Pärnu Suveteatri „Armastuse narrid“, dramaturg ja lavastaja Tiit Palu. Mängivad Piret Laurimaa, Jaan Rekkor, Sepo Seeman ja Olavi Kõrre. Esietendus 10. VII Pärnu jahtklubi purjekakuuris.

Mõttes võiks Pärnu Suveteatri kolmest lavastustest lausa armastuse triloogia kokku panna. „Klarissa kirjad“ (2016) – kuidas ajalugu armastust lõhub, sellest jagu saamata. „Inriid ja Toomas Nipernaadi“ (2018) – kuidas vagabundi vaikiv kaaslanna on mehe ära oodanud, et siis draamat tegemata minema kõndida oma rännakule. Nüüd siis „Armastuse narrid“, kus kõik justkui kibelevad, otsivad, ootavad, räägivad, laulavad oma vaiksel moel, suurt kuhugi jõudmata või taipamata, et on juba kohal.

Pärnu Suveteatris on neid kurb­magusaid lugusid jutustanud üks sõpruskond, keda võiks moodsas kõnepruugis nimetada lausa teatri kärgpereks. Laval on omaaegsed ülikoolikaaslased Piret Laurimaa ja Sepo Seeman, muusikat mitmel-setmel pillil mängib Olavi Kõrre. Teksti kirjutab ja lavastab Pireti mees ja Sepo sõber Tiit Palu. Seekord on suve­teater priisanud ja mängu võtnud kolmanda näitleja – Jaan Rekkori. Teatri heaks ja teatri ümber toimetab asjaosaliste sõprade-sugulaste ring. Päikeseloojang jõe suudmes, mis Pärnu jahtklubi hoovi hästi kätte paistab, ja heeringa-muna­salat värske kartuliga panevad esietendusele piduliku punkti. Kuidas sellises olukorras sõprade sõbrana kriitilist meelt säilitada? Kirjelda, mida nägid, ütleb aabits.

Lava on jahtklubi kuurinurgas. Publikule on tekitatud väikese tõusuga puupõrand, mis saali lavaga kenasti ühte seob. Publiku selja taga on seekord kümmekond väikest purjepaati ootamas merele minejaid. Lava ees vasakus nurgas on muusik oma pilliriviga. Lava täidab suur kollane nelinurkne pildiraam. Stseenid vahelduvad ja näitlejad vahetavad kollases raamis pilte. Algatuseks on pilt, kus sinisel foonil valge teatetahvel kassiga üleval paremas nurgas ja oranž postkastiga, kuhu saabuvad tegelased oma (armu?)kirju poetavad. Postkasti peale on kirjutatud „PÖST“.

Meil oli maalilaager, koos kunstnikuga maalisime, kiidab kujundust näitleja Piret. Aga lähteülesandele need ei vasta, kurdab surmtõsiselt lavastaja Tiit, kes heausksena maalilaagris järelikult ei käinud. Ainus pilt, millega Tiit rahule jääb, on rannastseenis. Aga kulla Tiit, mis sa ise oled vanast Bornhöhest järele jätnud – ainult Ö tähe postkasti sildil. Pealkiri „Armastuse narrid“ sobib suure­päraselt lavastuse sisuga, aga mis on sellel teatritekstil Bornhöhega pistmist, jääb hämaramaks kui ÖÖ. Ja tore on. Kusjuures lõpuks jõuavad armastuse narrid Arno-Teele-Tõnissonina päikesepaiste ja heinamaa jutuni. Püstises pildiraamis mõjub see animatsiooni-laadselt: tegelased kui lamenukud jäigas poosis üksteise kõrval, pead valge lõuendi tagant välja küündimas. Või on nad hoopis kolmekesi voodis, need narrid.

