Minu tähelepanu köitis tõsiasi, et sel Laimre näitusel oli kasutatud karmil käel palju pehmeid ja kergesti kärisevaid materjale. Nägime palju tekke, vilti ja veel kord tekke. Teame ka varasemast mõnda Laimre tekiteost, plüüsist hiigelkoeri ja ka seda, et ta on mässinud Barbie-nukke pekirullide sisse. See on eesti meeskunstnike hulgas üsna haruldane. See seltskond tegeleb valdavalt ikka kõvade, külmade, kalkide ja raskete materjalidega, näiteks metall ja asfalt Jüri Okase puhul või siis pronks ja graniit kõikide skulptorite puhul. Modernistlik kultuurimudel, teadagi, privilegeerib eelkõige küpse täiskasvanud inimese tegemisi, kes on soovitavalt valge mees ja hetero, lisaks ka elu- ja naistemees. Nagu näiteks Jackson Pollock ja kogu see ameerika abstraktsete ekspressionistide kamp.
Marko Laimre teki- ja nukulembus ajendas aga mind tagasi pöörduma ühe teaduspsühholoogia-alase raamatu juurde, mille ma olin enda arvates juba läbi lugenud. Nüüd leidsin sealt hoopis midagi uut, nimelt hulganisti viiteid ja tsitaate Inglise arengupsühholoogile Donald Woods Winnicottile ning eriti paarile võtmemõistele tema arengupsühholoogia teooriates.
Winnicott räägib palju nn. siirdeobjektidest, milleks näiteks imiku puhul on tema tekk. Tekk on midagi, mis järgib üheltpoolt täpselt keha kontuure, teiselt poolt aga ka kehaga katkematult külgneva välismaailma piirjooni. Tekk on mina ja mitte-mina piir, esimene verstapost kulgemisel maagilisest ja ütleme isegi struktuuritust ühendusest emaga suurema iseseisvuse ja autonoomsuse poole. Teki laotumises üle imiku saab kujunev isiksus esimest korda selgemalt piiritletud kontuurid ja palgejooned.
Me teame, mis asjaoludel mängisid viltmaterjal ja rasv suurt rolli Joseph Beuysi elus. Teises maailmasõjas lendurina alla tulistatuna kukkus ta Musta merre ning tema päästnud Krimmi tatarlased mässisid ta võdiseva keha vildi ja rasva sisse, et ta elunatukest päästa. Kahtlemata väga eksistentsiaalne ja surmalähedane kogemus, milles mähkumine, pehmus, soojus, surm ja elu ühinesid mingiks elukestvaks traumaatiliseks üsakogemuseks. Usun, et Laimre peki sisse mähitud nukud üritavad meenutada sama aistingut; ka leedulanna Egle Rakauskaite suplused mees ja rasvas.
Kummati pole tekipiiri või mähkumise mõiste pädev kirjeldama inimese edasist arengut küpsuse poole. Üle teki ääre algab pidev suhtlus maailmaga; muuhulgas ka mängud, mida Freud on nimetanud Fort und Da mängudeks, milles vanemad peidavad end ja mänguasju vaheldumisi, et siis need võidukalt jälle päevavalgele tirida.
Mind aga huvitab üks muu mäng. Nimelt hetk, mil koolieelikust laps hakkab voodis tekki endast eemale tõukama, et moodustada teki ja enda vahele kolmas ruum, mis pole ei sotsiaalne ega ka psüühiline ruum. Lapsed teevad voodis endale tekkidest ja patjadest koopaid ja onne, loevad taskulambiga raamatuid ning see ongi see kolmas ruum, mida iseloomustab näiteks see, et siin ei saa igasuguseid küsimusi esitama. Näiteks ei saa kolmandas ruumis küsida: kas sa mõtlesid selle ise välja või anti sulle see väljastpoolt? Sest kolmas ruum on Winnicotti sõnul nn. ?loovuse, armastuse ja mängu potentsiaalne ruum?, kus kõik on üheaegselt võimalik.
