Me elame kummalisel ajal. Paljudel loomingulistel aladel tunnevad loojad, et seni kehtinud paradigmad on teisenenud ning me oleme jõudnud mingisse uude postajastusse. Nii on levinud mõisted nagu postmodernism, posthuman, postkontseptualism, postdigital, posttruth jne.

Eelkõige tänu plahvatuslikule digi­lahenduste levikule on animatsioon nähtavam ja laiemalt kasutusel kui kunagi varem. Kui veel hiljuti võis näha animatsiooni eelkõige animeeritud (laste)filmides, siis nüüd on peale traditsioonilise animafilmi animeeritud lahendusi näha pea kõikjal, kus on ekraan või projektsioon. Üks viimase aja uuenduslikke näiteid animatsiooni ekspansiivsest kasutusest on Edward von Lõnguse liikuv grafiti majaseintel.¹

Nii võibki väita, et ka animatsioon on jõudnud viimastel kümnenditel täiesti uude ajajärku, mida võiks tinglikult nimetada postanimatsiooni ajastuks.

Paljud filmikunstis (ja ka anima­filmis) seni kehtinud meetodid ja reeglid on oma aktuaalsuse minetanud. Nii on eelkõige tänu muusikavideotele ja ka üldisele liikuva pildi suurele loojas­konnale kaotanud oma tähtsuse senised loojutustamise printsiibid (montaažiteooria, kaameratöö alused, filmimuusika kasutamine jne). Kõik meetodid on lubatud, kõik on paralleelselt kasutusel. Animatsioonist, nagu üldse filmikunstist, on saanud laiatarbekaup. Veel hiljuti oli animatsiooniga tegelemiseks vaja erivahendeid ja oskusi ning mõnes riigis ka ideoloogilist nõusolekut. Kui kunagi tegelesid animatsiooniga vaid üksikud stuudiod ja autorid, siis praegu võivad tegelda ja ka tegelevad animatsiooniga peaaegu kõik, kellel on arvuti või telefon. Digitaalsete lahenduste levikuga on animatsiooniloome saanud sarnaselt fotograafia ja videoga meie elu osaks.

Kuid milliseks kujuneb animafilmi tulevik, milliseid võimalusi pakutakse animatsioonile nn postanimatsiooni ajastul?

Instrument või käsitöö?

Animatsiooni varitsevad ohud. Üks oht on võimalus, et animatsioon sulandub eristumatu osana üldisesse filmi­loomesse ning kaotab senise iseseisva filmiliigi staatuse. Nii on juba pea kõigis suure eelarvega Hollywoodi filmides animeeritud efekte koguses, mis lubab enamikku neist filmidest nimetada ka animafilmiks – kaader-kaadrilt loodud filmiks. Kui kõik mängufilmid muutuvad tehniliselt ka animafilmiks, kaotab animafilm eraldi filmiliigi ja mõistena oma eksistentsi.

Teine oht peitub jällegi vastupidises arengus. Vältides tehnoloogilise progressiga kaasaskäimist, seistes eemal tehnoloogilistest uuendustest on traditsioonilisel animafilmil oht kapselduda pelgalt käsitöönduslikuks produktiks. Vältides uute tehnoloogiate kasutamist ja nüüdisaegsete kunstikontseptsioonide omaksvõttu võivad senised animafilmitegijad hõlpsasti taanduda käsitöölisteks, kellelt ei oodata innovaatilist ja oma kaasaega kõnetavat kunstiloomet, vaid eelkõige kaader-kaadrilt liikuva traditsiooni säilitamist.

Ka Eestis näeme sellesarnast arengut, kus animafilmi käsitletakse üha rohkem üldise filmikunsti osana võis siis jällegi pelgalt käsitööna. Nii näiteks lõpetas hiljuti tegutsemise Eesti ainus rahvusvaheline animafilmide festival Animated Dreams (1999–2017), sulandudes lühifilmide festivali PÖFF Shorts.

Samal ajal käsitletakse jällegi Eesti mäluasutustes animatsiooni valdavalt käsitöö- ja mitte niivõrd (filmi)kunstivormina. Levinud on küll arusaam, et Eesti on väga tugevate traditsioonidega animatsioonimaa, kuid kui vaadata näiteks Eesti Kunstimuuseumi kogude andmebaasi MUIS (Eesti Kunstimuuseumil on muis.ee andmetel 56 630 museaali), siis annab märksõna „animatsioon“ meile vaid ühe vaste – Kristina Normani videosalvestise „Monoliit“ (Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunstikogu EKM j 51760:1 FV 240:1).

Raske öelda, kas põhjuseks on Eesti animatsiooni vähene kunstiline ambitsioonikus või mis, aga eesti animatsiooni­pärandile on kunstimuuseumi künnis jäänud ületamatuks.

