Mängufilm „Ärtuemand“ („Dronningen“, Taani-Rootsi, 2019, 127 min), režissöör May el-Toukhy, stsenaristid Maren Louise Käehne ja May el-Toukhy, operaator Jasper J. Spanning, helilooja Jon Ekstrand. Osades Trine Dyrholm, Gustav Lindh, Magnus Krepper jt.

Seksuaalset ahistamist, väärkohtlemist ja traumasid puudutavad sotsiaalsed hoiakud ja moraalinormid on küll vaikselt ja visalt, ent siiski muutumas – siin nimetatud ja nendega seotud teemasid tõstetakse esile järjest sagedamini, päevavalgele kerkib lõputult kogemusi ja sündmusi, mis seni olid raske tabuvaiba alla pühitud. Visalt seetõttu, et esimesed sammud ühiskonna eetikapõllul, kus võrsuvad uued väärtused, tekitavad poleemikat ja lõhesid, sest kaasnevad ambivalentsus ja pooltoonid, ja kui need jäävad aruteludes protsessimata, püsivad ka stigmad ja probleemid. Ennetustöö, traumaga toimetuleku ning väärtushinnangute kujunemise kaudu on muutuselainesse haaratud kõige haavatavam sihtgrupp – alaealised, kelle heaolu on arenenud riikides tagatud küll seadustega, aga kahjuks mitte alati tegelikkuses.

Filmikunst nagu iga teine üksikosa ei pea ega enamasti saagi pakkuda niivõrd keerukatel teemadel ammendavaid vastuseid, kuid (kõver)peegeldab argielus käibivaid väärtusi, mõjutab ja (taas)loob neid. Sestap piisab arengule ja ennetustööle kaasaaitamiseks täpselt sihitud, silmaringi avardavatest ja kaasa­mõtlemist ergutavatest küsimustest, mille abil uuritakse põhjust-tagajärge, kõigutatakse lihtsustatud arusaamu, vaevaliselt kaduvaid käibetõdesid ja eritletakse nende vahele jäävat hallala.

Taani noor režissöör May el-Toukhy on kaamerasilma ette sättinud kinoekraanil harva esineva ja seetõttu intrigeeriva situatsiooni, mis langeb üksjagu ambivalentsesse hallalasse ning aitab selle kaudu kombata ja tähistada piire.

Taani keskklassi eeskujulik näidisperekond: väärkoheldud noorte juhtumitele spetsialiseerunud advokaat Anne (Trine Dyrholm), tema arstist kaasa Peter (Magnus Krepper) ning nende kaksiku­test tütred elavad oma luksuslikus hygge-kodus rööprähklemisest pingestatud, ent sellegipoolest pealtnäha idüllilist elu. Kuni nende juurde kolib Peteri teismeline poeg Gustav mehe eelmisest abielust (Gustav Lindh). Omajagu vihane ja trotslik noormees on sattunud pahandustesse ning viimase võimalusena enne internaatkooli saatmist astub ta vihma käest räästa alla. See lööb tuumikpere senise eksistentsi ja suhtedünaamika sassi ning tekitab pingeid, ilmestades, et kauni pealispinna all peitub hall ja pehkinud sisu.

Üle kahe tunni vältava filmi esimeses pooles näidatakse rahulikus tempos, samm-sammult pereelu peamiselt emanda vaatevinklist. Anne on tark, iseteadlik ja kaunis naine, hoolitsev ema, mõistlik ja mõistev abikaasa ning edukas advokaat, kes on oma tööle sedavõrd pühendunud, et kipub seda, s.t emotsionaalset ja/või sotsiaalset abi vajavate noorukite probleeme, koju kaasa võtma. Algselt pererahu huvides talitaval Anne’il on lihtne pugeda isaga vaenu­jalal oleva Gustavi külje alla, kasutades igapäevatööst pärit usaldusisikuks saamise võtteid. Esmalt tundub, et pereema käitub kui diplomaat, kuid kasuema ja -poja suhe kasvab tormiliselt kiiresti afääriks ning jõupositsioonil olija omakasupüüdlikkuse vinti keeratakse järjest peale. Nii saab Anne’ist silmapilguga ilmeksimatu, kuratlikult manipula­tiivne ja tülgastavalt külmavereline antikangelane, kelle motiivide kohta antakse markantseid, ent arusaamatult häguseid vihjeid.

