Ehalill Halliste ja Helle Videviku „Veest võetud, tuled tulnud“ Tartu Kunstimajas kuni 15. IX, kujundanud Madis Liplap.
Kui sisenen mõnda galeriisse, siis esimese mulje ja tunde saan koloriidile pilku heites. Ehalill Halliste ja Helle Videviku ühisnäituse suure saali üldkoloriit on tagasihoidlikult hall, beež ja summutatud sinine. See meenutab välismaa kunstikriitikute arvamusi eesti maalist enne II maailmasõda. Moskvas arvati 1935. aastal, et eesti maalikunstnike ühisjooneks on hõbedane toon. Riias arvati 1937. aastal, et eesti maalijad hoiduvad värvikontrastidest ja akvarelliline tehnika tuletab meelde Eesti halli taevast, tasast maapinda ja rahulikke soid.
Suure saali hall, beež ja sinine on õige näitusel, mis kujutab paekivi, savi, vett, liiva. Aga kõrvalruumid on nii värvikad, et tekib kahtlus, kas Ehalill Halliste on ikka aus olnud. Lähen algallikate juurde. Üks raamatutest, kust tekstiilikunstnik on materjali saanud, on Helle Perensi „Paekivi puudutus“ (2013). Sealt leian järjekordse üllatuse: Eesti paekivi on väga mitmekesine ja kaunis. Midagi ei ole vaja juurde mõelda, Halliste on lihtsalt otsinud välja kivistisi, mille kunagised organismijäänused on muutnud võimalikult dekoratiivseks.
Ekspositsiooni juhatab sisse sinise ja valge koloriidiga vaip „Vesi=pae häll“. See kujutab paekivi tekkimist veest ja neid me näeme vaibakunstis kopeerituna paljudest Eesti piirkondadest. Kunstniku arvates asub kõige imelisem paas Saaremaa läänerannikul. Tuiu paasi järgi kootud vaba muster meenutab varsi, lehti ja pungi. Tagamõisa must vaip uhkustab suurejoonelise beeži kaarestikuga. Samas ruumis asub Läänemaa Ungru erkrohelise triibuga vaip kõrvuti Jõgevamaa lilla ja sinise vaibaga. Mõlemaid ühendab kuldne taust (Madis Liplapi suurepärane kujundus). Pajusi karjäärist on leitud paekivi, millele on punane rauapigment joonistanud jõulise kontuuriga voogava kujundi, mis on maitsekalt täidetud heleda punase ja halli seguga. Tõelise koloristina on emake loodus end näidanud Tõrvajõe ääres asuva paekivi dekoreerimisel intensiivse mürkrohelise, punase, kuldse jm värvidega. Kontrastina õrnas roosakas kreemjas koloriidis kootud Käoküla vaipa ilmestab ainult väike habras lillekujuline võrgustik.
Kui vaadata neid värvide lainetusi-mullistusi, keskendusi-valgumisi, laike ja rõngaid, jooni ja kaari, siis võib eestlane küll uhke olla oma looduse kauniduse üle, mis algab juba maa alt.
Kui Halliste kujutab seda, mis on maa all, siis Helle Videvik oma keraamiliste vormidega seda, mis on juhtunud kivide ja jääga mulla, liiva ja vee peal. Ka Videviku teoste koloriit on tõepärane – jää on valge, vesi veevärvi ja kivid kivikarva. Käsitluses saab eraldada kaht stiili: sirgete kontuuride ja siledate pindadega geomeetrilist vormi ning maalilist, kus vormi pind on krobeline või mullitab või on hoopis midagi ebamäärast. Viimased meeldivad mulle rohkem. Väga õnnestunud on parempoolses ruumis välja pandud suured lihtsad anumad, mille tumeda nüansirikka glasuuriga kaetud pind ongi ebamäärase faktuuriga.
Installatsioone on kolm, kaks on teemal „Jää lõpeb“. Jääd kujutavad tükid oleksid nagu vägivaldselt millegi teravaga katki lõigatud. Veelgi dramaatilisemalt mõjub suur laud pealkirjaga „Kõrbenud maa“. See on täis tähendusrikkalt ühesuguseid ja igavaid pruunikaid tükke, mille keskel on midagi kõrget ja ikka samasuguses kurvas koloriidis.
