Pink Floydi kunagise juhtfiguuri Roger Watersi Veneetsias esilinastunud uus dokumentaalfilm „Meie + nemad“ („Us + Them“) jõuab nüüd 2. oktoobril ka Eestisse paari erilinastusega kahel korral. „Meie + nemad“ on üles võetud Watersi viimasel kontserditurneel, suuremas osas 2017. aasta Amsterdami kontserdil. Sel tuuril üles kerkinud teemad on Watersile hästi tuttavad juba Pink Floydi aegadest: elame maailmas, kus sõda, võõrandumine ja kannatused on nüüd kõikjal ähvardavalt horisondil kumamas. Veneetsias oli ta nõus selle maailma kohta ka oma arvamust avaldama.

Milline on teie lemmikfilm?

„Jalgrattavargad“.¹

Kas teie pintsakureväärile on kinnitatud siga?

Mu naine tegi need kogu bändile, et tähistada meie 157. kontserti. Võiksin seda ka kõrvarõngana kanda, aga mul pole kõrvas auke, nii et nüüd istub ta siia.

Varem reisisin tohutu täispuhutud seaga igale poole. Ja just seetõttu hakkasin inimestele ka küsimusi esitama. See komme jäi mulle aastateks külge. Jõudsin mõnda riiki kohale ja küsisin kohe autojuhilt: „Nii, meil on täna õhtul kontsert. Mida me sea peale kirjutame? Mis teie maal toimub?“ Keegi tõlkis vastuse ära, tellingud pandi üles ja see tehti grafitina sea peale. Enne meie kontserti Bogotás tuli autojuht ise slogan’iga välja. Parasjagu oli seal visiidil George Bush, nii et ta soovitas sinna kirjutada „El patrón Bush visita el rancho de Colombia“ ehk „Mõisnik Bush külastab oma Colombia rantšot“. Inimesed läksid hulluks. Ma poleks ise eales selle peale tulnud.

157. kontsert? Kust see energia?

Mul pole mingit energiat – olete te hull? Järgmisel aastal annan ehk 50-60 kontserti, aga mingile maailmaturneele ma küll enam ei lähe. See võtab mu täitsa läbi. Pole aimugi, mida ma ilma tuuritamiseta peale hakkan, nende energiavarudega. Ilmselt seon end kuidagi muusikaliselt, poliitiliselt, emotsionaalselt – mida tahes – sõprade, armukeste, perekonna, võõramaalaste, immigrantide või fašistlike diktaatoritega, kes aga ette juhtub.

Poolas nõudsite te: „Vabastage meedia, vabastage kohtud!“. Te näite alati olevat kursis kohalike probleemidega. Kuidas see teil õnnestub? Kuidas valite oma võitluse?

Esiteks ei vaata ma iialgi mingit kommertstelevisiooni. See on äärmiselt oluline, sest on väga suur oht lasta end lihtsalt korrumpeerida, kui oled kogu aeg nende sõnumite tulerahe all. Mul ei tuleks eales pähegi vaadata seda kuradi BBCd. Tegin ükskord protestiaktsiooni toetamaks Julian Assange’i (intervjuu tegemise ajaks oli Waters pühendanud talle kord ka loo „Wish You Were Here“ – M. B.), kuid ükski Inglise leht isegi ei maininud seda. Ükski telejaam loomulikult ka mitte. Kui tahad midagi teada saada, proovi Al Jazeerat. BBCst vaatan ma kriketit.

Ma ei tea, mulle lihtsalt meeldib olla asjas sees. Tegin mõned kontserdid Brasiilias presidendivalimiste kampaania ajal ja aeg-ajalt tuldi mulle ütlema, et mind pannakse kinni. Pidin olema mõneti ettevaatlik. Nad ei lubanud mul kohtuda Lulaga,² aga ma rääkisin Marielle Franco lesega.³ Ettekirjutused selle osas, mida võib laval teha või ei või, olid seal väga täpsed. Valimiste-eelsel õhtul öeldi: „Pärast kella kümmet õhtul ei tohi öelda midagi poliitilist“. Ma küsisin vastu: „Aga enne kümmet?“. Mängisime lugu „Welcome to the Machine“ – lõpetasime viis minutit enne kümmet.

Kas olete ka kuidagi pettunud, et kõik need lood tunduvad praegu vaata et ajakohasemad kui omal ajal?

Teate, ma olen ju oma asja ajanud ainult 50 aastat.

Ainult?

See pole midagi ajaloo palge ees. Ja ajalugu pole ju vaid pelgalt see, mis tegelikult juhtus, vaid seegi, mis on kirja pandud. On kerge end petta mõttega, et suudad midagi üleöö muuta. Loodan, et miski mu loodust aitab päästa planeedi ja kõik siin elavad liigid täielikust hävingust, sest praegu oleme äärepealt sinnamaale jõudnud. Aga on ju väga raske äratada inimesed üles, et nad saaksid tegelikkusest teadlikuks.

