1974, ehkki suurem osa raamatust seda nii kujutab.
Peatükid on rütmi poolest korralikult läbi komponeeritud nagu keskmine eesti vabavärsis luuletus, kuid sõnumit, originaalsust ja silmaringi avarust leidub Taulil kaugelt rohkem. Enamasti moodustub peatükkidest tervik – näiteks emotsionaalne ja vaimukas Toomas Raudami ja raudteelaste segakoori Raudam võrdlus lk 64. Aga leidub ka aforismilaadseid üksiktõdemusi. „Õlu on nagu kolhoos. Liidab ja ühendab“ (lk 30); „Kellel võiks midagi olla sõimu vastu? Sõim ergastab, innustab parandama üksikuid puudusi“ (lk 84).
„Tuba 116“ on süstemaatiline süsteemitus.
Retsensentidest annab kõige põhjalikuma (36 kommentaarist 28) ja mitmekülgsema panuse Naber, kelle kommentaarid on akadeemiliselt korrektsed, kuid püsivad Tauli loodud diskursuses. Ma ei hakanud muidugi kokku lugema, aga mulje jäi, et tähemärkide arvult on Naberi osakaal raamatus isegi suurem kui Tauli oma. Pesti põgusad märkused tunduvad olevat lisatud toimetamise käigus võimaliku ebaselguse silumiseks. Puhkim (viis kommentaari) kaldub kõige enam teemast kõrvale, näiteks oma põhi- ja keskkooliaegseid toitumisvõimalusi kirjeldades ning hobusesõnniku üle vaimutsedes. Aga vaatenurkade erinevuse seisukohalt on neli parem kui kolm ning neid nurki pole nii palju, et segi läheksid, üksteist kordaksid või raamatut venitama hakkaksid. Puhkim: „Kord sessi ajal kodunt saabudes leidsin, et toal number 116 ei ole ust ees, aken on katki ja toapõrandal on üritatud lõket teha“ (lk 132).
Tauli suurim puudus on diferentseerimatu suhtumine naistudengitesse. Nad on kas kenad armuobjektid või konspekte tuupiv ballast, igal juhul mass. Kui Oskar Luts suutis oma „Kevadesse“ sisse kirjutada ühe psühholoogiliselt mõjuva ja mitmekülgse naistüübi, siis Taul mitte sedagi. (Retsensendid kogumulje mõttes küll üht-teist päästavad.)
„Tuba 116“ on raamat oma ajast, palju vähem selle kangelastest. Üliõpilaselule otsitakse paralleele peamiselt popmuusikas toimunust, kuid ka globaalpoliitilistest sündmustest, isegi terrorirünnakust: „Laskude kaja Müncheni olümpial pole veel vaibunud, kui Tartus puhkeb taud“ (lk 100).
Taul nimetab 1969ndat märgilise tähtsusega aastaks, millal toimusid juubelilaulupidu, inimese astumine Kuule ja Woodstocki festival. Tunnistan, et mind jätsid need suursündmused külmaks, ehkki olin juba nelja-aastane. Kui aga võrdlesin loetut omaenda esimeste muljetega ülikoolist 1983/84. õppeaastal, üllatas mind muutuste vähesus. Alles olid Kaseke, Kaunas, Tarvas ja Volga, alles olid pontšikubaar ja söökla Võit Raekoja platsil ning Tempo, ehkki mitte enam kohvikuna, vaid dieetsööklana ja ilma uksehoidjata. Olid alles kinod Ekraan ja Komsomol ning loomulikult „punased ained“, mis stuudiumi viie aasta pikkuseks venitasid. Alles olid isegi Miša baar ja Arnold Koop. Endiselt oli tugeva kursusevaimu algseks aluseks kolm või neli nädalat kestnud septembrikuine ühine kartulivõtt majandis (vt lk 19). Enamgi veel: Sophokles ja Ants Järv olid ülikooli peahoones alles isegi 1996. aastal, kui ma teise ringiga akadeemilisse õhkkonda jõudsin. Kahjuks mitte kaua.
Vahepealsed muutused olid enamasti formaalsed. Näiteks polnud minu ajal erimeelsusi meestudengite ja sõjalise kateedri vene ohvitseride vahel pikkade juuste osas (vt lk 143). Pikkade juuste kandmine viitas asotsiaalsusele või nende kandja tudengi jaoks sobimatult kõrgele eale. Bändid, millest vaimustuti, olid teised, CCRi ja Christie asemel Depeche Mode ja Duran Duran. Võrreldes 1969. aastaga olid likvideeritud viimasedki Hruštšovi idiootsused, näiteks tööstaaž ei olnud ülikooli pääsemiseks enam argument (vt lk 117), lugesid hinded. Üks sisuline muutus raamatu tegevusajaga siiski oli: kõigi teaduskondade (ka EPA) teised kursused olid noormeestest peaaegu tühjad, sest kõik rivikõlblikuks tunnistatud olid suvel sõjaväkke võetud.
Muidugi on „Tuba 116“ sündmuste algusest möödunud pool sajandit teinud tegelastega oma töö. Hannes Varblase kohta: „…pikkade sirgete ronkmustade juustega noorhärra…“ (lk 14), Olavi Pesti kohta: „…pikk, prillide ja Angela Davise soenguga isand…“ (lk 17). Seevastu politoloog Rein Toomla näeb ülikooliaegsel fotol lk 112 välja täpselt samasugune nagu praegu televiisoris.
Raamatu lõppu lisatud nimeregister on väga vajalik, sest olulisemad tegelased lahustuvad põhiteksti ja kommentaaride segus; neid, kellest episoodiliselt juttu, ei leiaks aga muidu tekstist üles. Viimase kategooria, autorite ülikoolikaaslaste või muidu sõprade seas on palju eilseid ja tänaseid prominente: Mart Helme, Riho Bauman, David Vseviov, Aadu Must, Johnny B. Isotamm, Hardo Aasmäe, Olev Remsu, Krista Kaer, Peep Ilmet, Lauri Leesi, Olav Osolin, Raul Rebane jt. Lisaks rohkem või vähem legendaarsed õppejõud nagu Hillar Palamets, Linnart Mäll, Villem Ernits jt.
Registrist hoolimata lähevad need tegelased, kes esinevad vahelduvalt nii ees-, perekonna- kui ka hüüdnime (neid on sageli mitu) all, sassi. Eriti hull on lugu nelja autoriga, kes figureerivad kord tegelastena, kord jutustajatena, eriti sageli ja eriti mitme nime all. Pealegi on nende teod, mõttemaailm ja saatus suhtelised sarnased. Ka raamatu peamine voorus – kontrastne ja groteskne struktuur – on selles osas puuduseks, sest nimekujud esinevad autoril ja oponentidel kaootiliselt. Eriti lootusetud on lood Toomaste-Tomidega, aga isegi Viktoreid ja Kristasid pole kerge eristada. Olgu tegu väitekirjaga või stsenaariumiga, täpsust vajavad mõlemad.
Võiks veel kritiseerida, et vastuseta jääb põhiküsimus: miks ja kuidas katastroof 18. jaanuaril 1971 toas 116 ikkagi juhtus? „„Issand, poisid, mis teil juhtus?” Keegi vastab vaikselt: „Tuba läks katki““ (lk 83).
Õnneks juhtub raamatus nii enne kui pärast seda palju muudki huvitavat. „Ootamatult teeb Pesti avalduse: „Ainult biitlid, Taul ja okse on minuga““ (lk 25).