Praha kvadriennaal 6. – 16. VI Prahas.

On vist hakanud selgeks saama, et teatri objektiivset ja lõplikku definitsiooni ei olegi. Mänguväli on horisontaalne, dünaamiline ja avatud ning tunduvalt asjakohasem on kasutada seal liikumiseks orientiirina sümptomeid. Teatavate, peamiselt vormiliste sümptomite olemasolul saab rääkida teatrist. Seejuures ei tohi unustada, et juba mõne sümptomi kadumise või asendumise korral võib sama hästi olla tegemist mõne muu žanriga.

Ootuspäraselt saab Praha kvadriennaalist (Prague Quadrennial of Performance Space and Design) rääkida teatri kontekstis. Sellise diagnoosi sümptomeid jagub kuhjaga, kuigi teatrit seal otseselt ei tehta. Ent piisab vaid ühe silma kinnipigistamisest ning diskussioon võib jätkuda näiteks installatsiooni­kunsti sõnavara toel. Siinses artiklis püüan hoida silmad lahti ja püsida teatrilainel, ehkki kohati kujuneb see keeruliseks.

1967. aastast korraldatav ja pikka aega Praha stsenograafiakvadriennaali nime all tegutsenud festival on maailma suurim stsenograafia, lavastuskujunduse ja teatriarhitektuuri alane suurkogunemine. Programmi keskmes on riikide ekspositsioonid, kuhu on eraldi koondatud professionaalid ja tudengid. Väljanägemiselt meenutab näitus messi, kus riigid püüavad rahvus­vahelisele avalikkusele võimalikult atraktiivselt eksponeerida oma peavoolu parimaid näiteid. Peale selle leiavad kümmekonna päeva jooksul aset töötoad, loengud, esitlused, etendused ja performance’id. Iga nelja aasta tagant annab Praha festival võimaluse saada aimu silmapaistvate kultuuririikide teatrikunsti ideoloogiliselt usaldusväärsetest suundumustest.

Kuna iga riigi ekspositsiooni kujundab oma maa kuraator, siis kvadriennaali üldpildist mingit temaatilist fookust ei leia. Kohalik kujundaja on andnud endast parima, et kokku toodud materjal ruumiliselt sünkroniseerida. Valik on lai. Kohata võib traditsioonilisi musta kasti pressitud lavamakette, kostüüme ja muul moel dokumenteeritud konkreetseid lavastusi. Selliste ekspositsioonide osakaal on aga kahanenud marginaalseks, võrreldes kahekümne aasta taguse ajaga, kui kvadriennaali esimest korda külastasin. Tänapäeval eksponeeritakse rohkem kestvus-performance’eid, regulaarselt toimuvaid etteasteid, heliinstallatsioone, biograafiaid, interaktiivseid keskkondi ja kõike, mida võib kohata ka nüüdiskunstis. Loomulikult teeb etendusruumi hoogsat sissemarssi tehnoloogia. Seekord jäi Prahas pilk pidama eelkõige tajumis­kogemusega manipuleerimisel.

Näitusekogemus virtuaalruumis

Kui teatrile meeldib ennast pidada kõige kindlamalt aega ja ruumi lukustatud žanriks ning rõhutada oma „siin ja praegu“ vääramatut kohalolu, siis tehnoloogia on usinalt asunud seda pühadust teotama ja lammutama. Seda lõhenemist on näitusesaalideski tunda.

Külastaja siseneb ekspositsiooni tinglikku ruumi sel hetkel füüsiliselt kohalolevana, ent mitmedki installatsioonid kasutavad seda ära, et tajuv subjekt illusoorselt kohe „minema lennutada“. Levinud on QR-koodide¹ paigutamine nähtavale kohale ärgitamaks inimesi neid oma telefoni skannima, et laiendada näitusekogemus virtuaalruumi. Seal ootavad ees peamiselt tohutud infomassiivid, mida n-ö ühel jalal seistes ei ole kuidagi võimalik läbi töötada. Edastatav tohutu infohulk ongi üks näituse dominante. Lõputu hulk ekraane, mis on tihedalt täis pikitud ikoone, mille alt omakorda avaneb terve kataloogi jagu materjali, kurnab vastu­võtuvõimet.

See avab vaatajale justkui demokraatliku võimaluse kujundada oma kogemus, ent lahjendab seejuures kunstniku ja kuraatori vastutust. QR-koodide kaudu laiendatud kogemuse pakkumine kipub kohati nurka jooksma. Külastaja füüsilise kohaloluga suhestumise võimalikkus asendatakse info kiretu edastamisega sigaretipakisuurusel ekraanil. Surfata Praha suve 35-kraadises kuumuses ja telefoniekraani vahendusel mööda kodulehti ja infovoogusid – tänan, ei! Globaalne soojenemine pakub minu siin ja praegu vaevlevale kehale juba piisavalt ekstreemseid kannatusi, milleks neid veel tundide kaupa virtuaalruumi laiendada.

