Filmilindifestival 17. VIII 2019 Järva-Jaani kultuurimajas ja vanatehnika varjupaigas.
Kas lihtsalt juhus, kismet või plaaniline kattuvus, aga igati paslik on see, et juba neljandat korda toimunud filmilindifestival sattus samale nädalavahetusele, kui Eesti kinodesse saabus Quentin Tarantino kaua oodatud üheksas film „Ükskord Hollywoodis“.1 Nii nagu Tarantino püüab läbi hoolikalt filtreeritud nostalgia minna tagasi aega, kus filmid ja neid ümbritsenud aura olid kuidagi müstilisemad, on ka Elektriteatri ja Sõpruse kino koostöös kokku pandud festivali eesmärk püüda korraks kinni filmide endisaegne hõng. Nii Tarantino võtteplatsil kui ka Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga õuel on just filmilint kuningas.
Tänapäeva kommertskinodes iga aastaga üha enam võimust võttev remake-kultuur on Järva-Jaanis toimuvale hea kontrast. Kui Hollywoodi stuudiote nostalgia on peamiselt ajendatud majanduslikust kasutegurist, on filmilindifestivali läbivaks jooneks ennekõike armastus filmilindi kui ajaloo kandja vastu, millega uuemal kinokülastajate põlvkonnal puudub täielikult isiklik seos. Kui uusimat „Lõvikuningat“2 on kerge ignoreerida, näidates uuema aja lastele lihtsalt originaali, siis filmilindi eripära ja võlusid on peaaegu võimatu kellelegi kaudselt edasi anda. Sestap kogunesidki nii tõsiusklikud kui ka lihtsalt uudishimulikud taas Järva-Jaani ajahambast puretud masinaparki, et tajuda füüsilise filmi loodavat eriomast atmosfääri.
Tänavuse festivali üldteema oli seekord „Karneval“. Nii nagu varasemate aastate teemad („Road Movie“, „Ulm“) sobib ka „Karneval“ igati värvidesse ehitud ja tulesäras festivaliplatsi kirjeldama. Esialgu igati positiivselt kõlav teemapüstitus tõi nähtud filmide hulka lisaks naerule aga ka ohtralt nukrust. Ühiskonnas põlu alla sattunud ning üldsuse poolt kasutuks kuulutatud masinad vanatehnika varjupaigas sarnanevad paljude tegelastega selleaastases filmiprogrammis. Võtkem näiteks friigid Tod Browningi 1932. aasta samanimelisest filmist.3 Esmalinastusest saadik rohkelt hüsteeriat tekitanud film, kus rollides on päris sünnijärgse anomaaliaga tsirkuseartistid, näitab liigutavalt kogukondliku kodutunde vajalikkust sotsiaalselt tõrjutud inimgruppidele. Poleks liialdus koondada nii festivalikorraldajad kui ka -külastajad samasuguse ühisnimetaja alla.
Esmakordselt näidati seekordsel festivalil filme ka Järva-Jaani kultuurimajas. Praeguseks on juba kaugeks jäänud aeg, kui filmilint surises regulaarselt peaaegu igas Eesti kultuurikeskuses. Nüüd on see traditsioon säilinud ainult Järva-Jaanis nagu mingi iidne vanarahva leivategu kuskil vabaõhumuuseumis. Teiste seas tuli näitamisele Fellini läbimurdefilm „La strada“,4 kus Giulietta Masina mängib Chaplini maneeridega Gelsominat, kelle ta oma ema müüb jõumees Zampanòle (Anthony Quinn) assistendiks. Film kirjeldab Zampanòt kui koera, kes tahaks rääkida, kuid suudab ainult haukuda. Elu koos jõumehega osutub igakülgselt piinarikkaks, kuid Gelsomina näeb sügavalt juurdunud üksinduse tõttu Zampanòs ainukest inimest, kes annab ta elule mõtte. Pealegi pole kedagi teist, kes seda mehetümikat taluda suudaks.
Talumatu üksindus vaevas ka festivali põhiprogrammi vahest kõige mõistatuslikuma filmi „Hingede karneval“5 peategelast. Heinamaal püsti löödud klassikalise drive-in autokino kahest filmist viimane (ja ühtlasi festivali lõppakord) pakkus südikamatele filmihuntidele tõeliselt kummitusliku elamuse, millega öhe kaduda.
Pärast kiirendusvõistluse käigus autoga sillalt alla lendamist kõnnib Mary Henry (Candace Hilligoss) seletamatul põhjusel ainukesena autovarest kaldale pealtnäha ühegi tõsise kriimuta. Sündmusest taastudes haarab naist halvav tunne, et ta ei kuulu mitte kuskile. Autoriteetsed mehed, nende hulgas kirikuõpetaja, psühholoog ja muidu libeda keelega naabrist naistemees küll püüavad teda paika panna, kuid ei suuda naise sügavamaid hirme tõsiselt võtta. Mingil müstilisel põhjusel tõmbab Maryt aga ühe mahajäetud vana lõbustuspargi juurde, kus toimub pealkirjas viidatud hingede karneval. Iseenesest ideaalne asukoht üheks filmifestivaliks ja ideaalne lõpp-peatus tänavusele „Karnevalile“.
