See Richard Wagneri kauneim ooper on lihtsasti ümberjutustatav: armunute äpardunud enesetapp. Kolm ja kolmveerand tundi suremist.

Nimitegelastele kulgeb sündmustik unenäolises maailmas, ebareaalsuses. Nad on läinud surma ning oma teada maailmale surnud. Neil pole taganemisteed – nad on iseendki juba seljataha jätnud. Nad viibivad psüühilises elemendis, kus väline elu on veel ainult mälestus ja mälestuste mälestus.

Kumbki laulab peamiselt iseendast. Tristan sarnaneb metsisekukega, kes armumängu ajal häälitseb nii ennastunustavalt, et ei näe ega kuule enam mitte midagi enese ümber. Ta ei näe ega kuule õieti Isoldetki! Nad puudutavad teineteist nagu pimedad, kes sõrmitsi vaatavad teineteise nägu. „So starben wir, ganz uns selbst gegeben,” laulavad nad teises vaatuses. Seda tuleks mõista: „Me surime, kumbki täienisti jäetud iseenda päralt”. Tõepoolest, igaüks sureb omaette. Jeder stirbt für sich allein.

Pealiskaudsed vagneriaanid võrrutavad „armastus-surma” (Liebes-Tod, nagu kirjutab Wagner) „surma-armastusega” ning pajatavad pikalt-laialt „Tristani ja Isolde” seosest Arthur Schopenhaueri pessimistliku surmaigatsus-eetikaga. Selles ooperis ei leidu aga mitte midagi pessimistlikku! Peategelaste enesetapp ei ole mitte põgenemine elust, vaid põgenemine uude, õnnelikumasse ellu. Ning esmalt ei ajenda Isoldet Tristanile mürgikarikat ulatama mitte elutüdimus, vaid soov kättemaksuks endaga kaasa kiskuda mees, kes näib teda mitte armastavat. Elu on talle järelikult väärtus, mida tasub röövida! Kuhu mahuks siia Schopenhauer?

Sellest teosest sai Wagneri uue ooperikontseptsiooni esmik. „Tristanis ja Isoldes” „ei juhtu peaaegu mitte midagi peale muusika”. Sõnadel ei ole enam tähendust väljaspool muusikat. Kogu lavategevus on „muusika nähtavaks muutunud teod” (Wagner). Ja tähtsust ei ole ka lavakujundusel: „Tristanile ja Isoldele on „maailm” nii täielikult lakanud midagi tähendamast, et on ükskõik, millisesse ümbrusse nad oma kujutluses asetada” (Chamberlain).

„Tristan ja Isolde” on 228 minutit „igatsevalt igatsetud armastus-surma” (sehnend verlangter Liebes-Tod), ütleb ooper. Osatäitjatel pole õieti etendada mitte mingit lugu. Nende surm laval pole mitte akt, vaid seisund. Nende surnudolek väljendub liikumisena sisimas. Nad peavad edastama tolle psüühilise irreaalsuse, millele annab kuju Wagneri muusika.

Estonia lavastuse plakat kuulutab saksa keeles: „Tristan und Isolde”. See pole vale eestikeelsenagi: Wagneri ooperit laval vaadates näemegi Tristanit, näeme Isoldet… ja näeme und.

Richard Wagneri ooperit „Tristan ja Isolde” on eesti laval siiani etendatud katkenditi. Terviku tulek publiku ette kujutab endast tähist meie muusikakultuuri, õigupoolest kogu eesti kultuuri arengus: meie ooperiteater, küll juba täisealine, pürib nüüd meistriklassi. Ja mõtelge – see suursündmus jääb meie eluaega!