Berk Vaher nimetas Joyce?i kontserti Postimehes ?200%-liseks pärisbossanoovaks?. Minu meelest ei taba määratlus sugugi märki, sest kontserdil oli vaid üks markeeritult stiilipuhas bossa nova, Jobimi ?Aguas de Março?, mille eel Joyce ka rõhutatult autentse poosi sisse võttis, tutvustades tõelise bossa nova jaoks vajalikke eeldusi: perfektne häälestus, tool istumiseks, kontsentratsioon ja Antonio Carlos Jobimi muusika. Muidu võiks kuuldu kohta öelda pigem jazz samba (nagu ütlevad ameeriklased) või samba jazz (mida eelistavad brasiillased), kuigi Joyce?i muusika on tegelikult amalgaam, mida ei hõlma päriselt ükski stiilinimetus. Siiski, just jazz oli kontserdi punane niit, mis ühendas popilikke jooni, samba, baião ja muidugi ka bossa nova rütmid. ?Päris? bossa novat on ?Jazzkaare? publik kuulanud 1997. aastal ansamblilt Jobim-Morelenbaum Quintet, sama kollektiivi järeltulija Morelenbaum²/Sakamoto on viimastel aastatel andnud välja kaks imelist plaati (?Casa? ja ?A Day In New York?), mida ma ei jõua kunagi liiga palju kuulamiseks soovitada ja kus 200%-liselt nõtke akustiline bossa kõlab Jobimi ja João Gilberto paremate esituste vaimus.
Joyce on mainekas laulja-kitarrist, kuid ei tundu tõenäoline, et laiem eesti publik teda varem hästi tundis-teadis. Pärast kontserti ?Jazzkaarel?, kuhu kuulajaid ahvatlesid küllap isuäratavad märksõnad nagu ?Brasiilia?, ?legend? ja ?bossa nova?, püsib ta nimi loodetavasti juba paremini meeles. Joyce andis oma kvartetiga väga elusa kontserdi, kus ei laotunud laiali mitte piltpostkaardi-Brasiilia, vaid väga hea laulja ja helilooja isiklik maailm. Heliloojana väldib Joyce brasiilia muusikas sagedast sekventsilisust ja liialt lillelist meloodiakujundust ? tema käekiri on vaheldusrikkam, olgu näitena toodud kasvõi James Joyce?i nimest ja küllap ka loomingust tõuke saanud nurgelise teemaga ?Samba do Joyce?.
Kõige rohkem paelus mind ?Jazzkaare? laval siiski ansambli koosmäng. Joyce?i osavalt mängitud akustiline kitarr on kvarteti konstant, mis kannab harmoonia- ja ka rütmifunktsiooni. Ülejäänud muusikud põimisid oma võrgud ümber kitarri: trummar Tutty Moreno aktsentueeris tantsulisi mustreid, flötist Teco Cardoso (mõnes loos ka altflöödil, sopransaksofonil ja etnilistel vilepillidel) dubleeris vokaalmeloodiaid ja mängis rea suurepäraseid soolosid ning bassist Rodolfo Stroeter justkui ei täitnudki ansambli bassifunktsiooni, kuid tegi seda siiski. Kui Cardoso ja Moreno kuuluvad Brasiilia mainekamate jazzmuusikute sekka, siis Stroeter üllatas täiesti imekspandava mänguloogikaga (tunnistan, et vahel lausa sel määral, et mu tähelepanu ansambli liidrilt hoopis kõrvale kaldus). Ta rõhutas kõike muud kui takti rõhulisi osi ja lõi koos trummariga aluspõhja, mis oli ühtaegu nii rütmiline kui hingav ja faktuuri rikastav. Liidame erakordse ansamblikeemia, hea materjali, veatu esituse, lõbusa tuju ja inspiratsiooni ning kontserdielamuse valem ongi käes.
John Scofieldist rääkides tasub samuti alustada tema ansamblist. 52aastane kitarrigigant koondab enda ümber juba mõnda aega hoopis nooremaid muusikuid, püüdes nii vabaneda jazzkombo stampidest ja väsinud formaadi lõksudest. Sakala laval oli Sco kvartetiga, mis esitas muusikat valdavalt kahelt viimaselt stuudioplaadilt ?Überjam? ja ?Up All Night? (just ?Jazzkaare? ajal ilmus John Scofieldi värske live-plaat ?En Route?, kus tema kaaslasteks on Steve Swallow bassil ja Bill Stewart trummidel). Scofieldi ansamblis oli tuntav selge hierarhia: teine kitarrist Avi Bortnick ei saanud ühtegi soolot, kuigi demonstreeris järjepidevalt oma rütmitäpset ja superfunky?t akordimängu (ka nii-öelda soololõikudes). Bassist Mark Kelly rajas hea alusmüüri, kuid ei soleerinud ka kohtades, kus saanuks ? ta on osav gruuvide looja, kuid kindlasti mitte mobiilne solist nagu kasvõi ?Jazzkaarel? nähtud Victor Bailey, Victor Wooten, Gerald Veasley või Richard Bona. Trummar Adam Deitch seevastu on väga tähelepanuväärne muusik. Just tema jazzist ja isegi jazz-funky?st selgelt erinev lähenemine annab tervele kvartetile selge suuna ja tema drum?n?bass?ist tuletatud rütmika loob selle nüüdisaegsuse, mida Scofield oma muusikas viimasel ajal näha tahab. Seda suundumust rõhutavad veelgi elektroonilised manipulatsioonid arvuti, kitarride ja trummidega, äärmine energia ja helinivoo.
Olgu raamistik milline tahes, John Scofieldi esinemise peamine väärtus on tema kitarrimäng. Sco on tõeline originaal, stilist, kelle isikupära väljendavad tema soololiinid, omalooming, aga eriti fraseerimine ja timing. Tema mängus ühineb rockilik hoog jazzi sisuga, esimeses on teda mõjutanud nooruses nähtud Jimi Hendrix ja Sly and the Family Stone, teises suur kaaslaste-kolleegide ring, Berklee kooliaegne mentor, kitarrist Mick Goodrick nende seas. Nagu mujal maailmas, on ka Eestis suur hulk Scofieldi imetlejaid. Pärast aastakümneid plaadikuulamist oli neil nüüd võimalus iidolit laval näha. Ja kuigi paljud igatsevad ehk tagasi Scofieldi jazz-funky aegu, teostab moodsa jazzi üks komeete end ka selles muusikas täielikult.