Ooperis on palju tinglikku, mis teeb tegijaile asja (võrreldes draamalavaga) ühest küljest keerulisemaks, samas ka lihtsamaks, sest küllalt selged piirjooned seab muusikaline tekst. Edu on tagatud, kui partituurilugejal ja lavaletoojal on tundenärv sama ergas ning emotsioonide piirimaile häälestatud, nagu seda eeldab T?aikovski muusika.
Ja edu tuli. Kõigepealt Rahvusooper Estonia Sümfooniaorkestrile, keda sel õhtul juhatas Eri Klas. Seda, et rahvusooperi orkester koosneb headest pillimeestest, kellel hea kõrv lauljatega ühises hingamises olla, on ennegi olnud võimalus tõdeda. Sellel õhtul sai nautida Eri Klasi võimet kogu see rikas muusikaline materjal kujundada lausa sümfoonilise tervikuna, tuua see nigela akustikaga saali heas dünaamilises balansis laval toimuvaga; kuskil ei katnud orkester lauljaid ning samas võtsid kõik emotsionaalsed kõrghetked kuulaja enda hõlma. Nauditavad olid pea kõik soolod, eriti aga jäid kõrvu oboe (Olev Ainomäe) ja t?ello (Henry-David Varema) võrratu tooniilu. Selge on ju see, et innustust saadakse vastastikku, kui antakse endast parim.
Rahvusooperi koor, kes oli lisajõudude tõttu suurema koosseisuga, kõlas eriti säravalt ja mahuka kõlaga I vaatuse jalutajate stseenis, samuti ka II vaatuse ballil, lustlik ja humoori-
kas oli noorte meeste laul ning tants III vaatuse mängusaalis.
Lavastaja Arne Mikk on oma 70. sünnipäeva intervjuudes tunnistanud, et ?Padaemanda? lavastamine on olnud tema pikaajaline unistus ? ju siis seetõttu ka erilise armastuse ja innuga tehtud. Võib öelda: tegi endale väärilise sünnipäevakingi, mis rõõmuks ka teistele!
Kõige õnnestunum on lavastuses minu arvates Hermanni ja Krahvinna (Padaemanda) müstiline side. Aleksandrs Antonenko on erakordselt hea Hermanni osatäitja. Tal on võrratu lavasarm, temas on kõik orgaaniline ? noormehe kahestunud olek, kirglik arm, vaimuhälve ? ja kõige selle perfektne, vaimustav vokaalne teostus. Riina Airenne on kujunenud äärmiselt huvitavaks karakterrollide tegijaks, Krahvinnas on kõik viimse detailini reljeefne ja sugestiivne. Vaimustav kõlavärv on leitud sotto voce?s esitatud aariale (Andre Grétry ooperist ?Richard Lõvisüda?), mis sealjuures kõlas mahukalt ja kandvalt. Emotsionaalsetes forte-fraasides on aga veel otsinguvõimalusi; vahest ei tasuks liialdada kõla katmisega ja rohkem usaldada oma hääle põhiväärtust ? mezza voce?t. Küll aga võiks selle rolliteostusega pretendeerida koguni Oscarile!
Inesa Galante on meie ooperisõpradele juba ammune tuttav, kunagiste Georg Otsa päevade laureaat, mitmete ooperite- ja suurvormide külalissolist. Kellukesena heljuvast ja ülemtoonide rikkusega lummavast lüürilisest koloratuursopranist on kujunenud küpse värvigammaga keskregistris, dramaatilise taotlusega sopran. Tema Liisa rollikujundus on siiras, impulsiivne, plastiline ja nõtke oma liikumises. Kuid julgen avaldada kahtlust, kas see tugeva soprani partii on just kõige kasulikum ja õigem tema häälele? Lõpuaaria ?Ju kesköö läheneb, kuid Hermannit veel pole…? dramaatiline kulminatsioon lihtsalt eeldab tuumakamat nn. spinto-sopranit. Küll aga lummab ja haarab kaasa Galante meisterlik piano-käsitlus ja elamuslikkuse värvikus keskregistris. Väga õnnestunud sisemise pingega oli III vaatuse duett Andante con moto ? kus Liisa õnnest sõgedana ei märka, et Hermann täiesti omas maailmas viibijana mehaaniliselt, kajana kordab tema õnnelootusest tulvil sõnu. Hermannit vaevab vaid kinnisidee kolmest võidukaardist, Liisa taipab seda ning kõik variseb lootusetult kokku.
Etendusel rõõmustasid mitmed noored EMA-juurtega lauljad värvikates kõrvalosades. Säravakõlaline oli Roland Liivi lauldud T?ekalinski, perspektiivikas mulje jäi Helen Lokuta esitatud kaksikrollidest ? Polina ja Daphnis. Võluvalt sekundeeris talle Chloena Valentina Taluma (kes on õppinud Riia Konservatooriumis Galantega sama õpetaja ? L. Brauni juures). Värvikas oli Leonid Savitski loodud õel, logardlik mängur Surin.
Rauno Elbi vürst Jeletski roll on vahest praegu veel lõplikult välja kujunemata. T?aikovskil on vist olnud mingi eriline pieteeditunne Jeletski- ja Gremini-suguste mehiste ja suuremeelsete persoonide suhtes: ta on andnud neile kaunid meloodiarikkad aariad, kuid karakteriarenduseks vähe ruumi, artistil tuleb endal n.-ö. liha luudele kasvatada. R. Elbi mehine bariton on kauni tämbriga, küll aga tasuks ehk otsida enamat avarust hääles.
Jassi Zahharovi Tomski ei pääsenud sellel õhtul veel tema poolt loodud hiilgerollide ritta. Võimalusi pakub see roll mitmeid: on ju Tomski see, kes jutustab Padaemanda loo, temalt kuuleme saatuslikku teemat kolmest kaardist, temale on T?aikovski andnud lustliku ja pikantse laulukese kontrastiks enne traagilist finaali. Tomski vokaalpartii eeldab baritoni kõrgvormi.
Lavakujunduses rõhutab iga detail dostojevskilikku mängurimotiivi: mängukaardid, trepp, mida mööda on võimalik lootusrikkalt üles minna ja troostitult põrmu langeda, ning domineeriv roheline värvitoon valgusmängudes ? kaardilaua värv.
Erakordne on vanameister Eldor Renteri eruditsioon kostüümi- ja ajastuloos. Iga kostüüm vääriks omaette tähelepanu, kuid maskiballi pildis on värviküllus ehk liigagi suur ? tegevuse põhiliini on veidi raske jälgida. Mängusaali atmosfäär oli siiski kompaktses kooskõlas T?aikovski nukra ja kaduva õnne teemaga.