Kontserdi avaloona kõlanud Griegi orkestrisüit ?Peer Gynt? nr. 1 op. 46 on küllap kõigile nii tuntud teos, et mingeid üllatusi siit ei ootakski. Ei ?Hommikumeeleolu? lüürilistest meloodiakaartest ja kaunitest tõusupuhangutest ega ?Åse surma? funeraalsetest meeleoludest. Siiski ? kõrva jäi siin keelpillide üsnagi massiivne ja tihe kõla, mille kandvus ei kadunud ka lõpu piano?des. ?Anitra tantsu? iseloomustas see-eest tantsuline kergus, rohkemgi aga veel tundlik-paindlik dünaamika. Ning ka viimases osas ?Mäekuninga koopas? oli dünaamikaplaan orgaaniline: katkematult lõpuni arenev pikk tõus mõjus sugestiivselt ja kujundlikult. Nii et maitsekalt tervikuks vormitud süit.

Dvoráki T?ellokontsert h-moll op. 104 kõlas Marius Järvi (1981) esituses. Nagu teada, on see igale t?ellosolistile väga raske teos ? pigem t?ellosümfoonia kui -kontsert. Seetõttu olid selle ettekandel ootuspäraselt nii oma head kui vead. Avaosa Allegro sissejuhatuse kujundas dirigent jõuliseltki emotsionaalseks kuni metsasarve lüürilise teemani. Solist Marius Järvi teemakujunduses oli juba esimeses sissetulekus tunda ekspressiivset pinget samavõrd kui kõrges registris laulvust. Viimast, mõistagi, mitte ainult kõrgetel nootidel. Just kaasahaarav emotsionaalsus (kuigi liigse retoorikata) oli see, mis tema mängus köitis. Tehnilist virtuoossust nõudvaid ?ülesandeid? tuli solistil lahendada veidi hiljem; esimese osa töötlusest kujunes tänu solisti ja orkestri koosmängulisele ühiskeele mitmeplaaniline kõlatervik.

Adagio ma non troppo majesteetlik dramatism jäi orkestri kanda, ent lüürilistes plaanides olid kõlaliselt hästi tasakaalustatud just solisti-puhkpillide ansamblid, samas ka üks metsasarvede koosluse pikem episood. Ning dirigendi võetud energiline finaali tempo näis mobiliseerivat nii orkestri kui solisti ? seda suuremaks kujunes kontrast keskse kantileense osaga. Peab ütlema, et suured ja artistlikult välja mängitud kontrastid kujunesidki finaali esituslikeks märksõnadeks. Need kõik olid t?ellokontserdi esituse plusspunktid, väikestel miinustel ehk pikemalt ei peatukski, mainida võiks siiski solisti mängu mõningaid juhuslikuna mõjunuid momente viimases osas.

Beethoveni VII sümfooniat A-duur op. 92 sai mõni nädal tagasi kuulata ka BBC ?oti Sümfooniaorkestri esituses, ent hoidugem võrdlustest. Sümfoonia esimeses osas tegi Kaisa Roose üsna suuri retoorilisi ?este (ehk liiga suuri?), millega n.-ö. teatraliseeris kogu esituslikku toonust. See-eest traagilise alatooniga Allegretto sai väljapeetult tõsimeelse karakteri. Mitte küll leinalise, ent vaikselt pingestatud, mis käis läbi fugaato polüfoonilised keerdkäigud, et siis süttida korraks eredalt kulminatsioonis. Järgneva Scherzo lennukas hoog pani korraks proovile puupillide artikulatsiooni, mille täpsus avaldas siiski muljet; vaskpillide fraseerimise ühtsus aeglastes trioepisoodides siiski mõnevõrra vähem. Võib-olla olid siin tempolised kontrastid üldse liiga suured? Ning lõpetav Allegro con brio jätkas orgaaniliselt eelmise osa lennukat joont juba burleskse hooga särava lõpukulminatsioonini.

Hea kontsert, ehkki mitte alati ei saanud dirigent orkestrit täiel määral kõlama (näiteks Beethoveni sümfoonia kolmandas osas). Ent kuulajate-vaatajate eest ei jäänud ilmselt varjule ei Kaisa Roose emotsionaalne dirigeerimislaad ega hea manuaalne tehnika.