Klaasikunstnike ühenduse aastanäitus „Resonants“ Vana-Võromaa kultuurikoja galeriis kuni 29. IX. Koostanud Sofi Aršas, kujundanud Kati Kerstna.

Klaasikunst on Eestis kõrgel tasemel, nagu veenab ka klaasikunstnike ühenduse tänavune aastanäitus. Näituse headuses sai veenduda juba väljapaneku fotode põhjal. Võros kohapeal töid vaadates sai hinnang kinnitust.

Nagu ikka erialaliidu ülevaate­näituste puhul, tuleb korraldajatel leida materjali- ja tehnika- ning sisu- ja teemapõhise lähenemise tasakaal. Erialaühendus on selgelt materjali- ja tehnikapõhine kunstnike kooslus, mida määratlevad tööriistad ja töövahendid, haridus ja käelised oskused. Näitusel üksnes nendest lähtumine tundub aga formaalne.

Materjalina on klaasil laia tõlgendusspektrit võimaldavaid aspekte, mis haakuvad teadusharude (füüsika ja optika), luule ja kirjanduse, muusika, loodusnähtuste, bioloogia-geoloogia ja arhitektuuriga. Või hapruse-tugevusega, läbipaistvuse jms. Seda kõike on iga klaasikunstnik aastakümnete jooksul oma loomes avastanud ja esile toonud.

Sel aastal on näituse fookus füüsikaline termin „resonants“, mille tõlgendusväli on osutunud samuti ulatuslikuks.

Kõrvalepõige. Kaasaegse kunsti peavoolus mõistetakse head kunsti üldiselt teema- või sisu-, mitte tehnikapõhiselt, selles suunas on alates 1990. aastatest ka Eestis liigutud. Üks paradoksaalsemaid nähtusi on meil praegu fotokuu, mille katuspealkiri rõhutab fotot kui spetsiifilist tehnikat, ent fotokuu rahvusvahelised kuraatorinäitused on fotost kaugenenud. Sama lugu on Tallinna graafikatriennaaliga, mis üha enam kaugeneb klassikalisest graafikast.

Ka kunstikõrgharidus liigub nende suundumustega kaasa. EKAs ja BFMis on eriti viimastel aastatel võetud suund tehnikaülese õppe poole, kus märksõnadeks on „koostöö“ ja „integratsioon“. See on aga vastupidine varem domineerinud kunstiõppele, kus iga eriala õpetati eraldi ja süvitsi ja selle käigus võis juhtuda, et spetsiifilisi tööriistu ja tehnilisi nõkse püüti kaaskunstnike eest kaitsta. Praeguste protsesside süvenemine tingib uue ohu – pinnapealsuse, kaugenemise erialade süvatasandist. Nii et lahenduseks peaks olema protsesside tasakaal. Vana-Võromaa kultuurikojas on klaasikunstnikud leidnud pingete vahel hea tasakaalu, näitus mõjub ajakohase ja sümpaatselt otsingulisena, esindades ühe eriala süvatasandit.

Näituse kujundus. Eraldi tuleb esile tõsta Kati Kerstna näitusekujundust, mis liidab klaasiteosed hõrguks terviknäituseks. Vahendina on kasutatud valgusrežiid. Pime või hämar ruum ning punktvalgus sobivad klaasikunsti eksponeerimiseks erakordselt hästi. Kogu tähelepanu keskendub klaasiteostele, rõhutades valgustuse abil kumavaid pindasid ja kauneid vorme. Klaas võimaldab esteetilist elamust ja ilukogemust, suunates vaataja pilku valguse abil. Selle kõrval tundus päevavalgusest tulvil ning akendega näitusesaal isegi liiga igav.

Kõrvalepõikena tekkis mul võrdlusmoment Tartu kunstimuuseumis eksponeeritud suurnäituse „Pallas 100. Kunstikool ja kultus“ ühe saali kujundusega. Prantsuse esteetikat ja tundlikku koloriiti taotlevad pallaslaste maalid olid kinnitatud esimese korruse saalis serva pidi puitkarkassidele, rippudes pooleldi õhus. Vaatajal puudub taganemisruum maalide vaatamiseks. Kas ükski esteedist fotokunstnik lubaks oma fotosid nii eksponeerida?

Kujundus on tähtis. Võros oli see lahendatud ülitundlikult ja respektiga.

Klaas, mis tahab olla maal. Varem polegi ma täheldanud klaasikunstnike püüet luua maali, kasutades klaasi vahendeid. Seda võib tõlgendada kas omalaadse identiteedikriisi, huumori, eksperimendi või ka valdkondadevahelise katsetusena. Tulemus on heas mõttes naivistlik, sest piltlugude jutustamine klaasi vahendite abil meenutab kohmakat katset matkida kunagist kunstide hierarhia tipus asunud auväärset tehnikat.

Kui Kai Kiudsoo-Värv on varemgi jutustanud klaasi abil lugusid (siinsel näitusel „Lugu vihmakassist ja Joosepi kirjust kuuest“, sulatus), siis Merle Kannusel on väljas terve seeria – seitse väikese­formaadilist sulatustehnikas maalilaadset klaaspilti pealkirjaga „Väikesed konfliktid“ (2018-2019). Iga pilti saadab pikk tekstiline kirjeldus sellest, mis pildil toimub. Sisu viitab ilmselt kunstniku lapse­põlvemälestustele, veidratele ja häirivatele mälukatketele, millest oleks parem vabaneda. Pildipinda on püütud segada värvivarjundeid, ent kõikjal on aru saada, et klaasi sulatamine ei käi sama spontaanselt kui pintsliga maalimine.

