Esmaspäeva toetuseks
Pühapäev on tegelikult kõige raskem päev.
Sest siis Jumal puhkab
ja see päev tuleb algusest lõpuni meil endil välja kanda.
Saab toetuda üksnes oma kohmakale elukogemusele
või küsida nõu mõnelt teiselt pühapäevahädaliselt.
Näidata üksteisele, mida nädala jooksul õppinud oleme.
Kui oleme.
Sel päeval on soovitatav helistada lähedastele
või lausa süüa koos nendega hommikust.
Koguneda turvalistesse pühapaikadesse,
magusalt nohiseva vanajumala selja taha.
Ja püüda olukorra kõhedust unustada.
Aga mida tund edasi,
seda karmimaks muidugi läheb.
Sest on ju vana tõde,
et pühapäevaõhtusest igatsusest
ei päästa sind ükski ligimene.
See igatsus ei ole inimnäoline.
See on iga tunniga süvenev soov
määrata oma asukohta ja šansse
kõiksuse koordinaatteljestikul.
Painajalik vaikus selle ümber,
kuidas hoida oma pehmet
ja hõõguvat tuuma
kosmosekülma eest
ning samas kanda hoolt,
et ta sind ennast
tuhaks ei põletaks.
Ega pühapäevast leidugi teist väljapääsu,
kui toetada lõpuks oma huugav pea mõnele padjale,
oodata und
ja lihtsalt loota,
et Jumal homme tööle naaseb –
ikka indu täis ja puhanult.
Toob tagasi eetrisse arginormaalsuse,
paneb taas me meeltesse mängima
rahustava esmaspäevase sagina.