Fellini ja autokino vahele mahtus veel ka Austraalia kultushitt „Kõrbekuninganna Priscilla seiklused“,6 kus Hugo Weaving, Guy Pearce ja kindral Zod ise, Terence Stamp, patseerivad mööda Kylie Minogue’i sünnimaad kriiskavas roosas koolibussis ning veel kriiskavamates kostüümides, mis said omal ajal ka Oscari. Festivalil nähtud filmikoopiatest meenutas „Priscilla“ päevinäinud filmilint ehk kõige kainestavamalt, kui surelik võib olla filmikunst. Erinevalt digikoopiate baidimerest filmilint kulub ning halveneb pärast igat vaatamist, kuni ühel hetkel hävib täielikult. Vaatajana sellise kaduvikuga silmitsi seistes kangastub tahes-tahtmata ka iseenda surelikkus, mida on vahelduseks suvise elunautlemise kõrval ikka hea meenutada.
Lisaks tavapärasele 35mm lindile tulid sel aastal filmid näitamisele ka 16mm lindi pealt. Ning loomulikult, mida kitsam lint, seda eksperimentaalsem film. Paul Kuimeti kureeritud programm kandis pealkirja „Sleep Through the Present“ ehk „Uni läbi oleviku“, mis andis hea juhise, mis seisundis on neid filme kõige etem vaadata. Kava esimene film andis kohe sobivalt eeskuju, kujutades kiirrongis magavaid Jaapani kontoritöölisi. Vanas veoautos (mis ristiti Katedraaliks) näidatud lühifilmid pakkusid meeldivalt zenilikku distantsi muust festivalimelust ning võimaldasid kogeda aja kulgu läbi kaamerasilma selle kõige puhtamal kujul. Soovitan soojalt kardinad ette tõmmata, klapid pähe panna ning kulgeda Emily Richardsoni aegvõtetega üheksa minutit läbi metsa filmis „Aspekt“.7 Filmiprojektori toreda surina peab küll asendama Youtube’i voogedastusega, kuid mõju on sellegipoolest paeluv.
Tugeva ajaloolise hõnguga festivalilt ei puudunud muidugi ka filmiarhiiv oma programmiga Järva-Jaani kinomuuseumis. Karnevali temaatiline mängulisus kumas läbi ka siin, alustades Virve Aruoja 1974. aasta „Ooperiballiga“ ning lõpetades maskide langemisega täiskasvanutele mõeldud animafilmide kogumikus. Filmiarhiivi esindaja Maarja Hindoalla ja mujal festivalil seansse tutvustanud Siim Angerpikk Elektriteatrist andsid oma panuse sisukate sissejuhatustega.
Lisaks filmiprogrammile leiab ühe korraliku filmifestivali menüüst ka kõike muud, mida hing ühelt suveürituselt ootab. Lastele pakuti meisterdamist ja töötubasid, sportlikumatele oli korraldatud lauatenniseturniir, intellektuaalsemate lihaste jõukatsumine toimus filmiviktoriinil, saunamõnusid sai nautida tuletõrjebussi ehitatud saunas ning muidugi sai süüa-juua ja muusikat nautida hiliste öötundideni. Üleslöödud vanatehnika varjupaik on selle kõige nautimiseks eriliselt maagilise kliimaga, mis mõjub seda tugevamalt, kui tead, et see kõik hajub koos saabuva ööga. Kiusatus oleks kindlasti festivali pikendada, kuid selle ühepäevaliblikalik hetkelisus ainult kannustab toimuvast viimast võtma.
Filmilindifestival pakub harukordse võimaluse rännata tagasi aega, kus kinomehaanik oli rohkemat kui lihtsalt nupuvajutaja ja kus film kätkes endas käegakatsutavat füüsilist mõõdet. Kuigi kinode digirevolutsioon lahvatas napilt kümme aastat tagasi, tundub see praeguseks juba piisavalt kauge ajalugu, nii et see festival on otsekui interaktiivne rändmuuseum, kus filme ei mõõdeta mitte terabaitides, vaid kilomeetrites.
1 „Once Upon a Time in Hollywood“, Quentin Tarantino, 2019.
2 „The Lion King“, Jon Favreau, 2019.
3 „Freaks“, Tod Browning, 1932.
4 „La strada“, Federico Fellini, 1954.
5 „Carnival of Souls“, Herk Harvey, 1962.
6 „The Adventures of Priscilla, Queen of the Desert“, Stephan Elliott, 1994.
7 „Aspect“, Emily Richardson, 2004.
