Liina Sumera on helilooja ja helirežissöör, tema viimaste aastate looming on seotud peamiselt filmi- ja teatrimuusikaga. 2018. aasta Eesti muusika päevadel esiettekandele tulnud elektroonilise teosega „Conatus“ pälvis ta 2019. aasta kevadel LHV Au-tasu eripreemia – teose­tellimuse EMPile.

Kuhu ennast heliloojana paigutad?

Ma ei oska ennast veel kuhugi paigutada. Mul on veel nii palju tööd teha. Nüüdismuusika loomine on ahvatlev tee. Siiani olen selles vallas rohkem sahtlisse kirjutanud. Ma ei soovi jääda ainult teatri- ja filmimuusika heliloojaks. Kontserdimuusika loomine annab teistsuguse vabaduse: kirjutamisel alati ei tea, kuhu teos välja areneb. Inimesed on muidugi erinevad ja mõnel on süsteem kogu aeg paigas. Mina praegu ikka veel otsin ja katsetan ja ei ole kindlasti valmis helilooja. Mulle meeldib raamidest välja minna ja leiutada. Mõnes mõttes pole ehk enam midagi uut. Mulle meeldib mõelda nii, et kontserdimuusika kirjutamine on võrreldav filosofeerimisega ja ma kasvan hinges seeläbi. Filmis tuleb toetada tunnet ja püsida pildist lähtuvas raamistikus, nüüdisaegne kunstmuusika on palju vabam keskkond. Sellega tegelemine arendab inimest hingelt ja vaimult palju rohkem. See ei tähenda aga, et filmimuusikat oleks lihtne kirjutada, filmimuusikas on oma keerukus, ilu ja valu. Filmimuusika loomine nõuab kiirust, kavalust, süsteemsust ja võimet teha pidevalt kompromisse.

Milline on su töörütm, päevaplaan? Kui kuulad muusikat, siis kuidas kuulad?

Kui mul on teatris töö ja loomingulised projektid pooleli, siis ei jää muusika kuulamiseks üldse aega. See on päris kohutav olukord: ei saa lugeda ega kuulata, olen nagu lõksus. Peaksin toituma kirjandusest, muusikast, kuulama, et kanalid lahti hoida, aga sellist aega polegi. On ka selliseid perioode, kui teen teatris ainult tehnilist tööd, aga Nukuteatris on etendused hommikuti. Just hommikul oleks hea kirjutada ja pigem õhtul lavastustega tegeleda. Vaim väsib tihti lihtsalt ära ja eriti tempokat muusikat mina õhtupoolsel ajal luua ei suuda. Kui aga tekib hetk, siis kuulan muusikat, mida olen tahtnud analüüsida. Võtan selleks aja ja süüvin.

Palun räägi oma muusikaõpingute algusest.

Mõlemad mu vanemad on muusikat õppinud ja seetõttu otsustas ema anda meile meeldiva võimaluse, et laps vähemalt prooviks muusikat õppida, ja siis vaadata, kas muusika erialana meeldib. Oleksin tahtnud õppida hoopis oboed, aga tollal ei olnud Elleri koolis oboeõpetajat. Muusikaõpinguid alustasin hoopis klaveri erialal, minu õpetaja oli Viktoria Sikk. Edasi õppisin flööti Lande Lampe-Kitse juures.

Kuidas sinu õpingud jätkusid?

Elleri päevil tegelesin mõningal määral heliloominguga – 12aastasest peale kirjutasin laule. Vihikud olid täis kirjutatud. Eeskujusid oli mul palju, mõned lood olid džässihõngulised, mõned proge­stiilis. Otsisin oma joont. Üldist pilti vaadates võiks tollast stiili nimetada poprokiks. Kibelesin oma muusikat esitama ja tahtsin oma bändi rajada, aga olin häbelik ega puutunud džässiosakonnaga kokku, õppisin tollal kahes koolis korraga. Siis panin kuulutuse üles foorumisse Rada7. Otsisin endale trummarit, kitarristi ja bassisti, ise plaanisin laulda ja isalt laenatud süntesaatorit mängida. Pakkumisi tuli palju ja mõnega jämmisime koos. Lõpuks tekkis ühine mõtlemine ja asutasime popansambli kolme inimesega, kes õppisid Tartu ja Tallinna kõrgkoolides: üks arhitektuuri, teine inglise filoloogiat ja kolmas teoloogiat. Pidime nime valimisega kiirustama, esinemised olid juba kokku lepitud. Alustasime Tartus Crimsoni nime all, aga nimevalikule vaatamata ei olnud ansambel inspireeritud King Crimsonist. Hiljem nimetasime ansambli ümber Afterclapiks. Jõudsime tegutseda paar aastat, siis suundusin õppima Tallinna ning ansamblitegevusega oli raske jätkata. Ei jõudnud nii palju kahe linna vahel sõita ja soovisin oma loominguga edasi liikuda uutele radadele – palju veidramatele, kui oleks olnud teiste ansambliliikmete eelistus. Mind huvitas ansambli tegemise juures veel üks aspekt. Nimelt vedas mind klassikalise muusika esitamisel lavanärv alt, väga raske oli solistina esineda. Soovisin ennast proovile panna: mis saab siis, kui esitan teistsugust muusikat? Selguski, et bändi saatel suudan ennast vajadusel laval kokku võtta ja musitseerimist nautida. Samal põhjusel õppisin Elleri kooli lõpuaastail Liisi Koiksoni juures pop- ja džässlaulu.