Nii vastanduvad Merle Kannuse häirivad kummalised pildid näituse üld­tonaalsusele, mille taotluseks on pigem esteetiline elamus, silma- ja mõtteilu. Selle töö edasiarendus on vahest Rait Präätsu „Kogutud naeratused“ (vormi sulatatud klaasimaal), kus naeratus ei tähista ühemõttelist sõbralikkust.

Tehniline baas. Niipalju kui olen eesti klaasikunsti saatust jälginud, on see olnud problemaatiline pärast Tarbeklaasi tehase sulgemist ja tehnilise baasi kadumist. Paratamatult mõjutab see ka klaasiharidust. Eks siingi valitse samad suundumused mis majanduses: välismaine pakkumine püüab välja suruda kodumaist tegijat ning meil tuleb vaimse iseseisvuse säilitamiseks pidevalt vastuvoolu ujuda.

Seda enam tundub väärtuslik, et näitusetööde tehnikate loetelu on mitmekülgne: vabalt puhutud klaas ja sulatatud klaas, 3D-lasergraveerimine, fotoprint, liivaprits, lehtklaas, külmtöötlus, kuumtöötlus, liivsöövitus, metallikeevitus, pâte de verre jm. Installatsioonides on klaasi sobitatud väga erinevate materjalidega.

Et kunstnikud töötavad ka väljaspool Eestit, saame teada mõne töö pealkirja viitest residentuurile. Maarja Mäemetsa loodusvormidest inspireeritud ülitundlik ja kaunis „Vee all kuu peal“ (2018-2019) on valminud koostöös klaasipuhuja Peter Kuchinkega GlassESTi residentuuris Rootsis Boda klaasitehases.

Füüsikalised resonantsid. Paistab, et näituse teema on klaasikunstnikke inspireerinud. Peatugem alljärgnevas mõnel tööl, mida võiks esile tõsta.

Kui staatiline pilt või ese suudetakse panna liikuma, on sellele juba ette tagatud rohkem tähelepanu, teatakse reklaamipsühholoogias. Nii ripub näituse sissepääsu lähedal laest põrandani Eili Soone õhukesest klaasist „Pendel“ (klaas, puhumine, külmtöötlus, metall, LED), mis kõigub nagu Foucault’ pendel, et mõõta Maa pöörlemist.

Füüsikalistest ilmingutest on lähtunud ka Eeva Käsperi töö „Helivõnked“ (kuumtöötlus, pâte de verre, sulatustehnika, 2019) ning Eve Koha lasergraveeringutega täiuslikud kuubikud, mille valmimise tehnilist protsessi on isegi raske ette kujutada. Veel kord, täpselt rihitud valgustus annab ka väikeses formaadis tööde mõjule palju juurde.

Ivo Lille klaasi suurvorm, lausa monumentaalsetes mõõtmetes installatsioon „Mullid“ (lehtklaas, külmtöötlus, graniit, 2019) jäigi kunstniku viimaseks tööks. Selle lõpetasid kolleegid. Installatsioon koosneb 17st paralleelselt asetatud lehtklaasist, mis võiksid visualiseerida kujutletavat vett ja seal levivaid ringe. Näitusel on tööd esitatud sellisena, et tekiks tunne, nagu viibiks kunstnik veel meie seas. See on võimalus silmapaistvat klaasikunstnikku au sees pidada ja hoida tema mälestust.

Sisekaemuslikud resonantsid. Õrn enesekohane resonants ilmneb Sofi Aršasi töös „Kohtumine minus eneses“ (fotoprint, liivaprits) nii füüsilise ilmingu kui ka varjuna seinal. Kunstnik oskab erakordselt hästi seostada klaasi õrnust ja mälestuste või kaemuste tugevust, seekord siis iseenda silueti sees põlvitava ingelliku viiuldaja figuuriga.

Tööna liigselt otsekohene ja osutav on Birgit Pählapuu „Ära aja mulle kärbseid pähe!“ (leekpõletitehnika, neoon, 2019), kujutadeski pealetükkivat suurt ja väikest kärbest kombinatsioonis fotoga peast ja juustest. Mõtteline dialoogipartner, keda tõrjutakse, peaks olema nüüd sõnumist aru saanud – või on tegemist huumoriga?

Puhta vormiga abstraktsed tööd jätavad sel näitusel palju ruumi mõtluseks – muidugi Tiina Sarapu „Case Study“ (koolutus, vineer, klaas, 2019) ja ka Riho Hüti „Rahutu tühi ruum“ (installatsioon, liivsöövitus, käialõige, 2019). Installatsioonid tasakaalustavad mõningaid tugeva (didaktilise) sõnumiga töid.

Võro kontekst. Vana-Võromaa kultuuri­koda asub käidavas kohas Tamula järve lähistel ning seal on muuseumi püsiekspositsioon ja ka galeriipind vahelduvatele näitustele. Võro, nagu teisedki väikelinnad, on hiljuti saanud riigilt tähelepanu, sest seal avati uus disain-keskväljak. Ka muuseumi püsiekspositsioonis hoitakse alles Marge Monko koostatud boks, mis valmis 2018. aastal näituse „Kunstnikud kogudes“ raames ja kajastab Võru sõdadevahelist meelelahutuskultuuri. Kui Katariina alleel asus 2018. aasta suvel õllekõrts Põrgu, siis nüüd on seal kohvik Taevas.

On tore, et häid näitusi korraldatakse Tallinnast väljaspool. Klaasikunstnike looming on harmooniline nii esteetikalt kui ka sõnumilt, aidates tõsta vaataja taset ning arusaama kunstist.