11. – 14. septembrini korraldatakse Tartus Eesti teatri festival „Draama“. Selle põhiprogrammi kuuluvad seekord Endla teatri „Elu ja armastus“, Tartu Uue teatri „Mobiilsed definitsioonid“ ja „Fantoomvalu“, Tallinna Linnateatri „Mineku eel“ ja „Väike prints“, Vanemuise „Mees, kes teadis ussisõnu“ ja „Kalevipoeg“, Eesti teatri- ja muusikamuuseumi „Leek“, Paide teatri „Kaitseala“, Sõltumatu Tantsu Lava „Performance Genis“, Musta Kasti „Ernesto küülikud“, VAT-teatri „Dekameron“, R.A.A.A.Mi ja Vaba Lava „Minu Eesti vanaema“, Von Krahli teatri „Jaik“, Taarka pärimusteatri „Vanahunt“ ja teatri Kelm „AV Maria“. Peale teatriprogrammi korraldatakse festivalil temaatilisi vestlusringe ning iga päeva programmivalikut analüüsivad festivali väliskülalised.

Milliste põhimõtete järgi pandi seekord kokku „Draama“ programm? Kes osalesid valiku tegemisel?

Selgi „Draamal“ on märkimisväärne osa programmist seotud eelmise aasta teatriauhindadega. Kõiki premeeritud lavastusi ja rolle pole kunagi õnnestunud Tartusse tuua, nii ka seekord, ent mitu olulist lavastust on vaadata. Valiku tegime koos festivali juhi Maarja Männi ja festivali kriitiku Hedi-Liis Toomega, vastutan mina.

Festivalil ei saa olla ainult parimaiks nimetatud lavastused. Rida kriitikute väga heaks tituleeritud lavastusi on kokkuvõttes ilmselt üsna üheülbaline valik – kui kokandusega võrrelda, siis selline tõsine ja lookas pikk laud. Oma valikuga oleme tahtnud kokku panna festivali erisugustest maitsetest koosneva suupistelauana, kust midagi erilist leiavad kõik. Selline „Draama“ kord on.

Tänavune „Draama“ on viimane, mille korraldab Tartu Uus teater. Mida kasulikku on need korraldusaastad õpetanud? Millised plaanid on õnnestunud ellu viia ja mis on jäänud tegemata?

Korraldama asusime tõesti suurte lootustega, et meil õnnestub „Draamat“ muuta, pigem oleme aga festivali tõttu muutunud realistideks.

Siiani olin olnud kindel, et seda festivali on Eesti teatritele ja eesti teatrile vaja. Nüüd ma selles nii kindel enam pole. Festival on sellisena Tartule armas, kuid paljudele teatritele on sellest saanud üks väljasõit teiste seas. Kõik teatrid pingutavad praegu stabiilsusnäitajate hoidmise nimel ning näevad sellega aina rohkem vaeva, sest publiku hulk on laes ning uusi tulijaid ja lavastusi on igal aastal aina rohkem.

Kunagi septembri algusesse paigutatud festival ei jää enam teatrite puhkuselt naasmise aega. Juba septembris, vahel varemgi, algab uus hooaeg uute esietendustega. Järjest raskem on kokku tulla ja kokkutulemisele mõtet leida. Tööd tuleb teha.

Loodan väga, et festivali nõukogu leiab peagi uued korraldajad, kes toovad uued ideed ja uue jõu need ellu viia.