Kas see mõjutas ka klassika­esitust?

Kahjuks mitte, mingisugune krõps käib ajus ära ja ei saa. Kammermuusikat olen võimeline esitama, aga üksi või koos kontsertmeistriga laval olla on ikka veel hirmuäratav.

EMTAs sain sisse flöödi erialale, kuid alustasin õpinguid hoopis elektronmuusika alal ja olen praeguseks omandanud selles vallas magistrikraadi. Hakkasin tol ajal muretsema, kas heliloojana on ikka võimalik tulevikus hakkama saada, ja seetõttu valisin helirežii suuna. Ometi on minu ellu tulnud rohkem loomingut kui helirežiid. Helirežii tundub olevat tehniline ala, aga nõuab palju loomingulisust. Mul õnnestus ühe semestri õppida Erasmuse programmiga Sibeliuse akadeemia muusikatehnoloogia osakonnas. Seal on palju alaharusid ja ma võisin igal pool osaleda. Õppisin erinevaid aineid: filmi- ja videomängude muusikat, sonic media’t, võtsin elektronmuusika kompositsiooni eriala tunde, tegime installatsioone. Nukuteatris olen saanud neid oskusi kasutada, eriti filmi- ja videomängude muusika kirjutamist puudutavat. Mulle meeldisid eriti filmimuusika loengud, mis olid minu meelest väga hästi üles ehitatud: pool sellest kursusest oli pühendatud filmimuusika ajaloole ja teine filmi­muusika kirjutamisele. Igaks nädalaks anti üles harjutusi. Näiteks pidi kirjutama kiirkorras muusika eri žanris filmiklippidele. Vahel oli vaja kirjutada pikem muusikalõik, näiteks tiitrite muusika või mõnel pikemal tekstil põhinev lugu. Tegemist oli grupitunniga ja seetõttu mängiti tunnis kõik harjutused ette, neid analüüsiti ja oli väga põnev jälgida, kuidas samu ülesandeid oli täiesti vastandlikult lahendatud.

EMTAs olid sinu õppejõud Helena Tulve ja Margo Kõlar. Mida nad sulle õpetajana tähendavad?

Õppisin mõlema juures heliloomingut, võtsin seda fakultatiivselt helirežiile lisaks. Margo Kõlar õpetas elektroonilist loomingut ning Helena Tulve nüüdisklassikalist kompositsiooni. Nende juures oli lihtsalt väga äge ja inspireeriv õppida.

Helena Tulvega saime rääkida igasugustel teemadel. Muusikalise teema arendamise juurest võis jutt liikuda edasi kaugetesse ja huvitavatesse paikadesse. Tunnist tulles olin väga inspireeritud ja mõtlesin, et nüüd kirjutan oma loo valmis – tean, mida pean tegema. Tunnis esitasin muusika loomise ajal tekkinud küsimusi ja vestlesime nende üle pikalt. Tänu dialoogile saad aru, kuhu teel oled. Minu meelest on sellised vestlused väga kasulikud ja avavad loomepotentsiaali. Muidu võib mõte kinni kiiluda ja ei oska pikka aega leida õiget suunda.

Margo Kõlar õpetas mulle korrektsust, seda, kuidas viimistleda oma tööd puhtaks ja täiuslikuks, et kõik oleks väga esinduslik. Muidugi näitas ta heliloomingu puhul tehnilisi aspekte. Ta avas ukse, kuidas helisid sünteesida, luua elektroonilist muusikat, aga ta oli ka inimesena väga toetav.

