Eesti teatri festival „Draama“ 10. – 14. IX Tartus.

Olen tänavuse „Draama“ korraldajate suhtes kindlasti ülekohtune, kuid tundub, et festival pole suutnud kohaneda uute oludega: ikka tehakse vana rasva pealt teatriaasta ülevaadet, ehkki teater ja ühiskond on kardinaalselt muutunud. Selleks et jääda ellu praegustes poliitilistes tõmbetuultes ja jätkata väärtuslikku traditsiooni, tuleb festivalil põhjalikult muutuda. Kuidas ja milliseks, on iseküsimus ning nõuab asja- ja ühiskonnatundlikku analüüsi, mida loodetavasti hakkab vedama Vanemuine eesotsas selle uue teatrijuhi Kristiina Alliksaare ja draamajuhi, teatrisse juba palju kiiduväärset toonud Tiit Paluga.

Mulle ja küllap paljudele teistelegi, kes pidevalt teatris käivad ja sellest kirjutavad, on „Draama“ olnud meeldiv võimalus näha korraga ära aasta esileküündivamad lavastused ja korvata sellega puudujääke teatri üldpildi tunnetamisel. Ainult minusugustele seda festivali teha pole siiski mõtet ning mul tuleb ilmselt hakata oma harjumusi muutma.

Tänavuse „Draama“ sisu näitas, kuivõrd muutunud on nii teater kui ka ühiskond. Sellest, et festival oli lühem ja mitmekesisem, „Draama“ vaid võitis, kusjuures esimest korda oli seekord väiketeatrite lavastusi palju rohkem kui suurte, nn riigiteatrite omi.¹

„Draamaga“ (nagu ka paljude teiste festivalide ja kultuuriga üldse) on nii, et rahulolematus ühiskonnas on slepina toonud kaasa ka kriitilisuse kultuuri suhtes. Juba eelmise aasta festivalil räägiti palju teatri ületootmisest, 2018. aasta loomingut käsitleva „Teatrielu“ statistiline osa näitab seda samuti. Rahvana oleme muidugi meelitatud, et 1,2 miljoni külastusega aastas oleme maailmas jätkuvalt esirinnas.

Ometi räägitakse palju teatri kriisist. Kas on selle põhjus ületootmine või hoopiski liiga suured ootused? Juba õige ammu ütles Kaarel Ird: „Publik hääletab jalgadega!“ Kui on vaatajaid, on ka teater, ent palju on lavastusi, kus tegemise rõõm piirdubki omavahelise suhtlusega ega puuduta publikut. Oma asjalikus ja kriitilises festivaliülevaates räägib Heili Sibrits lõhkeda ähvardavast õhupallist:² etendusi antakse palju, teatreid ja truppe on palju, kuid tõeliselt nauditavaid lavastusi vähe. Tunnustan korraldajaid, et mõningad neist olid toodud tänavu festivalile.

Festivali „Draama“ on korraldatud 1996. aastast: esialgu üle aasta, 2009. aastast peale igal aastal.³ Lavastusi hindas alguses žürii (enamasti rahvusvaheline), kellest hiljem loobuti. Alati on olnud kohal kutsutud külalisi välismaalt. Tasapisi läks „Draama“ mastaapsemaks ja kestis järjest kauem – kuni möödunud aastani enamasti terve nädala.

Ka „Draama“ formaat on üle elanud suure muutuse. Algul koondati üksnes aasta parimad lavastused, seejärel lisandusid neile mitmesugused programmid ja näitused. Võib öelda, et festival on muutunud koos teatri endaga: nn riigiteatrite kõrvale on üha enam astunud väiketeatrid, draamalavastustele on lisandunud tantsuteater, etenduskunstid ja performance’id.

Kindlasti peegeldavad festivalilavastused ja ka nende valik Eesti teatri sisulisi muutusi. Teater on järjest mitme­kesisem: psühholoogilisele teatrilaadile ja tõsise suunitlusega lavastustele on jõudsalt lisandunud erisugused laadid ja lähenemised, lavastusi on igale maitsele ja publiku hulgale. Nii on olnudki terve nädal lõunast keskööni täis (tihti ka ühel ja samal ajal eri kohas toimunud) etendusi. Tähtsal kohal on olnud lavastustega seotud konverentsid, autoriprogrammid, etendusejärgsed arutelud ja peod, mis on andnud lavastajatele-näitlejatele võimaluse saada tagasisidet. Katsetatud on uusi vorme (näiteks aastatel 2010–2015 valiti lavastused festivali programmi kindla teema järgi⁴).