Itaalias saadi just Salvinist lahti, aga on liiga ennatlik mõelda, et see fašismi pealetung, kui me seda nii nimetada tahame, on juba langusteel. See on kohal ja hirmus oht meile kõigile. Olen alati öelnud, et tuleb mõelda aastatele 1930–1934 Saksamaal, sellele, mis siis juhtus, ja sellele, kui kiiresti see kõik aset leidis. Kui hakatakse seadusi ümber kirjutama, pole enam tagasiteed, nagu Ameerika Ühendriikides, kus võeti pärast 11. septembrit vastu Patriot Act, millega seadustati piinamine jms. Enam pole vaja mingit habeas corpus’t, aga inimesed ärkavad endiselt hommikuti üles, lähevad tööle ega tee sellest väljagi. Ameerika kodaniku võib igal hetkel arreteerida ja igaveseks luku taha panna isegi ilma lubatud ühe telefonikõneta.

Ei ole enam mingeid Miranda õigusi ega muud seesugust, mida inimesed usuvad endiselt jõus olevat.

Selleks, et saada vastus sellele küsimusele, kaebaski Chris Hedges 2012. aastal Obama kohtusse. Paistab, et Euroopas tuleks rohkem tähelepanu pöörata sellele, mida seadusandlik kamp parasjagu teeb, mida teeb kohtuvõim. Kõik võib muutuda väga kiiresti: ühel hetkel oled vaba, järgmisel vastu seina surutud ja tule all. Legaalselt, kuna seadused on juba muudetud.

Kas tunnete vahel, et olete selle kõigega üksi? Mitte kõik muusikud ei aruta poliitika üle nii nagu teie. Tegelikult kohtab seda väga harva.

Ma ei kuula nende laule, nii et ma pole ekspert. Aga niipalju, kui ma kuulnud olen, on enamik end tänapäeval artistiks kuulutanud inimestest üdini nartsissistlikud ja tarbimisele suunatud. Nad ei paista olevat võimelised armastama või rõõmustama, nad ainult oigavad.

Aga, jah, ma olen kuradi üllatunud, et pole rohkem neid, kes maailmas toimuva ümber tolmu üles klopiks. Üks mu lemmikratsusid on, nagu te teate, Palestiina, ja ma olen täiesti šokis, kui hirmul on mu kolleegid muusikud sellesse koopasse pea pistmise ees. Viimasel 12 aastal olen üritanud vägesid koondada, aga jooksnud peaga vastu paksu kivimüüri. Nad on kabuhirmus, et kaotavad oma elatise.

Olen nüüd taandanud oma argumendi küsimusele „kas olete kuulnud inimõiguste ülddeklaratsioonist, mis allkirjastati Pariisis aastal 1948?“. Selle kohaselt on kõigil inimestel seaduse ees ühesugused õigused, olenemata religioonist või rassist. Toona usuti, et see deklaratsioon takistab meid üksteist mõrvamast. Loomulikult pole siis ju võimalik sõda pidada, kui inimõigused kehtivad ka nende puhul, keda soovitakse sihikule võtta. Raketti välja lastes öeldakse: „Teil pole õigusi. Meil on, aga teil pole. Teie? Te olete juba surnud.“

Millal mõistsite, et peale muusikategemise on teil võimalus poliitika kohta arvamust avaldada. Mis teid selles suunas tõukas?

Rääkisin poliitikast ammu enne lugude kirjutamist. Ja kui see on su elu, olemuse ja tegemiste osa, siis ei muutu see kunagi. 15aastasena olin Noorte Sotsialistide esimees Cambridge’is, kust ma pärit olen, nii et käisin automaatselt kõigil meeleavaldustel. Seisin Trafalgari väljakul, kuulasin Bertrand Russelli kõnet pidamas. Ja mu ema oli ka kommunist! Kuni 1956. aastani oli ta ka partei liige. Nii et minu poliitilisse olemusse oli kodeeritud see, et ainus, mis üldse loeb, on ajada õiget asja.

Ma jutustan vahel seda lugu. Käisime emaga õhtuti poliitilistel koosolekutel – ja algus oli kveekerite juures. Mäletan, et kui olin alles üsna väike, küsis ema minult: „Kas tead, kus me käime?“ Ma vastasin, et ei tea. „See on religioosne sõprade ühing, ususekt. Ma ei saa alla kirjutada nende metafüüsilistele tõekspidamistele, sest, nagu sa tead, ma olen radikaalne ateist. Aga ära kunagi unusta: nad on väga-väga head inimesed.“ See on oluline asi, mida lapsele õpetada. Ei pea tingimata nõustuma kellegi ideoloogiaga, küll aga mõttega, et head inimesed püüavad alati teisele poole üle minna. Nad proovivad alati olla head samariitlased ja müürid maha lõhkuda.

Berliini müüri langemisest on nüüd juba 30 aastat möödas.

