Tänavust Veneetsia programmi võiks kirjeldada kui üht suurt erinevate huvide kokkupõrget: staariihalus, lähenev auhinnahooaeg, tunnustatud filmitegijatele võlgu oldud teened. Selliste asjaolude kokkusattumisel on raske leida mingit ühisosa (see on lihtsam näiteks vähem glamuursete võistlusprogrammide ja kõrvalprogrammide puhul), aga tänavuses Veneetsia võistlusprogrammis domineerisid perekonnalood peamiselt negatiivse alatooni või varjundiga. Seda temaatikat kohtas umbkaudu pooltes linastunud filmides, kord esil, kord mitte väga kaugel foonil. Sellel on vähemalt kaks põhjust. Esiteks toimub enamik lugusid lähedases pere- või tuttavate ringis, või laiendatud perekonnas. Perekonna lagunemist kasutatakse ka tavapäraselt avaliku poleemika tekitamiseks, propageerimaks mõnd parem- või vasakpoolset agendat. „Kaasaegses maailmas ohtu sattunud perekonnaväärtused“ on tavaliselt konservatiivse maailmavaate eufemism, ja vasaktiib näeb perekonna lagunemist märgina suuremast protsessist, kogukonna ja ühiskonna lagunemisest tervikuna.
Alustagem ehk festivali kõige otsekohesema pealkirjaga filmist, Netflixi tehtud „Abieluloost“,1 mille autoriks on Noah Baumbach. Kunagine mumblecore-liikumise2 pioneer Baumbach on märgatavalt küpsemaks muutunud, ja seda nii produktsioonis, stiilis kui teemavalikus. Sama võib ehk öelda ka ta tegelaskujude kohta, kelle trendikas noorus on asendunud keskea äärel kõikuva tõsiduse ja tõsisemate lahendust vajavate probleemidega. Siin on aga tema jaoks uudsena koomika peaaegu täiesti puudu. Selle asemel näeme värsket avameelsust lahutusteema käsitlemisel ja mõlema osapoole pingutust, et alaealise poja nimel ühtset perekonda koos hoida.Filmi mõte tundub üsna tavalisena: Charlie (Baumbachi tavanäitleja Adam Driver) on Off-Broadway teatri direktor New Yorgist, Nicole (kaunis ja elav Scarlett Johansson) aga näitlejanna, kes on karjääri ohverdanud armastusele, aga saanud nüüd uue võimaluse televisioonis, oma kodulinnas Los Angeleses. Niisiis viivad nende karjäärirajad eri suundades, ja vaatamata nende püüdest hoida koos harmoonilise pereelu illusiooni, ei osutu see lahkumineku protsessi käivitudes siiski võimalikuks.
Küsimus on siin selles, kas keegi suudab sellise teema käsitlusse tuua midagi uut, väljaspool klassikalist ja klišeelikku lahutusdraamat kohtus. Baumbach teeb oma parima ja väldib žanri tavalisi karisid nagu näiteks melodraama tihe kasutamine või narratiivi rakendamine mõne seadusliku, psühholoogilise ja/või poliitilise seisukohavõtu vankri ette. Baumbach ehitab loo üles hoopis nn lahutusäri seisukohast (mida isikustavad juristid, kes hävitavad igasuguse võimaluse, et paar võiks lahku minna sõbralikel või isegi inimlikel tingimustel. Asja käigus pakub ta nägemust muutustest nii inimestevahelistes suhetes (näiteks Charlie suhe oma pojaga, mis laguneb teatud spetsiifiliste asjaolude tõttu) kui mõlema osapoole psüühikas.
Õigusabitööstust kujutletakse sama halastamatuna kui igat teist tööstust: suurimad haid juristide hulgas soovivad süüa, ja nii püütakse lahutusprotsessi venitada viimse võimaluseni, pannes osapooli iga pisiasja pärast tülitsema. Ahned juristid pole siin aga ainsad kuriteo toimepanijad – nende sõnad ja teod leiavad lahutuse osapooltes viljaka pinnase. Minnakse võitlusse detailide pärast ja jahitakse oma isiklikke eesmärke, peitudes ise „lapse parimate huvide“ maski taha.
„Abieluloo“ aluseks on osaliselt isiklik kogemus: Baumbachi lahutus Jennifer Jason Leigh’st venis samuti kolm aastat, aga Baumbach ei jutusta vaid iseenese lugu ümber, kuigi ta sümpaatia tundub kalduvat enam Charlie kui Nicole’i poole. Nagu ta ka reas intervjuudes varem öelnud on, tegi ta omajagu taustauuringuid arstikabinettides ning nõustajate, abieluterapeutide, vahendajate ja käitumisekspertide juures, ja see kõik muudab filmi kõhedusttekitavalt realistlikuks, aga samas ka põhjalikuks ja siiraks.