Ühest küljest on Anne üleolevalt enesekindel, teisalt näikse teda siiski kimbutavat ealiste muutustega seotud ebakindlus. Paarisuhtest tülpinud, soovib Peter, et naine oleks magamistoas alluvam, kuid seda enam hakkab Anne oma võimu näitama, samal ajal justkui kättemaksuks abikaasa pojale alludes. Paarile õllele järgnenud ootamatu kodune tätoveerimine ja sõpruskonnaga õhtustades Soft Celli kaheksakümnendete ehk Anne’i nooruspõlve hiti „Tainted Love“ järgi üksi tantsimine annavad märku soovist üksluisest argipäevast välja astuda, ent ometi on väheusutav, et seadustes eksimatult orienteeruv ja laitmatu eetika­tajuga naine ei mõista oma tegude raskust ega aima nende võimalikke tagajärgi või annab sellest hoolimata oma pimestatult ihale järele. Tõenäoliselt peaks selline vastuoksus hoidma hinnangute andmisest, meelitades vaataja märkamatult omaenda silmakirjalikkuse lõksu, kuid sedavõrd jämedatest pintslitõmmetest hoidudes ei joonistu keeruka antagonisti portreed, ehkki kõik värvid on selleks justkui olemas.

Veelgi enam – võimalikud ajendid on liiga rängad, tekitades dramaturgiliselt ohtlikke ja sotsiaalse vastutuse vaatenurgast küsitava väärtusega aimdusi, et Anne’igi on noorena ära kasutatud ja/või et tegemist on puhtakujulise psühhopaadiga, kes kasutab ära emotsionaalselt haavatavas seisundis alaealist. Sügavama käsitluseta saab kõike melodramaatiliselt palju, aga sõelale ei jää suurt midagi peale segaduse ja hämmelduse. Tema tegelaskuju pealispinnal põrkuvad emalik hellus, plikalik lihtsameelsus, kurjategija külmaverelisus ja tülgastavalt särav manipuleerimisoskus, ent mitte usutavalt ehedal, vaid mõistetamatult oksüümoronlikul kujul, ja kuna nendest muljetest sügavamale meid ei lasta, tekib kahtlaselt ja kahetsusväärselt stereotüüpse, intrigeerivalt irratsionaalse, hüsteeriliselt emotsionaalse naise varjund. Nagu on märkinud Andres Maimik suve alul siinsamas Sirbi külgedel naiskarakterite arhetüüpe lahates: „Naine on julm, oma irratsionaalsete instinktide tõttu julmem kui mees, keda, vastupidi, juhivad mingigi loogikaga hoomatavad motiivid.“* Tänapäeval saavad isegi koomiksikangelaste kurikaeltest vastased ja muinasjuttude pahalased kinoekraanil endale järjepanu inimlikud taustalood, kuid Anne jääb reljeefseks fuuriaks. Iseenesest on tervitatav, et kinoekraanile on toodud ambivalentne ja keerukas nais-antikangelane, seda juhtub pigem harva, kahju ainult, et sedavõrd selgusetult, kokku kuhjatult ja kokkuvõttes ometi tühjalt.

See aga ei tähenda, et Trine Dyrholmi esitus ei oleks äärmiselt nauditav – Taani filmi ja televisiooni raudvara hulka kuuluv näitleja ei pea üleliia pingutama, et mõjuda äraütlemata köitvalt, mängides kõik eksitavad ja üleliigsed nüansid tähendusrikkalt välja. Sekundeerimas samuti särav Gustav Lindh noorukese perepojana, kelles segunevad teismeea vihane trots, naiivne siirus ja lustlik uljus, aga ka traagiline meeleheide. Meisterliku duo koostöös esitatakse üllatavalt julgeid ja mõjusaid ning seda hukkamõistetavamaid seksistseene, mis juhivad paratamatult tähelepanu Gustavi motiividele. Veelgi intrigeerivamaks ja ka keerukamaks läheks lugu siis, kui uurida põhjalikumalt noormehe vaatenurka, arvestades viimase aja meediast ja argielust vastu vaatavat pilti, mis näitab suhtedünaamika muutumist: vanema mehe ja noore naise suhet on ühiskonnas ajalooliselt aktsepteeritud, vastupidist olukorda on kuni viimase ajani stigmatiseeritud, ja just naispoolt. On ehk kohatu võrrelda suure vanusevahega suhet ning „Ärtuemanda“-laadset julma ja ego­tsentrilist ärakasutamist, kuid konsensusele ja õiglase maailma hüpoteesist lähtuvatele eelarvamustele toetudes ilmestub nende kahe vahel asuv hallala, mille vastutustundlik eritlemine oleks harivam ja edasiviivam kui musternäidisest väärkohtlemise kaasus, mille „Ärtuemand“ jõhkra täpsusega on üles ehitanud.

* Andres Maimik. Ajud ja tissid. – Sirp 24. V 2019.