On olnud palju vaidlusi selle üle, mida kujutavad endast Postimehes „Meie Eesti“ leheküljed. Oleme kuulnud, et toimetuses ja ajakirjanike hulgas laiemalt valitseb nende suhtes kaksipidine arvamus: kas tegu on ikka ajakirjandusega, ja kui on, siis millise ajakirjandusega? Hiljuti selle Postimehe rubriigi kohta avalikustatud kriitilises seisukohas avaldab rahvusvaheline organisatsioon Piirideta Reporterid muu hulgas oma seisukoha.1
Esialgu võis kõrvaltvaataja suhtuda positiivselt käsitlustesse, millega need leheküljed panustavad Eesti ajakirjanduse mitmekesisusse. Mõte on ju jumekas. Tahetakse esitada andmepõhine analüütiline vaade ühiskonnas toimuvatest protsessidest ning seeläbi juhtida tähelepanu probleemidele, millega tuleb tegeleda – „edendada avalikku debatti ja väidelda ideede üle on üks nende külgede eesmärk“.2 Nagu tegijad ja hindajad on rõhutanud, on sellelaadne nähtus ka lääne ajakirjanduses olemas.3 Nullindate alguses Berliini vaba ülikooli meediadoktorandina Saksamaa päevalehti lugedes ja analüüsides nägi loo esimene autor, et üpris tavapäraselt mõtestavad ühiskonnas toimuvat teadlastest ja ekspertidest toimetajad, kes teevad seda abstraktsemal tasandil. Lääne ajakirjanduses on endiselt esil ka tuntud intellektuaalide sõnavõtud, kus tuginetakse akadeemilistele teadmistele ja hinnatakse ühiskonda kindlast vaatenurgast lähtuvalt – olgu see siis vasakpoolne, liberaalne või mingile muule maailmavaatele tuginev elukorralduse ootus. Teadlaste ajakirjanduslikke tekste ei hinda auditoorium tasakaalustatuse ja objektiivsuse seisukohast, nagu oodatakse enamasti ajakirjanike töölt, vaid teadlastelt oodatakse arutellu argumente, mis on põhistatud teaduse metodoloogiaga.
Postimehe „Meie Eesti“ rubriiki saab analüüsida eri vaatekohtadelt. Toimetuse töökorraldusele ja struktuurile me antud kirjatükis ei keskendu. Küll aga püüame selgeks teha, mida kujutab endast rubriigi sisu.
„Meie Eesti“ ei ole uudised ega arvamuslood
Esialgu tekkis auditooriumil kujutlus, et „Meie Eesti“ puhul on tegemist ajakirjandusega, mille väljund tekib uudisväärtust silmas pidades ja professionaalseid valikuid tehes. Uudise žanriga on artiklitel siiski vähe ühist. Kuigi nii mõnigi kord võib tekst sisaldada ka uudisväärtusega infot, s.t teadaannet mingist sündmusest või muudatusest, puuduvad artiklitel muud uudisžanri elemendid. „Meie Eesti“ lugudes on harva eri allikaid, autorid ei püüdle tasakaalustatud ja mitmekesise käsitluse poole, vaid esitavad selgelt ja varjamatult kellegi käsitlust sotsiaalsest reaalsusest isegi siis, kui need on esitatud andmetele või uuringutele tuginevalt.