2006. aastal asutati Eesti Filmimuuseum, mis sai 2017. aastal ka esindusliku maja Maarjamäe lossipargis. Filmimuuseumi veebisaidilt saame teada, et muuseum on seadnud enesele eesmärgiks „väärtustada Eesti filmiajalugu“. Teinud järelepärimise muuseumi direktorile Maria Mangile² ja palunud tal hinnata, kui mitu protsenti muuseumi eksponaatidest-museaalidest on seotud märksõnaga „animatsioon“, „joonisfilm“ või „nukufilm“, sain vastuseks, et hinnanguliselt 2% (kokku on muuseumis 43 animatsiooniga seotud museaali).

Lisaks eksponeerib veel Tartu mängu­asjamuuseum mõningaid Nukufilmi stuudio filminukke, mis on iseenesest küll suurepärane algatus, kuid eesti animatsioonist ülevaadet see ei anna.

Ühesõnaga on eesti animatsiooni­pärand ikka vägagi nukras ja marginaalses positsioonis. Selguse huvides olgu mainitud, et eesti animatsioonipärandist rääkidest pean silmas palju laiemat kultuuriväärtusvälja kui pelgalt filmid ja nende koopiad. Nii säilitatakse Eestis filme rahvusarhiivi filmiarhiivis, kuid arhiivid toimivad hoopiski teistel alustel kui muuseumid ning animatsioonipärandi kogumine ja säilitamine (ja ka valdkonna populariseerimine ning väärtustamine) ei ole võrreldav ühe tänapäeva muuseumi võimalustega.

Nii on näiteks 1957. aastal asutatud Nukufilm üks Euroopa vanimaid tegutsevaid animastuudioid, kuid kahjuks on aegade jooksul loodud kavandid, nukud, maketid – kõik peale arhiivis olevate filmi­koopiate – säilinud või säilitatud suhteliselt juhuslikult.

Kas animatsioonipärand võiks kunagi ka mõnda muuseumisse pääseda? Seda on raske öelda. Praegusi suundumusi jälgides on kõige tõenäolisem, et Eesti Rahva Muuseum, mis on etnoloogilise suunaga kultuuriloo­muuseum ja säilitab ka rahvuslikku käsitööd, võiks vähemalt ideeliselt mingil moel majutada ka eesti animatsiooni lugu. Seda muidugi juhul, kui me ikka aktsepteerime seda, et animatsioon on pelgalt käsitöö ja midagi ambitsioonikamat animatsiooni säilitamiseks ja populariseerimiseks välja ei suuda mõelda. Või äkki väärib animatsioon mingit päris oma väljapanekuruumi?

Animasoofia

Milliseid valikuid peaks tehtama, et animatsioon säilitaks oma populaarsuse, aga säiliks ka iseseisva ja innovaatilise kunstivaldkonnana?

Arvan, et alustada tuleks mitte niivõrd animafilmi, vaid animafilmikriitika ja -analüüsi alustaladest, animafilmi mõtestamise renessansist.

Animafilmist kirjutajad keskenduvad tihti liigselt (filmi)tehnikale, esmatähtsustavad filmi vormi ning see tendents on ilmnenud läbi kogu filmi­sajandi. Tõenäoliselt oli selline lähtekoht vajalik algselt, mil animatsioon koos filmikunstiga oli veel alles noor ja vähetuntud kunstivorm. Aga praegu? Kas tõesti on vaja keskenduda niivõrd suures mahus animatsioonitehnikatele ja nende seletamisele, hoolimata juba üle sajandi kestnud praktikast? Animafilmikriitikat lugedes kohtan pidevalt animatsiooni tehnilise teostuse kirjeldusi ning kahjuks keskendubki animatsioonikriitika ja -analüüs tihtilugu pelgalt filmi tehnilise teostuse tutvustamisele. Võrreldes mõne muu valdkonnaga oleks selline olukord ikka väga veider, kui näiteks kirjanduskriitika keskenduks kirjaniku kirjutusvahendile – kas teos on kirjutatud sulepea, pliiatsi või arvutiga? See ei ole ju üldse oluline, aga animafilmi puhul mingil põhjusel on!

Animafilm on oma saja-aastase ajalooga kindlasti välja kasvanud oma lapseeast ja nüüd võiks anda animatsioonile võimaluse võrdsustuda teiste väärikate kunstivaldkondadega ning animatsioonist kirjutades keskenduda rohkem sisule kui vormile.

Animafilm ühendab endas kaht reaalsust: taasesitatakse meile juba tuttavat reaalset maailma, mis eksisteerib paralleelselt antud filmi ja tema tegijatega, ning samal ajal luuakse igas animafilmis ka oma unikaalset filmireaalsust, mõtestatud animafilmi struktuuri, mida pole varem olnud ning millel on tähendus vaid antud filmi kontekstis. Animafilmi mõtestatud struktuuri mõistmiseks oleks vaja rohkem kajastada animafilmi filosoofilist süsteemi, animafilmi filosoofiat, mida lühendatult võiks nimetada ka animasoofiaks.

