Identiteedivõitluse ootuspärane kaasnäht on seegi, et mõnedele üldmõistetele, millel tavapruugis pole tegelikult võimu kehtestavat tähendust, antakse see n-ö tagaselja. Etenduskunsti autonoomia otsinguil tajutakse näiteks sõna „teater“ üha kammitsevamana, „sõnateatri“ sünonüümina, mis surub peale ühe etenduskunstide liigi vaatenurka. Teoreetiliselt on see huvitav mõttekäik, aga kui välistav tähendusloome hakkab omakorda võimu kehtestama – kui seda sõna kasutad, ei kuulu sa meie hulka! –, siis katkeb dialoog nii kaasteeliste kui ka mõttelooga.
Olen seda pattu teinud isegi, kui jõudsin rubriigi eelmises jaos etenduskunsti omaväärtuse otsinguil tagasi ajaloolisse alguspunkti, rituaalini, kus püütakse etendusest kujundada „osavõtjate ühine ja ühendav kogemus“.1 Kuna aga Luule Epner kasutab tsiteeritud raamatus sõnu „rituaal“ ja „mäng“ pealtnäha sünonüümidena, saingi oma mõtiskluse lõpetada retoorilise hüüatusega: „On see aga mäng?“
Ka „mäng“ kuulub mõistete hulka, mis on nagu sõna „teatergi“ etenduskunsti ombudsmanidele vastumeelt, aga kui esimesel juhul aktiveerib vastandumise sõna käibetähenduslikkus, siis „mängu“ puhul pigem definitsioonipimedus. Epner lähtub selgelt Juri Lotmanist, kui kirjutab: „Mäng kui üks inimtegevuse vorme on kaheplaaniline käitumine, mis ühendab praktilise ja tingliku (märgilise) tasandi n-ö maagilise kui abil.“2 Meeldetuletuseks: Lotmani järgi toimivad nii kõik asjad, millega inimene kokku puutub, kui ka nende käitumine kahte moodi: vahetult (toit on nälja kustutamiseks, riiete kandmine selleks, et soe oleks) ja vahendatult, märgiliselt (raha väljendab asja väärtust, pulmakombed traditsioone). Siinkohal on olulised kaks Lotmani järeldust: „Praktilise ja rituaalse käitumise vastastikuse toime tähtsaks avaldumisvormiks on mäng“ ning sellega (aga ka ilmalike ja religioossete pidustustega) kaasnevad „[e]rilised sõnad, liikumine, kõne iseloomu muutumine, muusika, laulmine, žestide ja toimingute range järjestatus viivad rituaali kujunemisele“.3
Tõsi, Epner väidab, et teatris „on mänguline käitumine näitlejate eesõigus ning sellisena nende poolt teadvustatud“ ja et nende rollitegevus on küll „reaalse tegevuse märk“, kuid ka reaalne ehk samaaegselt tinglik ja tegelik. See mõttekäik on etenduskunstiga seoses huvitav kahel põhjusel, nimelt osavõtuteatri ja installatiivse teatri analüüsimisel. (Vahemärkusena peab tõdema, et nii Lotmani kui ka Epneri viidatud tekstid on osavõtu- ja installatiivse teatri eelsest ajast ning nad ei saanudki toona neid võimalusi kaaluda.)
Kui mänguline käitumine on tõesti etendaja eesõigus, kas tähendab see siis, et osavõtuteatris jääb publikule vaid vahetu käitumine? Nii et kui nad ka kaasatakse mängu, siis on see näiline ega aktiveeri tinglikku käitumist? Näiteks kadrinoormetsa lavastuses „mobiilsed definitsioonid“ (Tartu Uus teater, 2019) grupeeritakse kohaletulnuid istuma diivanitele maalide ees värvigamma järgi nii, et istujate ja nende selja taga oleva teose värvimaastik on sümbioosis. Seejärel kompositsioon pildistatakse. Nii laiendatakse maali kunstiilm reaalsusse, antakse publiku valitud liikmetele roll elavas pildis. Kas nad aga istuvad seal vahetult (diivan on lähim istumiseks sobiv objekt) või vahendatult (istutakse, sest neile on määratud istuja roll)? Selle küsimuse vastusest sõltub suuresti seegi, millises ulatuses tajutakse ühise kogemuse (rituaali) tekkimise võimalust osavõtuteatris.
Kui vaatan tagasi oma kogemusteekonnale, iseloomustab seda silmanähtav usukaotus: kogemuste kuhjudes on kinnistunud ka teadmine, et kaasamisega ei anta publikule tegelikult suuremat rolli tavapärasest – seda tehakse näiliselt. Just Epneri viidatud etendaja eesõigusega kaasnev teadvustatus sellest privileegist on see, mida publikule – ükskõik kui kaasatule – on raske üle anda, sest tema mänguvabadus (sh reegleid luua ja muuta) on alati etendaja omast väiksem.
Nii võiks ka väita, et osavõtuteatris on publiku funktsioon sama nagu objektil installatiivses teatris. Teisisõnu on ta n-ö laval ennekõike vahetult kui inimene publiku seast, olles küll samal ajal ka märk (kaasatud) publikust, kuid tegelik käitumine on siiski esmasem kui tinglik. Sama kehtib ka etendaja või õigemini esitleja kohta installatiivses teatris: ta presenteerib objekte vahetult, kandmata peale esitleja oma muud tähendust.
1 Luule Epner, Draamateooria probleeme I. Tartu 1992, lk 64.
2 Samas, lk 25.
3 Juri Lotman, Lavasemiootika. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst – kirjandus – kultuur. Tänapäev, Tallinn 2006, lk 156–185.