Mäletan üht naljakat lugu. Töötasin esimese või teise aasta üliõpilasena küllaltki pikka aega ühes spordipoes kliendi­teenindajana. Vaatasin seal seina ja aitasin inimestel jalatseid proovida. Rääkisin Margole, et nii raske on seal seista ja n-ö vaibakloppimist kuulata. Olin tollal niikuinii loomingulises kriisis. Ühel hommikul, kui ma seal nukralt seisin, tuli Margo uksest sisse, endal pea rütmiliselt kaasa nõtkumas. Valisime siis talle koos saapaid.

Kas kavatsed ennast veel täiendada?

Ma ei ole sellele otseselt mõelnud, aga tunnen puudust vestlusest kellegagi, kes kirjutab muusikat. Igatsen tunde Helena Tulve ja Margo Kõlariga. Eks ma olen mõtteid mõlgutanud ka selle üle, et koolis käsitööoskusi lihvida.

2012. aastast oled Nukuteatri heli- ja videotehnik. Oled saanud ridamisi kolleegipreemiaid ning 2019. aastal ka riikliku teatriauhinna. Kuidas sa Nukuteatrisse tööle sattusid ja mida kujundushelilooja töö sulle on pakkunud?

Pärast spordipoest lahkumist olin tööta ja kaunis murelik. Mait Visnapuu, üks minu kaasüliõpilane EMTAs, töötas tol ajal Nukuteatris helitehnikuna. Mingil põhjusel soovitas ta mind Nukuteatrile, kuna seal oli üks koht vabanenud. Usun, et minu valimisele aitas kaasa osalemine filmi- ja videomängude muusikale keskenduval Kölni kongressil „Soundtrack Cologne“ 2012. aastal. Kongressi üks osa oli konkurss, kuhu oodati tummlühi­animatsiooni helindusi. Käisin mööda tänavaid heliatmosfääre salvestamas, minu tulevase abikaasa Tammo õde tegi filmi tegelastele kodus mitmesuguseid naljakaid hääli ja lõpuks kirjutasin animatsioonile ka originaalmuusika. Minu töö valiti välja ja käisin kongressil kohal. Kongressil keskenduti videomängudele ja filmimuusikale. See oli väga tore sündmus, väga õige keskkond – kohale olid tulnud n-ö minu inimesed üle Euroopa. Koos oli mitu põlvkonda heliloojaid ja -disainereid eri kategooriates. Toimusid loengud, vaadati filme, vesteldi. Mul õnnestus pälvida oma töö eest eripreemia. See oli tugev ja värske argument, miks alustada tööd teatris.

Nukuteatris töötan küll peamiselt helitehnikuna, kuid mul on vedanud, sest olen saanud tegeleda mõlema õpitud erialaga. See on tõeline õnnistus, et teater on mind usaldanud ja nii palju toredaid heliloominguprojekte pakkunud. Olen saanud läbi kirjutada mitmesuguseid muusikažanre ja see on iga kord uue maailma avastamine. Need on maailmad, kuhu ma muidu ei satuks. Nüüd tunnen, et tahaksin kirjutada rohkem kontserdimuusikat. Arvan, et mitmekülgsed inimesed on huvitavad ja on hea, kui inimesel on loomingulisi oskusi mitmes vallas.

Nukuteatris on helitehnikuna minu töö etendusel heli eest vastutada. Põhiline töö tehakse helipuldis: vajadusel tuleb näitlejate häält või muusikat võimendada, taustahelisid mängida ning muu hulgas ka näiteks videoid ekraanidele kuvada. Uute lavastuste valmimisel on tööpäevad väga pikad ja siis tuleb mul välja pakkuda, kuidas tehniliste võimalustega lavastajate fantaasiad lahendada.

Käsitööoskuse mõttes on töö Nukuteatris hea, sest saab kirjutada sellises stiilis muusikat, mida nüüdismuusika üldiselt ei võimalda. Minu meelest on Nukuteatris kõik väga toredad lavastajad. Mõnega neist on muusikast lihtsam rääkida, mõnega natuke keerulisem. Hämmastaval kombel on palju muusikateadlikke lavastajaid, kellega on mõnus vestelda sellest, kuidas võiks stilistiliselt lavastuse lahendada. Ehk ongi nii, et lastelavastusi teevad vabad, hästi loomingulised inimesed, kes pole kuigi akadeemilised, ja see aitab loomingul lendu tõusta.

Kes sulle filmimuusika heliloojatest meeldib?

