?Kõva kätt tahab rahvas, kuid see käsi võib ju ka pehmelt paitada, ega see sellepärast pruugi nii olla, et iga ta liigutuse järel mõne nägu peaks krampidesse tõmbuma,? arvas Konstantin Päts 1932. aastal riigikogu ees põhiseaduse muutmise vajadusest kõneldes.
27. IV avati arhitektuurimuuseumis näitus ?Konstantin Pätsi Tallinn. 1930. aastate kesklinna ruumilise mõju projektid?. Kureerinud Karin Hallas-Murula, kujundanud Jaan Ollik.
Kõva käe aastad algasid 1934. aasta riigipöördega, millest sai tänavu 70 aastat. Konstantin Pätsist sai peaminister riigivanema ülesannetes ning ühtlasi kaitsevägede ülemjuht. Algas nn. vaikiv ajastu, mil demokraatia asendus autokraatse võimuga, ent algas ka kindlakäeliste reformide aeg, korporatiivse riigistruktuuri väljaarendamine, omakultuuri edendamine hõimukultuuri ürituste, kodukaunistamise, raamatu aasta ja nimede eestistamise näol.
Vaikiva ajastuga algas erakordselt intensiivne aeg ka Tallinna ehituslikus arengus. Nagu Hitler Saksamaal, Mussolini Itaalias ning Stalin Venemaal hakkas seda juhtima ja suunama riigivanem Konstantin Päts isiklikult. Kunagi varem ega ka hiljem pole olnud riigivanema/presidendi roll Tallinna arhitektuuri kujundamisel nii suur ja otsustav kui aastatel 1934 ? 1940. Uus ehituspoliitikaUue ehituspoliitikaga võeti suund Tallinna väljaehitamisele esinduslikuks pealinnaks. Tööpõld oli lai, sest 1920. aastate ehitustegevus oli valgunud linna äärtesse, kus odavate puumajadega üritati leevendada korterikriisi. Kesklinn aga seisis arendamata, Narva, Pärnu ja Tartu maanteed palistasid madalad puitmajad, Vabaduse ja Viru polnud veel väljakud, vaid alles lihtsalt platsid.
Eesti Panga uue hoone avakõne 15. aprillil 1935 oli esimesi kordi, mil Konstantin Päts avaldas oma isiklikke seisukohti arhitektuuri kohta: ?Eesti rahvas oskab teha tööd, fassaade luua eestlased ei oska. /—/ Peame hakkama hoolitsema ka välise külje eest, kui tahame teiste riikide seas iseseisvana püsida. Peame püstitama oma riigiasutustele vastavad, nendele kohased hooned. /—/ Tulevikus uute riigihoonete püstitamisel ei tohi olla jooksmist kõige järele, mis on moodne. Moed ehituse alal ja arhitektuuris võivad kiiresti mööduda ja siis ei taheta mõne aja pärast moodsas stiilis ehituste poole enam vaadatagi. Meil seisavad ees suured ehitustööd ja pole mitte ükskõik, missuguse välise kuju need uued hooned omavad.?
4. mail 1935 andis Päts dekreedina välja ?Ehitusseaduse muutmise ja täiendamise seaduse?, mis sätestas valitsuse õiguse hakata korraldama Tallinna linna avalikkude platside ja tänavate väljanägemist. Selle seaduse alusel hakati tellima Tallinna keskosa tänavate ja väljakute ruumilise mõju projekte, millega määrati ehitusjooned, majade kõrgus ja korruste arv, hoonestusviis (lahtine või kinnine, majadeseinana jätkuv) ning fassaadide ilme. Ruumilise mõju projekte ning hiljem ka eramajade fassaade hakkas kinnitama Konstantin Päts isiklikult.
1936. aastal Pätsi dekreediga välja antud ?Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seadusega? sai riik õiguse sobimatute hoonete sundvõõrandamiseks ja lammutamiseks Vabaduse platsi ümbruses, mis oli seotud Vabadusmonumendi püstitamise plaanidega, millele jäi jalgu Jaani kirik.
Sama aasta ?Tallinna ehituskruntide fondi seadusega? sätestati riigi õigus sundvõõrandada ehitisi Tallinna kõigis kiviehitiste piirkonnas, kui need on lagunenud ja kui nende omanik ?ei tee usutavaks?, et ta kahe aasta jooksul alustab uue maja ehitamist. Puumajad suurte teede nagu Narva, Pärnu, Tartu maantee, Toompuiestee jt. tänavate ääres taheti kõigest paari aastaga asendada kapitaalse kivihoonestusega.
Vene turust (Viru väljakust) pidi kujunema linna väärikaim esindusväljak uue raekojaga, Narva maanteest lai esindustänav Toompealt Kadriorgu, kuhu ehitati riigikantselei hoone (1938, A. Kotli).
Kui 1937. aasta ehitusseaduse muutmise seadusega loodi Rahvuslik Ehituskomitee, siis asus selle etteotsa mõistagi Konstantin Päts. Riigi ehituste elluviimiseks loodi ehitusettevõte Ehitaja, mis vabastati kohustusest korraldada riigihankeid.