Niisiis, lavastus on kokku lükitud lugudest, mida esitatakse üksi, kahe- või kolmekesi lauludega vaheldumisi. Armastuse eri vorme näidatakse ristsõnu lahendades, pimekohtingul, turuäris, rannapalliromantikas. Mõni sketš on ootamatum ja jääb tänu sellele meelde, teine jälle tavalisem ja tuttavam. Toidupoe kassapidaja armuulg Sepo Seemani esituses oli hea avalugu. Kliendi poetšekk kui kassapidaja armufetiš – annab ikka selle peale tulla, ja millise kurbtõsidusega jutustatud. Piinlikkustunne ja kohmakus ja siirus ühes hingetõmbes.

Nii Klarissa kui ka Inriidi loos tegi Piret Laurimaa oma vaiksel ja intiimsel moel ilusa rolli, viimase puhul peaaegu sõnatuna. „Armastuse narrides“ mängisid mehed ta lihtsalt nurka. Ka Piretile antud monoloogist jäi meelde ainult tema suur pintsak ja korrapidaja maneer. Tahan mõelda, et naine on nii arukas, et narrimäng ei tule välja – kepsuta mis sa kepsutad nende mürakate vahel, kena õieke. Rõõm muidugi tõdeda, et kuramaažiks läheb naist endiselt vaja, kui traditsiooniline kooselumudel mängus. Kaks rannapalliga hullavat meest küll tekitasid väikese kahtluse, aga tütarlapse saabudes loksus kõik paika. Kes need rannalised olid – jutt nagu lasteaias või hoopis vanadekodus –, vahet pole.

Jaan Rekkorilt jääb meelde võimlemis­õpetaja monoloog ehk kuidas õppealajuhatajale külge lüüa ja läbi kukkuda oma massaaži- ja luulepaketiga. Pole ma mingi püstijalakomöödia fänn, ent sellist jutuvestmist võib nautida igast asendist. Jaan Rekkor on Palu-Laurimaa-Seemani põlvkonnast kümmekond aastat vanem. Kui laval armastuse asi jutuks, on keskealisel teatrisõbral sobilik meenutada Pärnu lava lokkispäist hurmur-Rekkorit „Lugudest Viini metsades“. Lokid on alles, veidi võidunud pidžaamapluus lisab armastusele ja olustikule münti. Ikka on vaja oma põlvkonna näitlejaid – koos on kaunim vananeda. Eriti kui näed, millise pühendumisega su eakaaslased oma lavaelu elavad, lahke-rõõmus nägu ees, ei kübetki küünilisust suu- ja silmanurgas. Ja mis naljakad mütsid meie tegelastel peas on lavastuse alguses. Sellised õhukesest riidest, nõukaaegsed, plastmassnokaga, peal kiri „Lammasmäe“. Kust Kunda kultuuri lademest need on välja kaevatud?

Kaevasin oma kultuurikihist Born­höhe ka välja. Agulilood XX sajandi algusest koos kohustusliku tapatööga. Ei lugenud meie vaaremad-isad juttu, kui verd ei valatud. Kas sama naiivselt kohmakad tunduvad meie krimkad tuleviku-rahvale? Aga hea, et Tiit Palu oma lavastusest tapatöö välja jättis.

Kas sulle see lugu kuidagi tuttav ette ei tule, küsib sõber. Muidugi tuleb. Nostalgia­ebemeid lendab kui võililleseemneid kevadisel aal. Mõtle Hermanise peal, ütleb ta. Muidugi! „Läti armastus“. Ristsõnad, baleriinid. Jah, on tõesti kattuvaid asju. Sellepärast see ristsõnade stseen oligi liiga argine. Ja baleriin. Aga tühja sellest. Kõik on juba kunagi olnud, kui sa ei ole enam kahekümneaastane ja pole veel jäänud dementseks.

On soe päike. Sa oled Pärnus oma noorusradu näinud, sinna kõrvale pruukinud hedonistlikke mõnusid ning leebes meelolus. Sa oled suveteatris. Tunned rõõmu „Armastuse narride“ naivistlikust lavapildist ja elukogenud inimeste jutustatud armastuslugude situatsioonikoomikast, väikese vindiga leebest naljast.