Muutused on tähtsad, kuid olulisem on see, mis jäänud muutumata. Esiteks: „Draama“ on jäänud Tartusse. Katsetatud on küll väljasõite Tallinna ja mujale, et näidata ära lavastused, mida mitmel põhjusel pole saanud Tartusse üle kanda, ent Tartu-kesksus on kindlasti üks väärtustest, mis ka edaspidi peaks säilima. Mitte seepärast, nagu mujal ei saaks „Draamat“ korraldada, vaid eeskätt seetõttu, et festival on alati olnud ja loodetavasti ka jääb seotuks Tartu ülikooli ja sealse teatrilembese üliõpilaskonnaga. Tänu festivali korraldada aitavatele tudengitest vabatahtlikele on „Draamal“ alati valitsenud ebakonventsionaalne õhkkond, nii et kaelakaardiga on etendusele pääsenud ka siis, kui kõik piletid on välja müüdud ja saal juba täis.

Ei saa siiski mööda minna asjaolust, et teatritele, olgu need suured või väikesed, on festivalil etenduste andmine korralduslikult tülikas ja keeruline. Kultuurkapital ja kultuuriministeerium on küll festivali alati toetanud, kuid see toetus ei korva kulusid, mida teatritel kindlal päeval tihti võõrastes ruumides ja ebatraditsioonilisel ajal etenduse korral kanda tuleb. Ka ei saa kõigi etenduste puhul (eeskätt päevased) arvestada täissaaliga. Praegustes pingelistes majandusoludes on see terav probleem.

Nii juhtubki, et „Draamal“ näeb lavastusi, mida tehniliselt on võimalik Tartusse tuua. Enamasti ei saa ka näitlejad viibida festivalil pikemalt ja külastada teiste teatrite etendusi, sest hooaja alguse pingelise tööplaani tõttu tuleb teha proove ja anda teiste lavastustega etendusi. Siit ka ühe minu tuttava rahulolematu teatriinimese repliik viimaste aastate „Draama“ kohta: see pole festival, vaid teatrite külalisetenduste kokkutulek – palju vahtu, vähe villa.

Olles võtnud osa kõigist „Draamadest“ ja mitmest ka kirjutanud, võin kinnitada, et tänavune festival erines õige mitme asja poolest eelnenuist. Jah, see oli festivali kunstilisele juhile Ivar Põllule viimane. Alles kindlamaid piirjooni võtva Tartu Uue teatri kunstilise juhina on tema peatähelepanu kindlasti koondunud eeskätt oma teatri käekäigule, ent Põllu oli teinud ka rea teadlikke valikuid. Esiteks festivali kestvus, vaid neli päeva. Teiseks juba jutuks olnud riigiteatrite ja erateatrite etenduste vahekord. See pole öeldud etteheiteks, vastupidi, tunnustusena, et ollakse Eesti teatripildi muutustega kooskõlas.

Igal minu nähtud „Draamal“ on alati olnud oma maasikas – vaimustav ja puudutav, seejuures ka vormiliselt uudne, selline, mida seni pole nähtud. Varem on olnud üllatajaks näiteks R.A.A.A.M ja Must Kast, seekord siis Taarka pärimusteatri lavastus „Vanahunt“⁵ – ikka ja jälle noored.

1 Põhiprogrammi 16 lavastusest vaid viis olid tehtud nn riigiteatrites: Vanemuises kaks, Tallinna Linnateatris kaks ja Pärnu Endlas üks.

2 Heili Sibrits, Tasapaks ja prügine teatripilt. – Postimees 18. IX 2019.

3 Üksikasjalikuma ülevaate „Draama“ festivalide kohta saab Eesti Teatriliidu (1996–2010) ja Eesti Teatri Festivali (hilisemad) kodulehelt.

4 2010 – „Mööndusteta teater“, kuraator Madis Kolk; 2011 – „Allkirjaga teater“, kuraator Priit Raud; 2012 – „Fookus: Näitleja“, kuraator Anu Lamp; 2013 – „Ruumi maagia“, kuraator Iir Hermeliin; 2014 – „Kohaloleku kunst“, kuraator Tõnu Õnnepalu; 2015 – „Piiri peal“, kuraator Peeter Raudsepp. Tinglikult oli ka 2018. aasta festival temaatiline, olles pühendatud „EV 100“ raames valminud lavastustele.

5 „Vanahunt“ seto jutuvestja Feodor Vanahundi (1890–1965) lugude põhjal. Dramaturg Ott Kilusk, lavastaja Helena Kesonen, kunstnik Mailiis Laur. Kogu trupp on nii või teisiti seotud TÜ Viljandi kultuuriakadeemiaga.