Tartul, hea avaliku ruumi pealinnaks kutsutud linnal läheb endiselt hästi: valmib jalakäijate ja jalgratturite liikumist eelistav ja soodustav Ülikooli tänav, Vanemuise tänavat ehitatakse autodele kitsamaks ning ühesuunaliseks. Tartu on 2024. aastal üks Euroopa kultuuripealinnu. Selle tiitli ja poliitilise toetusega on võimalik sisse lükata järgmine käik ning linn nüüdisaegsete arengupõhimõtete järgi vaimult maailmalinnaks tuunida. Meepotti on tilkunud siiski ka mõni tilk tõrva, mis esialgu näib humoorika absurdina. Võiks ju pihkugi itsitada ja nöökivaid meeme koostada, kui see linna arengut betooni ei valaks.
Emajõe lähedale linnaraamatukogu taha Magistri tänavale kavandatakse vähemalt 200 kohaga parkimismaja. Ajal, mil räägitakse linnade autovabaks muutmisest ja süsinikneutraalsusest tundub selline plaan kergelt öeldes kohatu. Siiski … kui kesklinn muutub autoga liiklejale ebasõbralikumaks ja vanalinn peamiselt jalutamiseks, võib ju mõista loogikat, et lõpuks on vaja see auto siiski kuskile ära panna, et kesklinnas patseerida saaks. Kuid parklad on kesklinnas olemas. Juba praegu saab auto jätta kaubamaja ja Kvartali maa-alustesse parklatesse. Seda võimalust tegelikult kesklinna külastajad ka agaralt kasutavad.
Parkimismaja asemel kavandati samale asukohale veel mõni aasta tagasi linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoonet. 2011 aastal korraldati ka võistlus, leiti parim lahendus, mis – nagu selgus pärast pikki vaidlusi – ei vastanud kehtivale planeeringule. Nüüd kavandatakse mitmeotstarbelist kultuurikeskust Kaubahoovi parki, seal leiaks kodu nii kunstimuuseum, raamatukogu kui veel teisedki kultuuriasutused. Üldplaneering näeb ette, et Emajõe äärde vanalinna veerde peaks kerkima mitmekorruseline parkla.
Parkimismaja arhitektuurivõistlus üllatas – võistlusele laekus 29 tööd. Muuseumi ja raamatukogu ühishoone võistlusel hinnati 22 tööd. Tallinnasse mere äärde kavandatava keskkonnamaja kopsaka auhinnafondiga (80 000 eurot) arhitektuurivõistlusel hinnati 17 ideekavandit. Augusti lõpus lõppenud EV 100 „Hea avalik ruum“ programmi kuuluva Tapa linnakeskuse võistlusele laekus aga vaid 6 tööd. Ligi 30 tööga parkimismaja võistlus on seega viimasel ajal toimunud võistlustest osavõtjaterohkeim. Irvega suunurgas võiks öelda, et näed, arhitektid räägivad avaliku ruumi olulisuseset, aga tegelikult tahetakse ikkagi pigem kergemeelse parkimismajaga tegeleda. Kes teab, mis osavõtjaid meelitas: primitiivne funktsioon või võimalus teha ägedat fassaadiarhitektuuri.
Võistlustöid vaadates ei teki üldse tunnet, et kavandataks parklat. Ilupiltidel on maja ümber väliturg, purskkaevud, alleed, rõõmsad inimesed disainitud pinkidel, välikohvikud, emad (aga millegi pärast mitte isad) lapsevankritega, rõõmsad jalgratturid, vitaalsed eakad ja uudishimulikud teismelised. Maja ise näeb võistlustöödel välja nagu ronitaimedest läbikasvanud roheline kuubik, terrassidega vaateplatvorm, mitmetasandiline hängimismaastik, katusehaljastusega hubane peen restoran või hoopis säravalt valgustatud välikohvikutega kaubamaja. Päris aus parkla vaatab vastu ainult mõnes töös. Autod, mis tegelikult seda kvartalit täitma hakkavad, on ilupilte tehes justkui ära unustatud. Ebapopulaarne ja moest väljas funktsioon on moodsa sõnavaraga atraktiivseks ja nüüdisaegseks bränditud. Võistlusülesandes küsiti parkimismaja, aga piltide järgi saadi hoopis väike nunnu vormimängule rõhuv moodne hipsterikvartal. Kahjuks on see, mis lõpuks valmib, enamasti arvuti ilupildist oluliselt erinev.