Kui keegi küsib, mida kujutab endast üks kunstimess, siis esmapilgul on seda lihtne selgitada: rahvusvahelised galeriid1 on koondunud ühe katuse alla, et müüa mõne päeva jooksul galerii poolt esindatud kunstnike töid. Igal galeriil on katta väike osa messipinnast, nn boks, mille sisemus on omamoodi väike kureeritud näitus. Suuremad kunstimessid – Art Basel, TEFAF, Frieze Art Fair, Armory Show – leiavad aset aasta ringi üle kogu maailma, sarnanedes globaalse kattuvuse poolest juba tavaliste kunstiinstitutsioonidega.
Kui heita kiire pilk messikalendrile, selgub, et aastas peaaegu ei olegi päeva, mil parasjagu ei toimu mõnda kunstimessi.2 Eelmisel aastal loetleti maailmas umbes 300 kunstimessi (kümne aasta eest oli see arv kõigest 55!)3 ning see kõneleb kunstituru jõudsast kasvust ja kogujate valmisolekust soetada rohkem kunsti. Siinkohal võiks ja peaks küsima, miks on kunstimessid nii populaarsed ja edukad ning miks korraldatakse neid üha rohkem. Kiire vastus on: efektiivne formaat.
Mess kui must-see-näitus
Suur rahvusvaheline kunstimess on omamoodi hübriid biennaalist ja kommertslikust müügiplatvormist, mis üldjuhul on mõeldud kaht liiki publikule: kunstihuvilised ja -professionaalid, kes ei osta kunsti, kuid on kunstimaailma osa ja suuresti selle sisuloojad, ning kunstikogujatest potentsiaalsed ostjad. Nagu ka biennaalil, on suurel messil oma kunstiline juht, kes paneb paika messi temaatilise fookuse, liigendab messiala sektorid ning aitab kaasa galeriide valimisele. Erinevalt biennaalist on mess otsese müügisuunitlusega ja seetõttu sageli ka terava kriitika all (loe: kunstimess kui järjekordne kapitalistlik leiutis, mis muudab loomingu kaubaks) ning seepärast tunnevad messikorraldajad viimasel ajal publiku ees üha suuremat vastutust. Rohkem pannakse rõhku messiala kureerimisele: kunstilised kõrvalprojektid, vestlused, kureeritud mininäitused, performance’id, haridusprogrammid jne. Seega kui (tava)publik müümises-ostmises ei osalegi, saab ta siiski messi kui biennaali tüüpi näitust külastada. Hoolimata kunstimessi kommertsformaadist ei tohi alahinnata galeriide väljapanekuid – enamasti on galeriid võtnud kaasa parimad tööd oma parimatelt kunstnikelt ja sellega tagatakse kiire ülevaade värskeimast ja kõige kuumemast kunstist.
Mõnetunnine jalutuskäik suurel rahvusvahelisel kunstimessil viib kurssi sellega, mida uut ja päevakajalist toimub kunstimaailmas: millised on tähtsamad galeriid ja kunstnikud, mida pakuvad New Yorgi, Londoni, Pariisi, Hongkongi galeriid. Suurtel messidel on esindatud ka kõik tähtsamad megagaleriid,4 millega publikule tagatakse kvaliteedikontroll ja suuremate kunstikogujate kohalolek.
Mess kui tõhus müügiplatvorm
Kunstimessi nagu iga teise messi peamine funktsioon on müümine. Kunstimessi tugevaks eeliseks on selle eespool mainitud formaat: kiire ja kompaktne ülevaade tähtsamatest galeriidest ja praeguse aja kõige huvitavamast kunstist. Kui mõelda, et keskmine kunstikoguja on kiire elutempoga New Yorgis elav suurfirma juht, siis kiire messi külastus vs. Chelsea ja Upper East Side’i galeriide5 mitmepäevane külastamine säästab kahtlemata palju aega. Üldjuhul algavad suuremad kunstimessid kutsetega preview- või vippide päevale, mis on mõeldud kunstiprofessionaalidele, kunstikogujatele ja ajakirjanikele-kriitikutele. Messi esimestel tundidel sõlmitakse suuremad tehingud, mis võivad ulatuda mitmetesse miljonitesse dollaritesse. Näiteks oli eelmisel aastal messide panus 16,5 miljardit kunstituru kogu müügitulust, mis oli kokku 67,4 miljardit.6 Neile arvudele otsa vaadates on kohe selge, et messist kui lihtsalt ühest kunstiüritusest ei saa rääkida neutraalselt. Kriitikud käsitlevad messi kui kiiret äriplatvormi, kus üha vähem hoolitakse kunstnikest ja kunstiteostest kui intellektuaalsest omandist ja üha rohkem arvestatakse suureneva müügituluga. Sageli võrreldakse kunstimesse ja -turgu kinnisvaraäriga, mille erinevuseks on see, et kunsti väärtus on suuresti kokkuleppeline ja sümboolne. Seda toetab ka tõsiasi, et primaarse kunstituru tehingud on juba algselt mõeldud sekundaarseks turuks, kus kunstiteose algväärtus võib kasvada mitu korda. Selline osta-müü-vaheta turuloogika on omamoodi õnne- või ennustusmäng, kus puudub kindel garantii, kui just ei kaubelda prantsuse impressionistidega.