Mitu autorit on rõhutanud filmikunsti kui keele olemust – film kui audiovisuaalne keel. Võib-olla kõige põhjalikumalt on selle temaatikaga oma loomingus tegelenud Dziga Vertov, kelle „Inimene filmikaameraga“ („Человек с киноаппаратом“, 1929) algab omalaadse manifestiga, kus märgitakse muu hulgas, et „see eksperiment on suunatud uudse rahvusvahelise filmikeele loomisele“.

Filmiteoorias on filmi kui keelega vahest kõige põhjalikumalt tegelnud semiootik Juri Lotman, kes on rõhutanud ka animafilmi märgilisust: „Animafilm ei ole fotograafilise filmikunsti eriliik, vaid täiesti iseseisev kunst, mille keel vastandub suuresti mängu- ja tõsielufilmi keelele.“³ Soovist veidi provotseerida, küsin ma: kas meil on vaja veel üht keelt? Või pigem, et hea küll, meil on nüüd uus keel, aga mis siis on selles keeles edasiantav sõnum?

Arvan, et animafilmi võimalus on ennast rohkem samastada filosoofiaga ning arendada animatsioonikriitikat kui filosoofilist distsipliini. Tegelikkuses ongi filosoofia ja animafilm tegelnud paljuski samade küsimustega, kuid kahjuks on animafilmi seni peetud eelkõige vaid meelelahutuseks.

Nii saame maailma esimeseks anima­filmi teoreetikuks ehk animasoofiks pidada Platonit, kelle koopamüüt on ka omamoodi animatsiooni olemuse kirjeldus: inimesed elavad nagu koopas, kus nad näevad ainult varjusid seintel ning peavad neid tõelisteks asjadeks. Tõelised asjad (Platoni puhul: ideed) aga asuvad hoopis koopast väljas ning neid inimsilmad ei näe. Ideed moodustavad omaette maailma ning neid saab näha ainult mõistusega. Koobas oma varjudega on meelelise maailma sümbol. See, mis on väljaspool koobast, sümboliseerib aga tõelist olemist, s.o ideede maailma. Animafilm on oma olemuselt aga ümberpööratud koopamüüt. See, mida nähakse ja kuuldakse ekraanilt, on ideede maailm ja selle tõlgendamine ongi animasoofia!

Uus pildikeel

Me elame globaliseeruvas maailmas, üha rohkem ühtlustuvad meie kombed ja traditsioonid ja ka meie kultuuritarbimine ühtlustub ühes rütmis üldise globaliseerumisega. Digitehnoloogia kiire areng ja laialdane kasutuselevõtt pea kõikidel elualadel on üha rohkem hakanud meie kultuuri kujundama pildi- ja kujutisepõhiseks. Näiteks puutume tekstipõhiselt suheldes üha rohkem kokku märgiliste piltide ja kujutistega – emotikonidega (termin tuleneb ingliskeelsest sõnast emotion (emotsioon) ja icon (kujutis, ikoon)). Kuigi emotikonide kasutamist kirjutatud tekstis on esinenud ka enne digiajastut, on emotikonid hakanud levima just internetifoorumites, võrgumängudes, tekstisõnumites jm ning sealt omakorda levinud ka teistesse meedialiikidesse. Ka emotikonid on läbi teinud ja tegemas teatavat arengut – lihtsatest tähtedest ja kirjavahemärkidest moodustatud näod on muutunud lühikesteks animatsioonideks, mis sümboliseerivad teatavat meeleolu või tegevust. Emotikonide eesmärk ei ole mitte lihtsalt kirjutatud teksti mahtu kokku hoida, vaid teha kirjutatud tekst väljendusrikkamaks ja emotsionaalsemaks. Emotikonid on oma olemuselt universaalne märgisüsteem, mis aitab globaliseeruvas maailmas suhtlemisel ületada keele- ja kultuuribarjääre. Digitaalajastul arenes Gutenbergi leiutatud trükikunst digitaalseks, kuid kirjutatud tekst jäi esialgu ikkagi kirjutatud tekstiks, muutus ainult teksti paljundamise ja levitamise tehnoloogia. Koos digiajastuga tekkis ka animeeritud tekst ja selle arengut või vähemalt selle tekkimise esimesi algeid saame kõik jälgida.

Kas animatsioonist saab kunagi uus universaalne keel? Võimalik, kuid pigem kujuneb animatsioonist tulevase visuaalse kommunikatsiooni üks osa, seda edastav meedium. Ja see, milliseid väärtusi ja kvaliteeti animatsioon kandma hakkab, sõltub suuresti praegustest valikutest.

1 https://tv.postimees.ee/4242835/galerii-ja-video-eesti-riiklik-grafiti-euroopa-tanavakunstipealinnas

2 Kirjalik järelpärimine Eesti Filmimuuseumile 3. IX 2019.

3 Juri Lotman, On the language of animated cartoons. In Film Theory and General Semiotics. Russian Poetics in Translation 8. Eds. Lawrence O’Toole Michael and Ann Shukman. Oxford: Holdan Books, 1981.