Muidugi põhjustasid eravaldustele peale tõmmatud punased jooned majaomanike ulatuslikke proteste ja kohtuprotsesse. Majaomanike huvide eest seisis Majaomanike Koda, mis oli üsna eriline organisatsioon, sest erinevalt teistest Pätsi korporatiivse riikluse baasi moodustanud kodadest ei koondutud sinna kutsetegevuse, vaid omandi alusel). Kuna Majaomanike Koda ühendas jõukamat valijaskonda, siis nende seisukohtadega ka arvestati. Präänikuks uute majade ehitajatele oli kolmeaastane maksuvabastus kinnisvaramaksust ning Pikalaenu Panga laenud.
Ruumilise mõju projektid
1930. aastate Tallinna ruumilise mõju projektid on unikaalne ja seni isegi arhitektide ringkonnas kahetsusväärselt vähe tuntud materjal Tallinna ehituslikus ajaloos. Projektid on laiali Riigiarhiivis ja Tallinna Linnaarhiivis ning neid pole kunagi koos eksponeeritud.
Ruumilise mõju projektid haaravad Toompuiesteed, Narva, Tartu ja Pärnu maanteed ning Mere puiesteed, Aia, Roosikrantsi, Sakala, Tatari, Kentmanni, Faehlmanni, Kreutzwaldi, Liivalaia, Hollandi, Väike-Ameerika jmt. kesklinna siseringi tänavat. Enamik projektidest on kinnitatud aastatel 1935 ? 1936, hilisemate hulgas on juba mitmeid muudatusprojekte, mis enamasti tulenesid mõne konkreetse suurhoone ehitamisest (Tallinna tehnikum Pärnu maanteel, Inglise kolled? (Pedagoogikaülikool) Narva maanteel, Ohvitseride Keskkogu kasiino Sakala tänaval, keskhaigla jt.). Osa hilisematest projektidest jäi kinnitamata ning need on jäänud ka täpselt dateerimata. Ruumilise mõju projekte koostati linna ehitusosakonnas, mida alates 1934. aastast juhtis linnaarhitekt Herbert Johanson, kes, nagu Speer Hitlerist, oli Pätsist hulga noorem ? tema sünnist möödub tänavu 120 aastat.
Ajalugu andis Pätsile linna väljaehitamiseks aega napilt viis aastat, kuid sellega jõuti erakordselt palju. Linna suuremate tänavate äärde kerkis palju esinduslikke kivimaju, Pärnu maantee kurvis kujundati terviklik tänavalõik, Narva maantee sai oma tänase laiuse, tollastel projektidel sadamasse viivaks ringteeks nimetatud tänav on tänane Liivalaia jne.
Olgugi et ehitamata jäid Vabadussõja monument, uus raekoda, kunstimuuseum ja palju muud, loodi just neil aastatel Tallinnas linnaruum, mida me tänini tajume kesklinnana.
Ruumilise mõju projektid peegeldavad 1930. aastate teise poole linnaarendamise kindlakäelisust, ent näitus pakub ka tõelisi maiuspalu ajaloolastele: punaste joonte alt kumab maja maja haaval läbi teine Tallinn, mis tänaseks kadunud ning millest fotosid ega mälestusigi enam alles pole.
Autoritaarsus linnaehituses
Mida võiks õppida Konstantin Pätsi Tallinnast? Muidugi ei saa tollal kavandatut automaatselt tänasesse üle kanda, möödunud on üle 70 aasta. Nii mõndagi tollal punase joone alla jäänud hoonet kaitseb täna muinsuskaitse ning ka meetritäpsusega kõrgusepiirangutele võib täna pakkuda mitmeid alternatiive. Räägitakse nüüdki palju linnaruumist, kuid sellest tundub olevat saanud lendsõna, mida pahatihti igasugustesse kontekstidesse annab sobitada. Pätsi-aegne arusaam ruumilisest mõjust oli väga konkreetne ja selle tulemuseks oli terviklik linnaruum.
Oleme oma taastatud vabariigi pealinna ehitanud juba üle kümne aasta, kuid linnapilt on kaootiline ja heitlik, tänavaääred täis tühimikke ning kahetsusväärselt palju ümbrust ignoreerivaid ehitisi. Tunneme teravat puudust terviknägemusest ja kindlatest otsustustest, mis ei lähtuks ainult erahuvidest. Ka Pätsi ajal kehtis eraomand, ent linnaarendamises lähtuti seisukohast: ?Tallinn kui pealinn on majaomanike linna kõrval eeskätt ka riigi linn.?
Näitus Konstantin Pätsi Tallinnast võiks ajendada mõtlema nii linnaehituse järjepidevusest kui linna ja riigi rollist selle tagamisel. Tallinna tänaste linnaehitusprobleemide ning Eesti riikliku arhitek
tuuripoliitika väljatöötamise kontekstis tundus selle näituse tegemine vajalikum kui kunagi varem. Väga tahaks uskuda, et tänasest riiklikust arhitektuuripoliitikast saab midagi enamat kui järjekordne mitte kedagi mitte millekski kohustav bürokraatlik paber.
