/—/ Ühiskond ise muudab tavalise sõja revolutsiooniks, sõja radikaalseks vormiks. Jätkates revolutsiooni kui Jumala-vastast ?esti, väljub kunst dekoratiivsuse piiridest, seda ei saa enam lokaliseerida spetsiaalsete institutsioonide süsteemis.
Just markii de Sade?i taoline mõtleja viirastus vandaalidele, kes hävitasid 18. I 2003. aastal Sahharovi keskuses näituse ?Ettevaatust, religioon!?. Nimelt talle ja temasugustele jumalaeitajatele oli suunatud lõpmatuseni korratud ja tira?eeritud küsimus: ?Miks te nii vihkate just õigeusku ja õigeusklikke?? Nende inimeste vajadus vihatud olla oli nii suur, et vastupidised kinnitused ei veennud neid, vaid ajasid üha enam marru. /—/
Ideelised kuriteod sünnivad üleva stiihias, omakehtestatud seaduse sfääris, mis pole ühildatav tavaseadustega. Need on pigem jõu ilmingud, mis võivad kohtamata vastupanu end kaunistada pühaduse ja märterluse atribuutidega. Nende autorid nõuavad endale isegi autasu. ?Kui naist, kes kiskus maha antisemitistliku plakati, kaitstes Venemaal elavat väikerahvast, autasustas president ordeniga,? kirjutas preester ?ergunov, kelle käsutäitjad purustasid näituse, ?siis oleks loomulik eeldada, et kristlust kaitsvaid inimesi autasustaks vene rahvas sajandipikkuse väärtuse ja pühadusega, Venemaa kangelase aunimetusega.? Sealjuures unustab ta mainimata, et antisemitistlikud ja rassistlikud plakatid on seadusega keelatud, aga kaasaegse kunsti näitused mitte; peale selle oli plakat mineeritud ja seda maha rebides sai naine tõsiseid põletushaavu, samas kui kuus meest rikkusid näitust rüüstates ise seadust.
Neid lihtsaid tõdesid on raske selgitada religioossetele revolutsionääridele, kes astuvad avalikult oma maa konstitutsiooni vastu. /—/ Konventsionaalne kaasaegne kunst võiks vastu seista apokalüptiliselt meelestatud rahvahulgale vaid sel juhul, kui ühiskond tunneks selle järele sügavat vajadust, kui selline kunst ei oleks vaid välisturule orienteeritud edukas eraalgatus.
Näitus ?Ettevaatust, religioon!? osutus ootamatult tähenduslikuks kunstnikele enestele, näituse lõhkumine polnud näituseprojektidesse programmeeritud ega näinud seda ette ka kuraator, ?satanistide staatus? omistati neile väljastpoolt, pogrommi ja tagakiusamise korraldanud isikute meelevaldse tõlgenduse alusel. ?Pühaduse rüvetamine? kinnistus isegi nende ärritatud ettekujutusse, kes näitust ise polnud näinud. /—/ Isegi klerikaalid olid sunnitud tunnistama, et näitust märgati vandalismiakti tõttu.
Preester ?ergunov pretendeerib samuti ?kontseptualismile?, kaasaegse kunsti hävitamise akti kaudu. /—/ Meie ees on naiivne, kuid seda enam ohtlik katse anda tavalisele vägivallailmingule esteetiline staatus. Uued vandaalid viitavad kaubitsejate väljaajamisele pühakojast Kristuse poolt kui oma aktsiooni prototüübile. Neile on mõttetu tõestada, et Sahharovi muuseum ei ole pühakoda, postsovetlik Venemaa ei ole Juudamaa, kunstiteos, olenemata kvaliteedist, ei ole pühadus, mida saab rüvetada.
Kõik see on selge neile, kes tunnevad huvi kaasaegse kunsti vastu, st. küllalt kitsale inimeste ringile. Teised, iseäranis need, kelle religioossus avaldub avalikult ja rituaalselt, määrivad ühiskonnale kaela oma kunstiteose interpretatsiooni kui ainuõige. /—/ Augustis tunnistas Moskva linnakohus, et kohtuasi rüüstajate vastu oli seadusvastaselt algatatud. Toetusgrupp, kes palvetas kohtumaja akende all (kui uskuda pressiteadet), ulatus tuhande viiesaja inimeseni. Kohtuniku erapooletus sarnaneks sellistes tingimustes kangelaslikkusega, mida tavainimeselt on raske oodata. Tulemuseks tekib õhkkond, milles sotsiaalkriitiline kunst (aga enamus kaasaegsest kunstist on selline) on hävimisohus. Nüüdsest pannakse sellise kunsti eluõigus küsimärgi alla vägivalla-?kunstnike? poolt, kellena teadvustasid ennast näituse ?Ettevaatust, religioon!? hävitamise organiseerijad. Olgugi et kunstiarsenalist laenasid nad vaid iidseima ettekujutuse vägivalla erilisest produktiivsusest, on see piisav selleks, et teha võimatuks igasugused vägivalla kunstilised imitatsioonid, mis olid Moskva 1990ndate kunsti visiitkaardiks. Antud juhul muutus kunstiteoste hävitustöö ja seda saatev tõlgendus ise iga konkureerivat teost hävitavaks teoseks. Juhul kui kunstnik oleks tegelikult vihanud õigeusku ja püüdnud provotseerida usklike agressiivsust, siis oleks usklike brutaalne reaktsioon olnud osa kunstniku teosest. Sellist mõtet ei olnud, see poogiti kunstnikele külge post factum, vaatamata tööde autorite protestile.