Mess kui kontaktiloomine
Kiiruse kõrval on sama tähtis aspekt – seda nii galeriidele, publikule kui ka kunstikogujatele – networking ehk uute kontaktide loomine. Kunstimaailma, sealhulgas messidega, käib alati kaasas eksklusiivsus, glamuur ja prestiiž, turbulentne jet-set- elu, staarid ja vipiprogramm, mis on suur osa messikogemusest. Kogujatele on messikülastus seltskondlik üritus, mille väisamine on sama tähtis kui kunstiteose soetamine. Kunstipublikule on suurte messide ja biennaalide külastamine erialane kohustus.
Galeriidele võib juba ainuüksi messile jõudmine tagada rahvusvahelise tunnustuse: jõudsid Art Baselile, Frieze Art Fair’ile või Armory Show’le, järelikult kuulud kunstimaailma. Peale selle on mess galeriile hea koht sidemete loomiseks ja oma galerii tutvustamiseks, sest suuri messe külastab ligi 50 000–100 000 inimest, kelle hulgas on ajakirjanikke, kuraatoreid ja kogujaid. Suur kunstikogujate, -nõustajate ja -vahendajate hulk tähendab sageli uue klientuuri leidmist. Mess annab vajaliku kohtumispaiga kõikidele, tugevdab olemasolevaid kontakte ja tekitab uusi. Eesti parima näitena on Temnikova ja Kasela galerii edukalt võtnud osa eelnimetatud kolmest messist. Ühtlasi võiks pidada nende 2015. aasta New Yorgi Frieze Art Fair’ist osavõttu kunstnik Kris Lemsaluga omamoodi parimaks näiteks, kuidas noore, üleilmselt mitte veel nii tuntud galeriina püüda kunstimaalilma tähelepanu mega-, aga ka teiste, umbes 150 galerii kõrval.7
Eesti seis
Kui astuda samm kõrvale suurtest glamuursetest rahvusvahelistest kunstimessidest, siis on meie lähimaade kunstiturule ja messielule märksa vähem tähelepanu pööratud. Baltimaadest on ainsana Leedu Art Vilnius suutnud end maailma kunstimesside hulka sättida. Kuigi Art Vilniusel on esindatud vaid 60 galeriid, täidetakse sellega vajalik tühimik Baltimaade ja Ida-Euroopa galeriidele, kel on raskevõitu pääseda suurtele etableerunud messidele, kuid kes vajavad oma kunstnikele messi platvormi. Näiteks osalesid eelmisel aastal Art Vilniusel edukalt oma väljapanekutega Kogo ja Foku galerii, mõlema väljapanekud valiti messi parimaks. Õnn saatis Kogo galeriid ka sel aastal.
Eesti ainuke kunstimess on 2010. aastast korraldatud fotokunstimess Foto Tallinn, mis on sündinud fotokunstnike ühenduse algatusena. Kuigi ametlikult on tegemist fotokunsti messiga, võib seda vaadelda ka kaasaegse kunsti messina. Arvestades meie kunstituru tingimusi – aga meie kunstiturgu ka mitte alahinnates –, nõustuvad ka Foto Tallinna korraldajad,8 et Eestis ei tasu müüki üle tähtsustada. Esmalt on mess ikkagi kunstihuviliste kohtumispaik ning hea võimalus viia nad kokku kunstnike või sobivate kunstiteostega. Mis puutub aga müüki, siis on vaja teha teavitustööd kahest müüdist – kõik kunstiteosed on kallid ja Eestis pole kunstiturgu – vabanemiseks. Sellele sekundeerib ka üleüldine vähene kokkupuude messiformaadiga, mis erineb tavalisest näitusest.
Peale Temnikova ja Kasela galerii on messidel osalemisega paistnud silma kunstiraamatute kirjastus Lugemik. Eelmisel aastal võttis Lugemik juba kuuendat korda osa mainekast NY Art Book Fair’ist MOMA PS1-s. Tegemist on ühe kõige tähtsama kunstiraamatute messiga, mille puhul on kindlasti juba suur osa võidust sinna jõudmine, üldise taseme nägemine ning uute kontaktide loomine.
Eesti kunstnikest tuleb välja tuua Marge Monko, kes on osalenud mitmel rahvusvahelisel messil Belgias (Art Brussels), Itaalias (Artissima) ning koos kirjastusega Lugemik eksperimentaalkunsti Belgia messil Poppostions. Viimasel neist märkas Monko loomingut Winterthuri fotomuuseumi kuraator Thomas Seelig, kes soetas väljas olnud fotoseeria muuseumikogusse ja kutsus Monko Folkwangi muuseumi soolonäitust tegema. See on elav tõestus, et messil kohtudes tekivad kunstnikel uued koostöövõimalused ja mess aitab kaasa loomingu tutvustamisele üle maailma.
1 Suurtel rahvusvahelistel messidel on esindatud 150–200 galeriid.
2 https://news.artnet.com/market/global-fair-schedule-2019-1378024
3 Art Basel and UBS Art Report 2019.
4 Megagaleriideks võib pidada David Zwirneri, Gagosiani, Pace’i, Hauseri & Wirthi galeriid.
5 New Yorgi kaks peamist linnaosa, kus asuvad tuntud galeriid.
6 Art Basel and UBS Art Report 2019.
7 Kunstnik Kris Lemsalu lebas vesivoodil portselankilbi all, pakkudes galeriiboksis performance’i-sarnast esitlust.
8 Kadi-Ell Tähiste, Helen Melesk ja Laura Toots.