Juhan Peegli žanriliigituse järgi avaldab ajakirjandus tekste informatsioonilistes, arutlevates ja publitsistlik-kirjanduslikes žanrides. Priit Pulleritsu 1997. a õpiku järgi on ajakirjandusel samuti kolm põhižanri: uudis, juhtkiri/arvamus ja olemuslugu.4 Pärast kaebusi pressinõukogule määratletigi „Meie Eesti“ rubriik autorikülgedena, ka kui eksperdiajakirjandus, mis on ajakirjandusõpikute alusel käsitletav publitsistikana. Publitsistika on lai määratlus ja hõlmab väga erinevaid esitlus- ja vormivõtteid. Sinna hulka loetakse nt arvamused, olukirjeldused, reportaažid, följetonid jms. Pressinõukogu on oma taunivates otsustes pidanud „Meie Eesti“ rubriigi žanrilist hägusust probleemiks.5
Veebisaiti analüüsides näeme, et „Meie Eesti“ rubriigi lugusid üldjuhul arvamuslugudena ei tähistata. „Meie Eesti“ vahemikus 15. X 2018 – 23. IV 2019 ilmunud 314 artiklist vaid 15 on markeeritud kui arvamuslood, s.t otsides Postimehe veebist arvamuslugusid, on väga väike tõenäosus, et satutakse ka „Meie Eesti“ rubriigis avaldatud tekstide peale. Ent sageli kasutatava intervjuu või vestlusringi vormivõttega tuuakse lugejani eri isikute arvamusi.
Postimehe arvamusportaalis arvamus.postimees.ee ilmunud tekstid on markeeritud kõik kui arvamuslood (siin hulgas on ka nt juhtkirjad, päeva karikatuurid, kommentaarid, päeva tsitaadid jms). Samal ajal leidub ka teistes Postimehe alamportaalides lugusid, mida markeeritakse kui arvamusi, nt Tartu Postimehe portaalis on neid 114, seevastu Sakala ja Pärnu Postimehe portaalis perioodi peale kummaski üks (vt tabel 1). Mida sellisest markeerimispraktikast järeldada, tuleks eraldi arutada.
Saamaks paremat ülevaadet „Meie Eesti“ rubriigi sisust, otsustasime võrrelda kuue kuu jooksul ilmunud „Meie Eesti“ tekstikorpust Postimehe arvamusportaali tekstidega. „Meie Eesti“ ilmumisperiood, mida analüüsime, on 15. X 2018 – 23. IV 2019. Periood on piiritletud rubriigi lansseerimisest kuni käesoleva analüüsi algushetkeni. Perioodi alguses oli Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar ning ASi Eesti Meedia uudismeedia juhiks oli aasta esimesel poolel saanud Merili Nikkolo. Vt ka Vahur Kooritsa artiklit sellest, et peatoimetaja on saanud endale peatoimetaja.6
Võrdluseks analüüsime samast perioodist kõiki Postimehe arvamusportaalis ilmunud lugusid. Kolmandaks võrdluspunktiks on sama pika perioodi jooksul kolm aasta tagasi arvamusportaalis ilmunud lood (15. X 2015 – 23. IV 2016). Sel perioodil oli peatoimetaja Merit Kopli viimane ametiaeg, kuid lehe ainuomanik oli juba Margus Linnamäe. Analüüsitavatest valimitest on eemaldatud juhtkirjad, karikatuurid, videod jms, et analüüs tugineks üksnes nimega autorite arvamuslugudele. Stilomeetria7 näitas, et arvamusrubriigi artiklitega on „Meie Eesti“ artiklitel vähe ühist – need kaks tekstikorpust seisavad üksteisest stilistiliselt kaugel.
„Meie Eesti“ olemuslood
Olemuslugu on üleminekužanr objektiivsusetaotlusega uudise ning subjektiivse ja hinnangulise arvamuse vahel. Tegemist on vabade konventsioonidega žanriga, millel ka lääne ajakirjanduses puuduvad ranged vormieeskujud, eri ajakirjanduskultuurides rakendab toimetus žanri oma väljakujunenud viisil.8 Olemuslugu on olnud vahend, millega jutustatakse auditooriumile ka keerulisematest teemadest arusaadavalt selge narratiivi ja (ilu)kirjanduslike võtete abiga.9
Toome näiteid olemusloo elementide kohta „Meie Eesti“ tekstides. Ilukirjanduslik stiil avaldub järgmiste juhuslikult väljanopitud näidete kaudu: „Ehkki mehe vaim oli virge ja tervis korras, ei olnud edasi kulgemiseks enam õiget motiivi“ (26. X 2018), „Meie riigipuu hakkas sirguma 19. sajandil kodusest pinnast“ (31. X 2018), „Lastel pole enam hoovegi, kus mängida! Puha parklad, igav liiv ja tühi väli“ (5. XI 2018), „Kas uuel kujul tuleb tagasi „Tõe ja õiguse“ ajastu, kui igaüks oma digitaalsel Vargamäel oma kanaliga internetti kraavitab ja sisutootmisega paremale järjele saada püüab?“ (15. IV 2019).