Situatsiooni loogika muutus pärast 18. I 2003. Kui 1998. aastal Avdei Ter-Oganjan tõesti raius ikoone puruks ja fundamentalistlik tõlgendus anti aktsioonile hiljem, siis antud juhul langesid tõlgendus ja hävitustöö kokku. /—/ Avamispäeval näidati vaatajale üht tervikut, neli päeva hiljem muutis lõhkujate maniakaal-depressiivne reaktsioon selle terviku satanistlikuks kavatsuseks, mis oli suunatud ?tuhandeaastase vene vaimsuse? hävitamisele. Kunstnikud polnud valmis selliseks tõlgenduseks: pärast NSVLi lagunemist toimisid nad poolametliku kultuuri osana, millesse kuulumist ei saa võrrelda nõukogudeaegse underground?i loomuliku ohvrirolliga. Kui kuritegu muutub kunstiks, siis kaob vajadus kuriteo kui kunstilise metafoori järele, mis innustas 1990ndate kunstnikke.
Uues situatsioonis muutub kunst dekoratiivseks ja võõrandub sotsiaalkriitilisest funktsioonist. On soovitav (kuid mitte hädavajalik), et kaasaegset kunsti tootev maa osaleks konkurentsituru enam-vähem tähtsates segmentides: sellisele ühiskonnale oleks kaasaegse kunsti olemasolu eetiline ja tehniline vajadus. Sellises sootsiumis on kunsti oluline funktsioon tarbija ratsionaalse käitumise piisavalt kõrgel tasemel hoidmine, samal ajal tekib tarbijal veenev arusaam, missugustest piiridest võib väljuda. Sellise maa kaasaegse kunsti institutsioon on vahetult seotud majandusega ja on seepärast erakordselt elujõuline. Kahjuks ei ole Venemaa selline maa. Seal loob ja tarbib kaasaegset kunsti suhteliselt kitsas ring entusiaste ning seetõttu on kunst nii majanduslikult kui poliitiliselt haavatav. /—/
Dekoraatoreid-kunstnikke 18. I sündmus ei puuduta, neil pole religiooniga midagi pistmist. Seda enam, et praegune Moskva loosung on ?ilu?: avatakse ilusalonge, -stuudioid, -instituute, isegi -akadeemiaid. Ilutööstus kuulub teenindussfääri, kaasaegne kunst mitte lihtsalt ei teeninda jõukaid inimesi, vaid loob oma tarbija.
Näituse lõhkusid kunstilise pretensiooniga inimesed, neid pretensioone võiks ignoreerida, kui ühiskond vajaks kaasaegset kunsti, kui kunst oleks vormistatud institutsioonina. Kuid kuna Venemaal on kaasaegsel kunstil erainitsiatiivi tunnused, siis ei saanudki mitte keegi teine peale kunstnike pogrommile vastu astuda. /—/ Et kaitsta oma liikmeid, peab kunstnike ja intellektuaalide kogukond sõnastama mängureeglid ruumis, mis ei ole Jumala, vaid ilmalik, sotsiaalselt tähenduslik ruum. Vastasel juhul tuleb kunstil (mis iseenesest pole ka halb) rahulduda ilutööstuse ühe haru rolliga.
/—/ Kunsti sotsiaalkriitilise funktsiooni asemele astub vägivald, pretendeerides universaalsele teraapiale. Sellise käitumise retroorientatsioon, mis nagu oleks suunatud traditsiooniliste väärtuste kaitsmisele, ei muuda midagi selle käitumise revolutsioonilises olemuses (sellepärast sobib siia termin ?klerikaalne bol?evism?, s.o. revolutsiooniline käitumine vaimusfääris).
Sade mõistis, et inimeste käitumine turbulentsel ajal ei piirdu vaid kristliku moraaliga, et kunsti ei saa siis lokaliseerida ainult spetsiaalsetes institutsioonides ning ühiskonnal puuduvad üldtunnustatud väärtused. Võimalik, et kaasaegse kunsti keel on uues situatsioonis liialt spetsiifiline, igal juhul osutus kunstiüldsus agressiooniga kokku puutudes võimetuks vastama sama jõulise tõlgendusega eelnenud tõlgendusele. Religiooni näitel puutus kunst kokku millegi ootamatult plahvatusohtlikuga… ja tõmbas instinktiivselt käe tagasi.
Moskva, september 200
3.