Neid on muidugi palju, näiteks Bear McCreary ja Jóhann Jóhannsson. Beari looming eristub Hollywoodi tüüpilisest filmimuusikast: tal on originaalsed mõtted ja ta ei tee n-ö kastimuusikat. Mulle on kõige tähtsamad tunded, mida laialt levinud filmimuusika minus ei tekita. Bear on suutnud mind korduvalt puudutada, ta kirjutab hingestatud muusikat ja suurem osa tema loomingust on n-ö maitsev muusika. Jóhannssoni muusika filmile „Saabumine“ on mind viimasel ajal suuresti puudutanud – see on niivõrd eriline ja kummaline. Mind on inspireerinud tema sünge instrumentaalne atmosfäär ja vokaali kasutamine, huvitavad kurguhääled, mäng häälikutega. See meenutab mõneti Ameerika helilooja Meredith Monki vokaaltehnikat.

Sinu neiupõlvenimi on Kullerkupp. Nüüd oled Sumera. Kas see innustab või kohustab?

Mäletan, kui kirjutasin 2018. aasta Eesti muusika päevadele teost „Conatus“. Lausa kartsin selle kirjutamist ja polnud ka varem sellist teost kirjutanud. Muide, Lepo Sumeraga ühesugustest initsiaalidest – L ja S – on tekkinud ka omajagu segadust. Kord vaatasid Tallinna Ülikooli sümfooniaorkestri muusikud seina pealt kava ja imestasid, kas nad peavad Lepo Sumera teost ka mängima – nad polnud ju harjutanud. Aga see oli ikka minu süit filmist „Supilinna salaselts“, sellega olid nad hoolega proovi teinud.

Lepo Sumera on minu meelest fantastiline helilooja. Mul on suur au kanda tema perenime, kuid ma ei ole kindlasti Lepo ega hakka ka tema jälgedes käima, aga katsun selles osas mitte üle mõelda. Võtan rahulikult ja vaatan, mida elu toob. Küll aga oleksin tahtnud teda kohata.

Sinu abikaasa Tammo Sumera on ka helirežissöör. Kas teil on loominguliselt ühine pind või tegutsete omapäi?

Helirežii vallas on Tammo kahtlemata minu suur mentor, olen temalt palju õppinud. Tihtilugu on niimoodi, et Tammo telefon pidevalt heliseb ja ma ise ei saagi tema käest nõu küsida, sest nõuvajajate järjekord on nii pikk. Tammoga on alati väga inspireeriv ja põnev maailma asjade üle arutleda. Mõnikord, kui kirjutan mõnda teost ega suuda otsustada, millist teed minna, siis me vestleme ka teosest, aga eks ma olen pisut põikpäine ja lõpuks teen asju ikka omamoodi.

Palun räägi 2018. aasta Eesti muusika päevadel esiettekandele tulnud teosest „Conatus“.

Teose tellis Tammo, kes oli EMPil elektronmuusika kontserdi kava kuraator. See oli temast väga armas, et ta teose tellis. Ma muidugi väga kahtlesin endas ja palusin, et ehk ta telliks ikka kelleltki teiselt. Tammo ütles konkreetselt: „Tee nüüd.“

Õnneks oli mul mahti süveneda. Hakkasin rahulikult mõtlema. Mind inspireeris tolle aasta EMPi teema „Püha“ ja kontserdi koht Niguliste kirik. Kohe oli selge, et see võiks olla midagi rituaalset ja pühalikku ning mulle on alati meeldinud dünaamilise skaalaga mängida: morfimise võtted, üks heli läheb üle teiseks, vokaalist saab viiul, nii et seda ei pane tähele jne. Need olid algsed tõukepunktid.

Alustasin teose kirjutamist 20 korda. Hakkasin kirjutama ja siis jälle kahtlema. Soovisin, et see kõlaks orgaaniliselt, ja ma ei olnud tulemusega rahul. Loo algus ei olnud õige ja nii pidin üha uuesti otsast alustama. „Pühalikkus“ ja „orgaanilisus“ – pidin need märk­sõnad toimima saama. Teose kõlapilt pidi hüpnotiseerima, nii et sulged silmad ja helide koosmõjul tekivad pildid, samal ajal ükski heli ei häiri. Seda on muidugi keeruline sõnades edasi anda. Peale selle oli minu eesmärk luua vägev kulminatsioon. Teose pealkiri „Conatus“ viitab eelkõige impulssidele.

Millised on olnud sinu suvised elamused?