Olemusloo element „Meie Eesti“ tekstides on ka deklaratiivsus, kõlavad normatiivsed lausungid: „Emaga olemine annab vundamendi kogu eluks“, „Lapsed muudavad meid palju paremaks“, „Saadame maailmale kindla sõnumi, et Eesti seisab meie ühise planeedi heaolu eest!“, „Vaimne paigalseis ei vii edasi“, „Kõige halvem on aga usalduse kadu võimu ja rahva vahel, mida väikeriik ei saa endale mingil juhul lubada“, „Soov elada tervelt, õnnelikult ja kaua on inimese loomuses“. Nendele väidetele on väga raske vastu vaielda, aga samuti on neid keeruline ümberlükkamatult tõestada.
Kuigi olemuslugude puhul eeldatakse, et aluseks on faktitäpsus ja väljamõeldisi ei esitata, on olemusloo vorminõuded vabamad kui uudisel. Lubatud on autori tõlgendused, autori vaade läbi kindla prisma on seda tüüpi tekstide puhul legitiimne. Mõnevõrra võib seda tüüpi tekstide subjektiivsuse läbinägemist raskendada asjaolu, et „Meie Eesti“ tekstides kasutatakse palju uuringuandmeid ja statistikat, mis juba iseenesest tekitab mulje teaduspõhisusest ja objektiivsusest. Andmeid tõlgendatakse enamasti viisil, mis peab toetama loo põhisõnumit.
Näiteks 5. XI 2018 avaldatud artiklis analüüsitakse laste arvu sotsiaaldemograafilistes rühmades ja määratletakse elaniku panus riigi kestmisse vaid laste arvule tuginevalt: „Peaaegu 40 protsendi naiste (ja veelgi rohkemate meeste) panus Eesti kestmisesse on olematu või väga väike – neile pole tulevikus täit asendust.“ Miks ei võiks näiteks Eesti kestmise potentsiaali hinnata sisserändajate lapsi õpetavate õpetajate töö kaudu? Või teine näide taas rahvastikustatistika valdkonnast (28. I 2019): „Kui Soome sündimuskordaja oli 2010. aastal 1,87 last naise kohta, siis 2017. aastal vaid 1,49; samas oli Eesti vastav näitaja 1,59 [—]. Soomes sündide arv (ja tõenäoliselt ka sündimuskordaja) möödunud aastal vähenes.
Seega kasvas vahe Eestiga läinud aastal ilmselt veelgi. Soomlaste jätkusuutlikkus on kokku kuivamas.“ Miks mitte hinnata Soome jätkusuutlikkust majanduse kogutoodangu või riigi mõju järgi rahvusvahelises poliitikas? Samuti näide tekstist, kus panustatakse raiemahuteemalisse arutellu ning põhisõnumina kutsutakse üles võtma kasutusele puidu asemel muid energiaallikaid: „Paraku loevad Euroopa energiapoliitika alusdokumendid puiduenergia lihtsustatult süsinikuneutraalseks ja seetõttu võidakse teha ka kliimapoliitiliselt valesid otsuseid. Puiduenergia on ainult pikas perspektiivis parem kui fossiilenergia“ (5. IV 2019). Selliseid näited on palju.