Hiljem tõugatakse aga tekk veelgi kaugemale. Winnicott osutab, et üldreeglina ei visata neid prügikasti ega hävitata, vaid pagendatakse igapäevasest kehalisest kokkupuutest, näiteks pakitakse kuhugi kohvrisse või vakka kuhugi pööningule või kolikambrisse. See teki ja keha distantsi suurenemine on väga oluline sümptom nendes protsessides, mis leiavad aset täiskasvanu interaktsioonis välismaailmaga, kui see kulgeb tavapärast rada. Esiteks, seesama kolmas ruum paisub tohutult, sellest saab see, mida nimetatakse kultuurialaks. Ka siin ei küsita näiteks, kas sa mõtlesid viimase jõuluvanajutu ise välja või anti see sulle väljastpoolt? Kuid teiseks leiab aset üks oluline muutus: vajadusest säilitada teki abil konstrueeritud maailmaruumi arhitektuuri hakkavad imikuteki funktsiooni täitma teised objektid ehk siirdeobjektid, mis paigutuvad nagu piirivalvurid mängulise kolmanda ruumi piiridele sotsiaalse välismaailmaga. Ka need järgivad korraga nii inimese kui välismaailma palgejooni. Ma usun, et kunstist võib selliseid objekte leida hulgi. Sel näitusel näeme näiteks portreid, mis sisaldavad nii Saddam Husseini kui Marco Laimre palet, ka kohtame Palestiina pommiterroristide ja Iisraeli võitlejate välimuse detailset kattumist Marco Laimrega.
Torkab ka silma, et eksponeeritud oli ka üks roosa põletuskirjaga vatitekk. Nägime ka üht pissivat hiigelkoera, kes oli mässitud ja kinni õmmeldud ruudulistesse baikatekkidesse. Need on väga tavalised ja laialt levinud tekitüübid, oma kogemusest oletan, et kogu sotsialismileer kasvas üles just selliste tekkide varjus. Need on nn. sotsialismitekid. Lisaks kaitse ja ulualuse nostalgilisele tundele sugereerivad need ka ahistust, kohustust heita nende alla kellaajal, mil tegelikult tahaks teha midagi muud. Need on miskit, mida lapsevanemate väitel ei tohi pealt ära ajada. Selles luupainajalikus imperatiivis sisalduv surmakogemus, mis lapsena lämmatas (liiga) sooja tekki mässitud hingamist, avaldub populaarses anekdoodis kalmistul jalutajast, kes hakkab teisele, lahtisesse hauda kukkunud uitajale mulda peale ajama ja ise riidleb: ?No kesse ajab niimoodi mulla pealt ära, häbi-häbi!?
Tähenduslikkust lisab ka seik, et tekid olid eksponeeritud kunstisaalis. See tõsiasi suisa keelab neid vaadata labaste tekkidena ja nõuab, et me paigutaksime oma arutluse keskmesse kõik, mis ei ole tekk, otsima hoopis sümptomaatilist. Ning minu arvates on mõlema teki sümptomiks selgelt implitseeritud agressiooniakt. Winnicott väidab, et tekk, eraldades imiku emast, toimib ka agressorina, tungib ema ja lapse vahele, hävitab sünnipärase okeaanilise ühtsuse. Ta tekitab vägivaldselt vahe mina ja mitte-mina vahele ning see vägivald jääb igavesti meelde mingite fundamentaalsete arutluskategooriana. Probleem on selles, et subjekti, isiksuse kontuuride esmakordne visandamine ümbermässitud teki abil loob esmakordselt ka objekte tema ümber ? asju mis asuvad väljaspool tekki. Kuna kogu see ümbrusest isoleerimise akt on fataalselt vägivaldne (keegi ei ole palunud, et kedagi tekki mähitaks, kuid see juhtub alati ja igaühega), seostuvad inimese alateadvuses radikaalselt inimesest lahutatud objektid ja nende teke ka edaspidi mingisuguse algse traumaatilise kogemusega. Ma usun, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et see traumaatiline tuum on Laimre kunsti kese. Ning seda traumat ei maksa taandada mingiks raske lapsepõlve haiguslooks, vaid eksistentsiaalseks paratamatuseks, mis puudutab meid kõiki. Heidegger kinnitab, et trauma on igasuguse inimtunnetuse algus, eeldus ja lõpp: ?Meid visatakse olemisse, ilma et keegi meilt midagi küsiks, ja pärast visatakse meid siit samamoodi välja.? Sünd ja surm, ehkki ülimalt kehalised ja intiimsed juhtumused meie elus, on igal juhul vältimatud ja fataalsed. Ning sama fataalse paratamatusena tuleb igaühe elus mängu ühel hetkel imikutekk, mis manab esile subjekti kontuurid ja tõmbab vägivaldselt piiri mina ja mitte-mina vahele. Tekk tuleb kui elu aluseid rajav trauma ja jääb meid kummitama kuni surivoodi ja -linani.
