„Kas ma seda rääkisin sulle, et me leidsime oma maja alt veel ühe keldri, mis on umbes pool sajandit või rohkem kinni olnud? Hakkasime seda puurima, aga see puur ei pidanud vastu, käis sädemeid ja … Seda maja näeks ma kodumajutusena pööninguni välja. Kööginurga ma jätaks sinna alles, ehedana, sellisena, nagu seal üleval teenijatel olnud on. Keldris abiruumid, kõrval restoran, selle kõrvalt, kui nüüd edasi minna, kus see kinnine ruum oli, kus talad on läbi ja mille all ka see suur võlvkelder on, sinna teeks heameelega peosaali. Sest koridorist, mis me nüüd leidsime, saaks tegelikult teha kas mingi lifti või trepi, sinna alla saaks veinikelder ja veel mingisugune teemanurk ja siis aia taganurka, sinna lasteaia lähedale, tegelikult on täpselt siuke nurgakene, kuhu ma olen mõelnud, et võib-olla ehitaks siis mingi väikse oma majakese.“
See, Valgas välitöödel kogutud kirjeldus näitab ilmekalt, et üks auväärne hoone pole tähenduslik sugugi ainult ajaloo, vaid ka selle tõttu, et sellega seostuvad tulevikuplaanid. Tühjenevate maapiirkondade ning väikelinnade probleemistikule mõeldes on oluline meeles pidada, et sageli saab arhitektuuripärandist hüppelaud ettevõtmistele, millest on võita just kohapealsel majandusel.
Aastatel 2015–2019 uurisin, kuidas suhestuvad väikelinna ehituspärandiga Valga ettevõtjad. Tööandjatena, ettevõtte omanikena ja linna majandusse panustajatena on neil veel üks oluline roll kanda: nad hoiavad majad kasutuses ja seeläbi elus minevikupärandi, elavdades ühtlasi oma väikeäridega linnaruumi.
Kreisilinn ja oma juugend
Tartu-Valga raudtee ehitamisega 1877. aastal hakkas Valga linn erakordselt kiiresti arenema. Rajati praegune Vabaduse ja Jaama puiestee, Võru tänav, Jaama puiestee ja Kuperjanovi tänava vaheline tänavavõrgustik. XIX sajandi kreisilinna puitarhitektuuri ning Eesti väikelinnades erakordselt esindusliku juugendarhitektuuri tõttu on Valga ajalooline linnasüda 1995. aastast kaitse all kui muinsuskaitseala. Valga on üks Eesti 11 linnast, mille ajaloolise vanalinna säilitamiseks on loodud riikliku tähtsusega kaitseala. Praegu on märkimisväärselt suur hulk hooneid muinsuskaitsealuses linnas aga funktsioonita ning paiguti seisnud kasutuseta aastakümneid.
Kuna linna elanikkond väheneb, on omavalitsus keskendunud uuenduslikult oma arengustrateegias linna kasvu asemel kahanemisele. Koostatud on tegevuskava mitmekümne hoone lammutamiseks. Vene gümnaasium on küll kavas kolida äärelinnast kesklinna. Selle tarbeks hoonestatakse Vabaduse ja Kungla nurgapealne kinnistu, kasutusele võetakse ka aastaid tühjana seisnud funktsionalistlik elamu Vabaduse 13. Alanud on ka hambaarst Goertzi juugendmaja taastamine Kuperjanovi tänaval. Suures osas lähevad enamasti just sellestsamast jõulisest tsaariaegsest kasvuperioodist pärit kesklinna hooned aga siiski lammutamisele.
Innustav pärand
Oma uuringus küsisin ettevõtjatelt, kuidas on nad oma tegevust alustanud, miks tegutsevad just neis hoonetes ning millisena näevad oma tulevikku. Püüdsin mõista, kas nende otsuseid ja tulevikuplaane on mõjutanud ümbritsev ruum. Uurisin ka, mis ajendas neid väikeetevõtjaid paigale jääma just väikelinna, mitte kolima Tallinna, Tartusse või veelgi kaugemale, nagu eeldaks ettevõtlusloogika. Küsisin sedagi, kas nende otsuses on oma osa pärandil.