„Meie Eesti“ artikleid iseloomustab stiililine ebaühtlus, igal valdkonnatoimetajal on oma, selgelt eristatav käekiri. Samuti erineb toimetajate praktika selles osas, kui laialdaselt pakub toimetaja vaatekohtade paljusust oma kureeritavas rubriigis. Uurisime seda autorite mitmekesisuse näitel.
| arvamus.postimees.ee | 2058 |
| tartu.postimees.ee | 114 |
| kultuur.postimees.ee | 26 |
| meieeesti.postimees.ee | 15 |
| majandus24.postimees.ee | 14 |
| www.postimees.ee | 12 |
| ev101.postimees.ee | 11 |
| sobranna.postimees.ee | 7 |
| heureka.postimees.ee | 6 |
| poliitika.postimees.ee | 5 |
| sport.postimees.ee | 3 |
| leht.postimees.ee | 2 |
| sakala.postimees.ee | 1 |
| parnu.postimees.ee | 1 |
| lemmik.postimees.ee | 1 |
| raamatud.postimees.ee | 1 |
| tehnika.postimees.ee | 1 |
Tabel 1. Perioodil 15. X 2018 – 23. IV 2019 Postimehe veebiportaali alamportaalides arvamuslugudena markeeritud lugude arv pingereas.
| 15. X 2015 – 23. IV 2016 arvamus.postimees.ee | 15. X 2018 – 23. IV 2019 arvamus.postimees.ee | 15. X 2018 – 23. IV 2019 meieeesti.postimees.ee | |
| Artiklite arv* | 1555 | 1512 | 314 |
| N-ö unikaalsete autorite arv | 796 | 684 | 108 |
| Ainult 1 artikli kirjutanud autorite osakaal (%) | 38,1 | 31,6 | 29,3 |
| Keskmine artiklite arv ühe autori kohta | 1,95 | 2,21 | 2,91 |
| Rubriigi kontsentratsioonimäär (15 enim avaldanud autori artiklite osakaal, %) | 22,38 | 21,96 | 73,57 |
| Enim avaldanud autorid (sulgudes artiklite arv perioodi jooksul) |
Taavi Minnik (47) Liisa Tagel (43) Andrei Kuzitškin (28) Tarmo Pikner (28) Marian Võsumets (27) Ahto Lobjakas (24) Marti Aavik (23) Peeter Langovits (19) Indrek Kuus (18) Olev Remsu (17) Edward Lucas (15) Juhan Mellik (15) Neeme Korv (15) Urve Eslas (15) Sirje Kiin (14) Toomas Randlo (14) |
Taavi Minnik (37) Ivan Makarov (32) Andrei Kuzitškin (28) Vilja Kiisler (28) Ahto Lobjakas (26) Edward Lucas (24) Lauri Vahtre (23) Peeter Langovits (23) Tarmo Pikner (20) Priit Pullerits (17) Aarne Seppel (16) Karmo Tüür (16) Erkki Bahovski (14) Mart Raudsaar (14) Mihkel Mutt (14) Ülle Leis (14) |
Lea Danilson-Järg (47) Aimar Altosaar (42) Martin Ehala (39) Kaido Kama (27) Kristjan Zobel (19) Erkki Koort (18) Aleksei Lotman (5) Asko Lõhmus (3) Claire Peinar (3) Margus Pedaste (3) Meelis Pärtel (3) Rivo Noorkõiv (3) |
Tabel 2. Postimehe arvamusportaali ja „Meie Eesti“ rubriigi autorite võrdlus. * Välja on jäetud juhtkirjad, karikatuurid, videod jms.