Pidime andma kontserdi Moskvas. Kui kuulsime, et Berliini müüri kavatsetakse maha lõhkuda, istusime lennukisse ja lendasime Berliini. Vaatasime läbi Checkpoint Charlie, kuidas paneelid langesid, ja siis Potsdamer Platzil, kurat küll. „Kuidas me sinna sisse pääseme?“ – „Proovime“. Jalutasime läbi seina lõhutud avauste edasi ja tagasi. Mitte keegi polnud 1945. aastast saadik teisele poole astunud – see oli fantastiline! Keegi polnud ära koristanud varemeidki, mis olid sinna pärast sõda jäänud.

Mõte ehitada müür, millest Trump nüüd kogu aeg räägib, on loomulikult nurisünnitis, aja ja raha raiskamine. See juhib vaid tähelepanu kõrvale asjadelt, millele praegu keskenduma peaksime. Ta on mõrvarlik kergats nagu nad kõik. Inimesed kipuvad keskenduma Trumpile, sest kõik, mis ta teeb, on äärmuslik, aga tuleks heita pilk ülejäänutele. Boris Johnson on täpselt samasugune. Obama valitsemisajal peeti igal teisipäeval koosolekut otsustamaks, keda tappa. See on nii kuradi võimas: „Kelle me tapma peaksime?“ – „Siin on uuendatud lühinimekiri, härra president.“

Ometi on nii palju noori inimesi, kes tulevad teid kontserdile kuulama. See tuleb ka filmist väga hästi välja. Lootust peaks ju siiski olema?

Oh, muidugi. Mul on väga vedanud, et on neid, kes samastuvad nende mõtete ja tunnetega, mis mu lauludes on. Need lood resoneerivad mingil moel nende elu ja südametuksetega – kirjeldamatu õnn. Nii et erinevalt mõnest mu eakaaslasest ei pea ma enesele häbi tegema mõne naela teenimisega, et näha, kuidas mu kuulajaskond koos minuga vananeb. Enamasti läheb nii, sest noori lihtsalt ei huvita, neil on kama kaks. Põnev, et mul on noor kuulajaskond. Poliitika mõjutab igaühe elu. Ma ei püüa seda varjata ja nad mõistavad mind.

Muuseas, mõni ei tea ühtki Pink Floydi lugu, aga laulab kaasa näiteks siis, kui kõlab „Is This the Life We Really Want?“. Üks noor naine nutab filmis esireas siis, kui mängitakse lugu „Déjà-vu“. Ma peaksin selle loo algusest lõpuni läbi laulma, et mulle meenuks, milline rida talle pisarad silma tõi, aga see oli väga liigutav.

Pärast sellist mõtteavaldust pole vist endiste bändikaaslastega leppimist loota?

Milleks see? David [Gilmore] võiks lõpuks juba suureks kasvada, aga kõik ei arene ju samas tempos. Laulsin koos Nickiga (Masoniga, aprillis Beacon Theatres – M. B.) ja see oli armas. Ma armastan teda ja ta on mu vend. Aga nüüd on meid alles vaid kolm ja … ei, me ei saa enam iial koos töötada. Võtame näiteks selle suure kohtuprotsessi, mis pole tegelikult aset leidnud, aga millest inimesed sellest hoolimata siiamaani räägivad.⁴⁴ Öeldakse, et kunagi ei tea ette, mis juhtuma hakkab, aga üks asi, mida kindlasti ei juhtu, on see, et seisan Davidiga koos ühel laval. Inimestest kas saavad sõbrad või ei saa, aga sel pole midagi pistmist sellega, kellega koos töötatakse. Sama lugu on teiste muusikutega, kes on minuga umbes samal ajal alustanud. Me ei veeda koos aega. Mick Jaggeril ja minul pole eriti palju ühist, kui välja arvata laitmatu rütmitaju (naer). Ja selle lõbusa noodiga …

Tõde on see, et alles pärast „The Dark Side of the Mooni“ hakkasin end tundma pisutki turvaliselt. Meist said millalgi 1967. aastal elukutselised, „The Dark Side of the Moon“ tuli 1973. Vahepeal teenisin elukutselise muusikuna vaid mõne naela nädalas. Vaatasin summad üle – selline meie teenistus oli. Nii et ei olnud midagi sellist, et pühade püss, ma ei pea kunagi enam päris tööd tegema! Ma olin peaaegu veendunud, et mul on vaja ka päris töökohta. Mõnikord ütlen nüüd oma naisele: „Tead mis, selle asjaga on nüüd ühel pool: mul vist pole enam vaja päris tööle minna.“ Ja see on suurepärane!

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Ladri di biciclette“, Vittorio de Sica, 1948.

2 Luiz Inácio Lula da Silva, Brasiilia president aastatel 2003–2010.

3 Marielle Franco, Brasiilia poliitik, feminist ja inimõiguste aktivist, kes tapeti 2018. aastal.

4 1980ndatel üritas Waters kohtu kaudu takistada David Gilmouri ja Nick Masonit kasutamast Pink Floydi nime, kuna see bänd olevat „loominguliselt lõpetanud“.