Tšiili filmitegija Pablo Larraín on samuti astunud mugavustsoonist väljapoole „Emaga“, mis on vist esimene tema film, millel pole midagi pistmist rahvuse mineviku kollektiivsete traumadega, vaid mis uurib selle asemel paari dünaamikat lahkuminekuprotsessis ja lagunevat perekonnaüksust.
Viimast esitatakse kahel tasandil: paar otsustab lasta oma adopteeritud pojal minna ja nimitegelase kõhklused käivitavad sündmustiku, ning seejärel läbi selle, kuidas nende teod tekitavad vastukaja tantsutrupis, mille liikmed nad on.
Kui huvitav lähtepunkt välja jätta, on Larraínil tegelikult raskusi millegi selge väljendamisega: karakterite tegevus tundub motiveerimata või lihtsalt nende endi lühiajaliste, isekate huvide teenistuses. Lugu ei liigu mitte kuskile ja aeg-ajalt sekkub sellesse järjekordne tantsustseen. Loojutustamise viis on väändunud (sellel on küll põhjus, aga siiski) ja loo tasandil see film lihtsalt ei tööta. Tegelaste vaheliste suhete lahkamisega ei minda kunagi süvitsi, nii et „Ema“ pole kokkuvõttes ei karakteri- ega suhteanalüüs. Lõppeks jääb ebaselgeks, millised olid Larraíni kavatsused, ja eelmises lõigus kirjeldatud olukord võiks tulevikus saada kinoekraanil parema võimaluse.
Teised Veneetsia filmid, mis puudutasid probleemsete abielude ja purunenud peredünaamika teemat, olid lähenemiselt märksa konventsionaalsemad. Festivali avafilm, Hirokazu Kore-Eda „Tõde“,3 läks tõlkes kaduma ja lõpetas harjumuspärase prantsuse (kodanliku) peredraamana, mille tegevus tiirleb ümber diivalikust näitlejannast ema (Catherine Deneuve) ja tema ebakindla stsenaristist tütre (Juliette Binoche) omavahelise suhte, aga ei analüüsi seda väljaspool juba tekkinud tavasid.
Robert Guédiguiani „Gloria Mundi“ (2019) on trafaretne töölisklassi laiendatud perekonnadraama väljakutsetest, mis on seotud uue lapse sünniga madalapalgaliste töökohtade, tööpuuduse ja tumedate tulevikuväljavaadete keskkonnas. Lugu lükkab siin enamasti küll edasi tegelase suutmatus teha õigeid otsuseid, ja see muudab ebaselgeks, millised tunded autoril oma tegelaste vastu on, ja millised on nende suhted teineteisega.
Atom Egoyan segab müstikat ja perekondlikku melodraamat oma uues filmis „Aukülaline“,4 näidates isa-tütre suhet umbes 20 aasta lõikes, jagatuna nelja ajaraami, aga Egoyan sihib sügavama sissevaate asemel tugevaid emotsioone (isegi paatost).
Tiago Guedes otsustas oma kolmetunnises „Valduses“ ette võtta korraliku perekonnasaaga.5 Pärast esimest paljulubavat poolt, kus räägitakse põlvkondadevahelistest suhetest konkreetsete poliitiliste sündmuste ehk Portugali sõjaväelise režiimi viimaste päevade foonil, on filmi teine, 1990ndatel toimuv pool tunduvalt lahjem perekonnasaladuste melodraama väikese intsestilisandiga.
Festivalilt leidis näiteid veelgi, aga on raske öelda, kas perekonnateema oli sihilikult valitud vaatenurk või mitte. Mulle tundub see pigem kaasaegse filmikunsti moevooluna: romantiliste inimsuhete lõppemist näidatakse sel moel, et lõpu tagajärjed ei puuduta mitte ainult kaht asjaga vahetult seotud inimest, vaid laiemat ringi nende ümber.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Marriage Story“, Noah Baumbach, 2019.
2 Ameerika indie-filmi allžanr, mida iseloomustab loomulik näitlemine ja (tihti improviseeritud) dialoog, madal eelarve, dialoogikesksus ja 20ndates ja 30ndates aastates inimeste omavahelised suhted.
3 „La vérité“, Hirokazu Kore-Eda, 2019.
4 „Guest of Honour“, Atom Egoyan, 2019.
5 „A Herdade“, Tiago Guedes, 2019.