|
arvamus.postimees.ee 15. X 2015 – 23. IV 2016 (artikleid 1555) |
arvamus.postimees.ee 15. X 2018 – 23.IV 2019 (artikleid 1512) |
meieeesti.postimees.ee 15. X 2018 – 23. IV 2019 (artikleid 314) |
||||
| Venemaa | 119 | Venemaa | 124 | kõrgharidus | 16 | |
| Eesti | 118 | EKRE | 108 | riigireform | 11 | |
| Euroopa | 79 | Eesti Keskerakond | 97 | haldusreform | 10 | |
| Vladimir Putin | 56 | Eesti | 88 | demograafia | 7 | |
| Ameerika Ühendriigid | 55 | Ameerika Ühendriigid | 83 | lasterikkad pered | 7 | |
| immigrandid | 45 | Eesti Reformierakond | 81 | rahvastikupoliitika | 7 | |
| terrorism | 45 | Jüri Ratas | 62 | õppekeel | 7 | |
| Eesti Keskerakond | 43 | valimised | 56 | 112 | 6 | |
| Euroopa Liit | 39 | Isamaa | 52 | haridus- ja teadusstrateegia | 6 | |
| NATO | 39 | Euroopa Liit | 51 | kolm last | 6 | |
| riigikogu | 34 | NATO | 46 | rahvusvahelistumine | 6 | |
| Süüria | 31 | Ukraina | 44 | õpetajate kiusamine | 6 | |
| IRL | 30 | Vladimir Putin | 43 | ühtne Eesti kool | 6 | |
| Edgar Savisaar | 28 | Donald Trump | 40 | avalik sektor | 5 | |
| Õpetajate Leht | 28 | riigikogu | 39 | digiõpe | 5 | |
| haridus | 27 | Euroopa | 38 | erakonnad | 5 | |
| eesti keel | 25 | Saksamaa | 37 | iive | 5 | |
| alkoholipoliitika | 24 | riigikogu valimised 2019 | 35 | kooliuuendus | 5 | |
| haldusreform | 24 | metsaraie | 5 | |||
| islamiriik | 24 | regionaalpoliitika | 5 | |||
| kooseluseadus | 24 | riigireformi sihtasutus | 5 | |||
Tabel 3. Postimehe arvamusportaali ja „Meie Eesti“ rubriigi enim esinenud märksõnade pingeread.
Autorite mitmekesisus
Võtsime analüüsi aluseks eelduse, et igal kirjutaval autoril on oma maailmavaade – teatav väärtuseline, hoiakuline ja kogemuslik suhestumine teda ümbritsevas elukeskkonnas toimuvaga. Ka ülima objektiivsuspüüde puhul ei saa ajakirjanik-toimetaja ega mõni teine inimautor vältida subjektiivset suhestumist maailmaga. Seega vaatasime, kui palju on rubriikidel autoreid. Esmalt Postimehe arvamusportaal ja siis võrdleme seda „Meie Eesti“ külgedega.
Hoolimata sellest, et veebi maht näib lõputu, on võrreldud kahe perioodi jooksul Postimehe arvamusportaali maailmavaateline mitmekesisus vähenenud. Seda ilmestab autorite ringi ahenemine aastate 2015/16 ja 2018/19 võrdluses. Kummalgi perioodil on avaldatud üle 1500 arvamusartikli, kuid arvamusi publitseerinud unikaalsete autorite arv on vähenenud rohkem kui 100 võrra (tabel 2). Kui vaadata seda, kes valdavalt arvamusi avaldavad, siis paistab ka Postimehe arvamusportaalist tavapärane muster, et suurim arvajagrupp on ajakirjanikud ja toimetajad ise.10 Tavaliselt on teised sagedasemad arvajad teadlased ja valdkondlikud eksperdid, vähe antakse sõna poliitikutele, ettevõtjatele, vabakondade esindajatele ja lugejatele. Arvamuskülgede mitmekesisuse seisukohast on oluline kõigi nende rühmade võimalikult rohkearvuline esilolek. Kui võrrelda arvamusportaali tekste perioodil 2015/2016 ja 2018/2019, on näha, et kõigist avaldatud artiklitest ainult ühe artikli kirjutanud autorite hulk on kahanenud 38 protsendilt 31-le. Teisalt on suurenenud ühe autori kirjutatud artiklite keskmine arv (1,95-lt 2,21-le). Kuigi see on puhtalt statistiline näitaja ega ütle palju kirjutajaskonna kohta, on näitaja muutumine kõnekas. Kolmandiku artiklitest kirjutavad 15-16 autorit. Arvamusportaal on arvamustoimetajate ja Postimehe ajakirjanike nägu, enim kirjutavad autorid on olnud arvamustoimetajad Taavi Minnik, Marti Aavik ja Liisa Tagel (kellest ükski enam toimetuse koosseisu ei kuulu).