Ostsin Hispaaniast hurdy gurdy. Mulle on vanamuusika alati meeldinud, olen tahtnud keelpilli mängida. Eesti keeles on selle keskaegse pilli nimi rataslüüra. Tänapäeval on seda instrumenti jõudsalt edasi arendatud ja nii uusi pille praegu minu teada Eestis veel ei ole. Kui vanad n-ö algupärased pillid meenutavad kõlalt pigem nasaalset torupilli, siis tänapäevased rataslüürad on arendatud mängu­võtetega ning kõlalt mahedamad, meenutades pigem vioolat või tšellot. On tehtud mitmeid eri suurusega instrumente: sopran, tenor jne. Selle valdkonna meistrid ja mängijad kohtuvad festivalil „Le Son continu“, kus ma eelmisel suvel ka kohal käisin. Minu pilli autor on väga andekas noor pillimeister César Loureiro Sobral Põhja-Hispaaniast. Ta on täiendanud pilli kavalate pillimängu hõlbustavate tehniliste lisandustega ning juurde pannud ka helipäid ja elektroonilisi vahendeid.

Millist repertuaari sellisel instrumendil esitatakse?

Repertuaar on seinast seina: vanamuusika, aga ka popmuusika, klassika, džäss. Rataslüürale on tehtud palju seadeid, esitatakse eksperimentaalset muusikat ning küllaltki populaarne on selle pilli kasutamine heavy metal’is. Käisin just oma pillile rihma ostmas ning poemüüja oli kohe huvitatud minu kaasamisest ühele metal-bändi salvestusele.

Kes sulle seda instrumenti õpetab?

Olen iseõppija. Eestis mõned mängivad seda instrumenti, näiteks sopranpilli mängib Sille Ilves. Peangi temaga kokku saama, et ta näitaks sõrmestust. Kui oled juba mõnda pilli mänginud, siis on rataslüüra õpitav, aga palju on nüansse: lisaks meloodia ja burdoonide esitamisele saab nn koerakeste abil rütme juurde mängida. Koerakeseks nimetatakse pead, mis hakkab hüppama, kui poognaratast hoogsalt liigutada. Seda rütmi on küllaltki keeruline kätte saada ja sealjuures pillitooni säilitada.

Mulle meeldib rataslüüra tämber. Selle pilliga saab väga hästi mängida näiteks ida muusikat. Mina võtsin praegu ette Bachi tšellosüidi nr 1. Eks ma annan teada, kui olen selle selgeks saanud.

Vanamuusika on mulle tõesti alati meeldinud. Elleri koolis mängisin 12-13aastaselt lühikest aega plokkflööti ansamblis Ellerino. Mulle on meeldinud ka teised keelpillid – õppisin omal käel kitarri. Lõpliku tõuke rataslüüra suunas andis üks tore Rootsi muusik, professionaalne selle pilli mängija Johannes Geworkian Hellman, keda juhtusin kuulama Youtube’ist. Ta on õppinud prantsuse rataslüüra virtuoosi Valentin Clastrier’ juures. Clastier alustas rataslüüra katsetustega 1980. aastatel: mängis progemuusikat, džässi ja on praegu oma mängustiili veelgi muutnud. Koostöös pillimeistri Wolfgang Weichselbaumeriga on nad instrumenti kõvasti edasi arendanud ja nüüdisajastanud. Johannes Geworkian Hellmani mängu kuulates nautisin instrumendi imelist kõla ja kui sain teada, et minusugusel on võimalik seda mängima õppida, oli siht selge. Viiulit või tšellot ma praegu enam ei jõuaks korralikult mängima õppida. Tegelikult sooviksin lähemalt tutvuda ka nyckelharpa’ga.

Kas siit võiks välja areneda soov jätkata õpinguid EMTA varajase muusika osakonnas?

Praegu on mul pilliga tutvumise aeg – mängin helidega –, aga see mõte on päris huvitav, sest saaksin omandada vanamuusika repertuaari.

Mis on praegu sinu töölaual?

Kirjutan teost puhkpillikvintetile elektroonikaga ja see tundub olevat küllaltki keeruline koosseis. Teose tellis Reval Wind, mille eestvedajad on klarnetist Signe Sõmer ja oboemängija Riivo Kallasmaa. Teos peaks jõudma esiettekandele 2020. aasta kevadel. On veel mõned tööd, aga nendest on vara rääkida. Võimalik, et kirjutan veel midagi ka rataslüürale ja elektroonikale. Olen praegu sellest instrumendist nii põnevil, sest ootasin pilli nii kaua. Muidugi jätkan ka kujundusmuusikaga ja olen lõpetamas muusikat animafilmile „Sipsik“.