VR-prillide võidukäik

Hoopis paremaid reaalsuse nihestamise võimalusi pakub teine tehnoloogiline lahendus, mis arvatavasti on alles oma võidukäigu alguses – VR-prillid.² Kui 2014. aasta „Ars Electronical“, mida peetakse üheks maailma juhtivaks tehnoloogilise kultuuri festivaliks, õnnestus mul kohata vaid üht paari VR-prille, siis viis aastat hiljem Prahas oli tunda juba uue suundumuse kujunemist. Enamasti kasutati prille turundusvõttena. Seestpoolt vaadates ei erinenud nähtu lameekraanil kuvatavatest lavastuste videote kataloogidest, millest sai pead pöörates ja pilku soovitaval ikoonil hoides valida vaatamiseks erisuguseid videodokumente.

Vaimukaimaks võib hoopis pidada paviljoni, kus VR-prillidest oli disainitud mesilase silmade kujuline kiiver ning ruum ise piiritletud kärjestruktuuriga. Kui väljastpoolt vaadata, askeldasid kärgede vahel kohmakad inimriietes putukad. Seevastu tehnoloogiapaviljonis 36Q oli VR-prillide taha programmeeritud palju rohkem meele­lahutust. Näha ennast tõusmas läbi näitusesaali lae ja lendamas maailma eri paikadesse on esmakogemusena muidugi äge. Umbes nagu kümme aastat tagasi 3D-kino algaegadel, mil uudse efekti nimel võis vaadata ükskõik mida. Kui tehnoloogia saab tavapärasemaks, kasvavad ka kunstilise elamuse ootused.

Kuna tudengite sektsioonis ei näinud ma ühtegi paari VR-prille, siis võib arvata, et selle lahenduse kasutamine on veel kallis lõbu. Nende tarvitamist saavad endale lubada eelarveliselt paremini varustatud, kuid mitte kõige hiilgavamate ideedega kunstnikud. Nüüdiskunsti visuaalne keel lubaks juba praegu teha prillidega enamat kui kogu pere meelelahutus või turundusvõtted. Jätan futuroloogilised narratiivid kõrvale ning suunan oma pilgu neli aastat ette, sest ootan juba põnevusega järgmist Praha kvadriennaali. Seda eriti lootuses, et VR-prillid on siis kättesaadavad ka tudengitele, kes turunõuetega veel kompromisse ei tee.

VR-prille kasutatakse juba praegu etenduse- või kontserdikogemuse visuaalseks laiendamiseks. Ja nagu ikka, kuulutavad pessimistlikud tehno­prohvetid, et varsti istub kogu inimkond, VR-prillid peas, oma atrofeerunud tagumikke tugitoolist kergitamata. Vaevalt küll. Need ennustused mahuvad samasse kategooriasse, kust võib juba eest leida väited, et raadio sööb välja elava muusika ja televisioon omakorda raadio. Ometi ei ole ükski uus tulija midagi lõplikult välja surunud. Lihtsalt tekib uusi võimalusi, mis tõmbavad oma eskaleerumise kõrg­hetkel kogu tähelepanu endale, ent mingit tehnoloogilise meedia ainuvalitsemist ei ole sellega kaasnenud. Endiselt on teatrid, kinod, kontserdisaalid ja spordiareenid rahvast tulvil. Antakse välja vinüülplaate ja helikassette. Ümbritseva keskkonna tajumisel ei ole füüsiline kohalolek ikka veel täielikult asendatav.

„Siin ja praegu“ ei ole veel ohustatud. Meeleelundite roll füüsilises ruumis orienteerumisel on läbinud evolutsioonis pika treeningperioodi ega ole hetkega asendatav. Asenduskatsed muudavad ümbritseva keskkonna erakordselt vaenulikuks. Pole siis ime, et VR-prillide kasutajatega käiakse näitusesaalis ümber nagu invaliididega: talutatakse, sunnitakse istuma, käepidemest kinni hoidma ja paigal püsima. Kogemus­paketi tarbimisele järgneb paratamatu naasmine füüsilisse ruumi, kus ohtudest hoolimata tuntakse ennast palju kindlamana.

Kallis teater, ei ole vaja karta uusi tehnoloogilisi lahendusi! Meie füüsilisust ei saa meilt võtta. Transhumanism võib oodata.

1 QR-kood (ingl QR code, quick response code) – kahemõõtmeline maatrikskood, mis võimaldab skannida info mobiiltelefoni, kus mobiilirakendus selle dekodeerib.

2 VR-prillid (ingl VR, virtual reality) – virtuaalreaalsuse prillid.