„Meie Eesti“ autorite ring on ahtam kui arvamusportaali oma ning 15 enim kirjutava autori artiklid moodustavad koguni kolm neljandikku kõigist avaldatud artiklitest. See on oletatavasti taotluslik (rubriiki esitletakse kui autorikülgi), aga rubriigis saavad sõna paljud teisedki autorid. „Meie Eesti“ rubriigis ainult ühe artikli kirjutanud autorite osakaal ei jää alla Postimehe arvamusportaalist paistvale mustrile – seega on teatav maailmavaateline paljusus ka selles rubriigis näha. Me ei hakka üksikasjaliselt analüüsima iga autori maailmavaadet nimeliselt ning lugeja saab ise enimkirjutavate autorite puhul otsustada, kas ta nende puhul oskab ja tahab seda määratleda või mitte.
Temaatiline sildistamine
Huvitavaid sissevaateid Postimehe arvamusruumi ja „Meie Eesti“ külgede olemusse annab arvamuslugude märksõnastamine. Selles valitseb suur järjekindlusetus ja temaatiliste siltide lisamine on vaba – valida saab nii etteantud nimekirjast kui ka ise loovalt sõnu juurde mõelda. Sellest hoolimata võib väita, et just sellise meelevaldsuse tõttu on kõnekad enim esinevad märksõnad, andes hea ülevaate artiklite kõige sagedasemast kõneainest. Ka selles osas erineb „Meie Eesti“ rubriik arvamuslugudest (tabel 3). „Meie Eesti“ märksõnad on temaatilised ja valdkondi käsitlevad, otseselt poliitilisi subjekte sisse ei tooda. Näha on, et erinevalt arvamuskülgedest tegeletakse „Meie Eesti“ rubriigis üldiste riigikorralduse ja ühiselu kokkuleppeid puudutavate teemadega, mis suures osas langevad kokku külgede temaatilise jaotusega. Siiski on selles rubriigis mõningad kõnekad nüansid. Selmet põhiteema oleks nt riigikorraldus, on selgelt huvifookuses riigireform, s.t riigikorralduse muutmine; selmet kõnelda perede olukorrast üldisemalt, on sildistamisvääriline lasterikaste perede teema jne. Seega on nende laiemate valdkondade artiklite puhul tegemist teatavate kitsamate teemade väljavalgustamisega.
Stilistilist ja temaatilist erinevust visualiseerivad ka iga valdkonna artiklite sõnapilved. Sidesõnade kõrvalejätmise järel tulevad esile valdkonnaartiklite selged konkreetsed rõhuasetused. Üllatav ei ole see, et kõigis domineerib osundus Eestile. Vaid julgeoleku teema puhul on sama kaaluga ka referents piirkondadele väljaspool Eestit (Euroopa, Soome, Venemaa jm). Hariduse ja teaduse rubriik on selgelt kaldu põhi- ja keskhariduse, kooli, õpetaja ja õpilase poole, teaduse osakaal on selle rubriigi käsitluses märgatavalt väiksem. Rahvastikukäsitluste kese on laps ja perekond, kuigi rahvastikuprotsesside analüüsi võimalusi on väga palju teisigi – vaesus, ebavõrdsed võimalused, vananemine, õnnelikkus jpm. Riigikorralduse käsitlus on stilistiliselt kõige kaasavam – meie, kõik, koos, ühiselt – olles niimoodi fokuseeritud riigikorralduse põhituumale, meie ühiselu kokkulepetele ja nende analüüsile. Keskkonnarubriigi artiklid tõusevad esile metsateema kesksusega ning väga tugeva stilistilise võttena kasutatakse sagedasti eitust.
Kas Postimees liigub „meie-eestilikkuse“ poole?