Selgus, et inimesi on tegutsema ajendanud just pärand. Näiteks otsustas üks abielupaar avada kohviku tsaariaegses majas, kuna hoone ise sütitas selle idee. Vana koolimaja paksud seinad tuli säilitada, sest just need andsid hotellile vajaliku esteetilise ilme. 1920. aastate juugendlikust elumajast restoraniks kohandatud hoones tundis üks ettevõtja end koduselt ka seal üksi öistel tundidel toimetades. Otsus üürida moestuudiole ruum endises maavalitsuse hoones küpses kohe, kui oli nähtud selle ülemise korruse avaraid kaarakendega ruume. Näiteid jagub veelgi. Selgus, et ehituspärand ei kõneta inimesi ennekõike riiklikult tunnustatud pärandi identiteedi või staatuse tõttu, vaid mõjutab eelkõige materiaalsusega, näiteks kõrged laed, paksud müürid, kulunud pinnad, mis loovad minevikuga tajutava silla. Hoone vanus on seejuures tunnetusliku vahekorra loomisel oluline, sest mida vanem on hoone, seda enam on sellesse minevikusündmusi ladestunud.
Antropoloog Tim Ingold on selgitanud, et elatise hankimise viis mõjutab seda, kuidas tajutakse keskkonda.1 Näiteks küttidele-korilastele annab keskkond toidu ja nad tunnetavad seda pigem pereliikmena. Kõik, kellega Valgas kohtusin, oskasid midagi oma kätega valmistada, olgu saapaid, rõivaid või küpsetisi, ja selle üle oldi uhked. Keskkond inspireeris neid. Nii ehk ei üllatagi, et kahanemisega seonduvat toodi Valgas esile pigem harva ja ettevõtjate jutust õhkas oma igapäevastest tegemistest kõneldes uhkust saavutatu üle. Ka hooneid, kus tegutsetakse, hinnatakse kõrgelt. See kõneleb millestki, mida on nimetatud heaks eluks2 või ka heaoluks,3 kusjuures pärandil on siin märkimisväärne roll.
2018. aasta suvel valminud Valga keskväljak annab lootust, et väljaehitatud infrastruktuur toetab linnasüdame toimimiseks hädavajaliku väikeettevõtluse teket linna vanimas kvartalis Jaani kiriku ümber. Just siin on hoonetele kasutuse leidmine olnud mitmel juhul võimatu keeruliste omandisuhete tõttu, aga mitte ainult. Väikelinna eelis on odavam kinnisvara, seega leiab sobivad ruumid sootuks soodsamalt kui Tallinnas või Tartus. Kinnisvara ostmine laenuga on aga lisatagatiseta ikkagi peaaegu võimatu. Isegi hea ja tasuva plaani korral on ajaloolises linnasüdames ettevõtlusega alustada äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu. Inimesed, kellega vestlesin, olid maja ostnud säästudest, vara müügist, neid olid toetanud pere ja sugulased. See, et inimesed on riskinud ja investeerinud oma algatusse teadmisega, et seda raha ei pruugita kunagi tagasi teenida, äratab aukartust.
Just Jaani kiriku ja uue keskväljaku ümbruse võiksid käima tõmmata toetusmeetmed, millega maandataks riske ja toodaks süsteemselt kokku arhitektuuripärand ja ettevõtmised, sealhulgas ettevõtlus, mis selle säilimisele kaasa aitaksid. Kohased oleksid siin ajutise kasutuselevõtu ja ettevõtlusinkubaatorite loomise toetamine, aga ka laenude riiklik tagamine äritegevuse alustamiseks ajaloolises linnasüdames. Ajaloolise linnatuumiku hoonete lammutamisega kaoks aga ühe keskustest kaugel piirkonna, eriti väikelinna peamine ressurss – oma nägu.
1 Tim Ingold, Hunting and gathering as ways of perceiving the environment. Rmt: The Perception of the Environment. Essays on livelihood, dwelling and skill. Routledge, 2000, lk 40–60.
2 Matthew B. Crawford, Shop Class as Soulcraft. An Inquiry into the Value of Work. Penguin Press, 2009.
3 Edward Fischer, The Good Life: Aspiration, Dignity, and the Anthropology of Wellbeing. Stanford University Press, 2014.