Teadlased on handi usundit uurinud viimased paarsada aastat. Seal on animismihuvilisele kõike külluses – jumalaid ei jõua keegi kokku lugeda, hingekujutelmad on maailma rikkalikemad, igasugustele nähtustele mõtet andvaid müüte leidub lõputult. Kogu see tohutu hulk animistlikke arusaamu tundub korraga täiesti ähmane, aga ka täiuslikult tasakaalus.
Animistliku tunnetuse oaas
Et handi maailmataju on imelik, mõistsime sõpradega kohe, kui esimest korda Siberisse jõudsime. Naftaväljade keskel, alles tollal linnaks kasvanud Ljantori kultuursetest paneelmajadest eemale, asula serva liivaluite taha oli ehitatud Rahvaste Sõpruse mikrorajoon. Sealsetes puuosmikutes elasid handid. Õigupoolest nad ei elanudki seal, vaid omasid ametlikult korterit, sest metsas ei saa keegi sissekirjutust omada. Ühes sealsetest majakestest kohtasime Aiserit. Ta oli nõus meid oma soodevahelisse onni kaasa võtma ja pikema jututa siirdusimegi Aiseri suvelaagrisse.
Mõni hetk pärast seda, kui kohale olime jõudnud, ilmus Aiseri noorem vend Timka soo tagant välja (Handimaa ongi soo, kõva maad seal peaaegu pole). Istus vaikides põhjapõdraaediku servas, piidles meid silmanurgast. Meie küsivatele pilkude peale ütles lõpuks, et tuli vaatama, kes tulnud on. Keegi ei saanud talle sõna saata, sest me olime alles pärale jõudnud ja tulnud teiselt poolt. Ei olnud lihtne aru saada, kuidas ta meid vaatama taipas tulla.
Sellesarnaseid olukordi, kus handid ilma selge põhjuseta midagi adusid, tuli ette veelgi. Niisuguste episoodidega sai üliõpilaste esmaavastusevaimustus kuhjaga täidetud. Meile hakkas koitma, et hantidel on välja arenenud mingid animistlikud tundlad. Inimolenditena on nad meist palju kaugemale edenenud. Handid ei vaja meeleorganeid, nad lihtsalt teavad kõike.
Teadmine ja unustus
Millegi otsesel teadmisel on ka oma varjuküljed. Šamanismiuuringute klassikud pidasid hante vähearenenuks, sest nad elavad Siberi servas ja nende nõidadel pole rikkalikult kaunistatud trumme ega šamaanirüüsid. Ise räägivad handid, et milleks eriline kostüüm ja trumm, kui niigi kõike oimad. Aga põliselanike arvamus pole Põhjas käinud (või tugitoolis istudes Arktikast unistanud) teadlastel kunagi takistanud hante vaimselt väljasurevatena kirjeldada.
Põhja põlisrahvaste väljasuremine on läbi aegade olnud nii rännumeeste kui ka etnograafide sõlmküsimus. Arvati, et kõik kaob paratamatult või polegi enam õieti midagi alles. Etnograafilistes kirjeldustes ja reisikirjades löödi lärmi rahvatraditsioonide ja algupärase moraalitunde kadumise üle, meelehärmi tekitasid ka käsitööna valminud tarbeesemete vahetamine vabrikutoodangu vastu ja arhailiste rahvalaulude unustusse vajumine.
1990. aastate alguses elasin paar nädalat Lääne-Siberis Belojarskis sealses obi-ugri rahvaluulearhiivis palju aastaid resideerinud Ungari teadlase Éva Schmidti juures. Temagi kurtis selle üle, et ehedate handi uskumuste uurijal pole midagi teha jäänud. Handid ei mäletanud enam pühasid laule, mida lauldi XIX sajandi keskpaiku Antal Regulyle, kes esimese Ungari õpetlasena Siberisse keelesugulasi ja algupärast soome-ugri kultuuri otsima oli siirdunud. Reguly poolt üleskirjutatud rahvalauludest õhkub arhailist maailmataju. Tänapäevased laulud ja müüdid on palju lihtsamad, seal puuduvad teadlast rõõmustava, vapustavalt sügava animismi kihid.
Kui mõõta akadeemilise ranguse mõõdupuuga, siis on tõeline animism juba ammu unustatud. Unustamine on handi usundi praktikale alati omane olnud. Suurem osa rahvast pole kunagi vaimudest ja jumalatest kuigi palju teadnud, aga nad teadsid, kes teab. Šamaanid oli teadjad ja kui paljud neist kadusid (1930ndatel alanud riikliku tagakiusamise ja moodsa aja pealetungi tõttu), siis peaaegu keegi ei tajunud enam neid animismi süvatõdesid. Ja ei olnud enam kelleltki küsida. Kui aga teadjaid eriti ei ole, võidakse sattuda eksiteele.
Elu iidses maatriksis
Ent ka eksimine on handi animismi vältimatu element. Obi-ugri maailmapildi järgi jaotub maailm kolmeks ja mõnikord asetsevad selle osad üksteise suhtes vertikaalselt (ülailm taevas, meie oma maa peal ja allilm maa all) ning vahel horisontaalselt (mööda maad laiali). Teadmine maailma ülesehituse loogikast kulub elus vahel ikka ära. Tegu pole puhtalt filosoofilise usulise aruteluga, vaid eri ilmade tundmisel on ka praktiline mõõde.
Mõni aasta pärast esimest Siberi retke, 1990ndate keskpaiku, läksin taas Aiserile külla. Autojuht viis mind metsatee lõppu ja seal pidin ise vaatama, kuidas edasi saan. Õhtu oli käes, puude vahele langes kiiresti hämarus. Jõudsin kustuva valguse kumas Aiseri vanasse metsalaagrisse, aga see oli maha jäetud. Mõistsin, et Aiseri isa on vahepeal surnud ja handi pere on oma senise elupaiga hüljanud, jättes selle allilma jumalate asupaigaks. Seega ei tohtinud ma seal ööbida (kui järgida handi loogikat), et mitte sattuda allilma olendite meelevalda. Mõtlesin, et tõenäoliselt on Aiser perega kolinud jõge pidi ülesvoolu, sest handi ilmad paiknevad piki jõge – allilm jääb allavoolu ja ülailm ülesvoolu. Selle teoreetilise teadmisega varustatult kõmpisin pimeduses Ai Pimi jõe ülemjooksu suunas. Mõne aja pärast hakkasid koerad haukuma. – Kui koos teed jõime, naersid handid kõvasti minu äparduse üle (kuidas ma rumalast peast allilma olin sattunud).
Aiser oligi läinud taevastele jumalatele lähemale. Ai Pimi jõel tähendab see põhjasuunda. Ohverdustaigade ajal loetakse ülailma asukohaks aga alati lõunakaart, olenemata jõe voolusuunast. Üla- ja allilm võivad omavahel asupaika vahetada. Alati pole inimesel lihtne mõista, millisesse nendest ta parajasti teel on.
Animism muutub kogu aeg ja on igal ajal isemoodi. Hantide animistlik maailm vahetab oma asukohta ja kuju vastavalt inimeste praktilise tegevuse vajadustele. Hantidele on animism nagu õhk, nad hingavad seda ning on sellesse maailma tajumise viisi üleni mähkunud. Handi animism ilmneb nii suurte kosmoloogiliste skeemide rakendamise (müütiliste laulude esitamisel või põhjapõtrade ohverdusrituaalide korraldamisel) kui ka igapäevase tegevuse juures (õige tee või inimeste leidmisel metsades ja soodes).