Seega iseloomustab „Meie Eesti“ rubriiki palju väiksem arvamuste ja maailmavaadete mitmekesisus kui Postimehe arvamusportaali. Teisalt tuli analüüsist esile ka Postimehe arvamusportaali mitmekesisuse mõningane vähenemine. Kuivõrd on tegemist püsiva tendentsiga, on veel vara hinnata. Küll aga näib, et struktuuriliselt on eeldused selleks loodud. Postimehe arvamustoimetusse on alles jäänud kolm inimest: arvamustoimetuse juhataja Indrek Lepik, toimetaja Eva-Lotta Kivi ja karikaturist Urmas Nemvalts. „Meie Eesti“ toimetus koosneb kuuest toimetajast: Aimar Altosaar, Lea Danilson-Järg, Martin Ehala, Triin Habicht, Erkki Koort ja Aleksei Lotman.
Arvamusruum on kollektiivne looming, rõhuasetused ja muutused neis on igas mõttes kõnekad. Milliste hoiakute ja arvamusteni juhib avalikkust selline kõneaine, nagu selle toob esile meie analüüs, võiksime edasi arutada. Igal juhul on kindel, et Postimehe lugejaskond on endiselt üks suuremaid ning väljaande mõju arvamuskliima kujundamisel märkimisväärne.
1 Piirideta Reporterid avaldas oma veebilehel hoiatava loo Postimehe omaniku Margus Linnamäe sekkumisest ajakirjandusvabadusse: Editors abandon Estonia’s leading daily because of owner meddling, Reporters without borders, 2. VII 2019.
Postimees vastas sellele oma väljaandes 3. VII 2019 Georgi Beltadze artikliga „Meediaühendus kritiseerib Postimehe omanikku“, lisatud on Margus Linnamäe ja peatoimetaja Peeter Helme kommentaar.
2 Vt Merili Nikkolo, Mitte üksnes viimaste uudiste ajakirjandus. – Postimees 5. I 2019 erileht Aruanne Lugejale.
3 Mart Raudsaar, Postimehe „Meie Eesti“ on osa ajakirjandusest. – ERR 6. III 2019.
4 Ajakirjandusžanre käsitlevad kaks õpikut: Juhan Peegli 1970. aastal ilmunud „Ajaleht. Õppevahend ajakirjanike kvalifikatsiooni tõstmise kursustele“ ja Priit Pulleritsu 1997. aastal ilmunud „Ajakirjanduse põhižanrid“.
5 Vt pressinõukogule sotsiaalministeeriumi 17. XII 2018 ja 11. II 2019 esitatud kaebused, mõlema osas tegi pressinõukogu Postimehe suhtes taunivad otsused: http://www.eall.ee/pressinoukogu/kaebused.php
6 Vahur Koorits, Margus Linnamäe teeb toimetuse arvamusest üle sõites Postimehest konservatiivse maailmavaate lipulaeva. – Delfi 5. II 2019.
7 Stilomeetria on digihumanitaariale arendatud tekstianalüüsi meetod, et võrrelda suuri tekstimassiive sõnakasutuse alusel.
8 Vt sellekohast võrdlust Mart Zirnaski bakalaureusetööst „Olemuslugu Eesti ja välismaa kaasaegses ajakirjanduses: võrdlevad perspektiivid“. Tartu Ülikool, 2008. https://dspace.ut.ee/handle/10062/15730.
9 Kelli Seitoni magistritöös „Olemusloo muutumine Eesti ajakirjanduses aastatel 1970–2010“ on analüüsitud olemusloo muutumist, Tartu Ülikool, 2014. https://dspace.ut.ee/handle/10062/42368
Marju Himma-Kadakas on analüüsinud oma lõputöös uudisžanri hägustumist: „Ajakirjandusžanrite muutumise tendentsid. Uudisžanri muutumine ajalehe Postimees näitel“, Tartu Ülikool, 2010. https://dspace.ut.ee/handle/10062/15359
10 Ajakirjanikud ja majandus- ning kultuurieliidi esindajad kui peamised arvamuslugude autorid on tulnud välja ka teiste riikide uuringutest, vt nt Aeron Davis, The Mediation of Power. London: Routledge, 2007 või Hans-Jörg Trenz, Media Coverage on European Governance. European Journal of Communication, 19 (3), 2004, 291–319.