Ugala teatri „Toru. Krossides läbi elu“, autor ja lavastaja Ott Aardam, kunstnik Andri Luup, kostüümikunstnik Pille Küngas, muusikaline kujundaja Ivar Põllu, valguskunstnik Sander Aleks Paavo. Mängivad Terje Pennie, Peeter Jürgens, Tanel Ingi, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Liisa Aibel, Triinu Meriste, Laura Peterson, Luule Komissarov, Rait Õunapuu, Peeter Konovalov, Kiiri Tamm ja Reigo Tamm. Esietendus 22. III Ugala suures saalis.

Kui peaksin andma hindeid püüdlikkuse ja usinuse eest, siis tuleksid need kogu trupile kõrged. Nagu ka autorile ja lavastajale, kes mõlemad on Ott Aardam. Kõlab ehk ülbelt ja jõhkralt, aga selline tunne on. Mati Unt armastas meenutada, kuidas Jaapanis tänab publik esinejaid pingutuse eest. Unt tuli ise ka proovi sõnadega: „Ma olen mees, kes tõuseb hommikul kell neli!“ Alati see lavastusele edu ei taganud.

Kui võtan „Toru. Krossides läbi elu“ mõttes tükkideks, siis on need eraldi kõik kenakesed. Ilusad kunstilised detailid: kabaree-varieteevalgusega hiigeltoru, plekktünniotstest külgedega robustsed-elegantsed tugitoolid eluaegsete motokrossifanaatikute kodus, tossav-mürisev tsikkel laval, veel teinegi – vana puhtaks nühitud Pannonia külka, tubane sisekujundustünn kirjaga „sibi“ jne. Lõbus ja kirju. Kostüümikirevus kah selline, et lase aga olla.

Kõlab keni muusikalisi vahepalu, mis on peaaegu alati Ugala leivanumber. Seekord on muusikalises kujunduses Ivar Põllu ja Peeter Konovalovi tandemiga liitunud koguni Estonia laulja Reigo Tamm ja vajutab kogu loole oma itaaliakeelse aariakompoti pitseri. Lõbus. Kogu näitetrupp teeb keni soolosid, laulukesi, trikke ja draamasid. Minu lemmik on Tanel Ingi Antonina, kes ei vajuta pedaali põhja, vaid hoiab sordiini all üht kindlat tuumakat joont, mida kannab justkui saladus. (Paraku jääbki see saladus saladuseks – salatsetakse, salatsetakse ja vaikitakse lõpuni.)

Eraldi võetuna on hulk peeni nupukaid stseene. Motokrossimeeste viktoriinis tuleb mootorimürinat kuulates arvata ära tsikli mark ning Peeter Jürgensi pereisa ei vaja Itaalia võistluse jälgimiseks telepilti, sündmuste käik saab heli kuuldeski klaariks. Minu lemmik on täiesti absurdne dialoog, kui etendus on justkui juba läbi – boonusstseen ja repriis. Oleks vaid sellise godot’liku juraga olnud täidetud kogu lavastus, mitte aetud taga tõsimeelset pateetilist missioonijuttu suurest pahast torust, mis on justkui Rail Balticu, tselluloositehase ja ma ei tea mis kurjade arenduste-investeeringute rist­sugutis. Tundub, et me ei saa paranoiade ja vaenlasteta elada.

Siit alates hakkas minu meelest pihta üks haigutama ajav hädaorg. Arvatavasti olen ülekohtune, aga minu meelest ei peaks draamas või komöödias püüdma analüüsida selliseid teemasid, sest see on paraku võimatu. Piigimurdmine veebilehel „Eesti Metsa Abiks“ on käinud juba kaua, on olnud igasuguseid miitinguid, raudtee ja tselluloositehase üle jahvatavad nii poliitikud, keskkonna­aktivistid kui ka teadlased jne. Minu arust on lootusetu eeldada, et teater suudab pakkuda siin midagi uut ning luua kõike kokkuvõtva ja üldistava kujundi, mis vaatajaile korda läheb.

Võimalik, et kõik need teemad on hakanud aastatega jooksma ühte väravasse, korduma. Paranoia, et kusagil on imaginaarne, paha Hiina-Soome investoripunt, kes teeb kurja toru Tallinnast Helsingisse või tahab ehitada raudtee või paberitehase. Need on küll kõik täiesti erisugused plaanid ja ilmselt ei peaks neid ühte patta toppima, ent ometi on neile ühine vaenlase otsimine. Ma ei näe Ott Aardami sisse, ehk valutab ta tõesti kõige sellise pärast südant. Nii ongi ta välja mõelnud kujundi suurest, kogu Eestit läbivast pahast torust, läbi mille veavad kurjad kapitalistid haisvat kapsast Poolast Norrasse ja mida kõike veel. Ilmselt ka immigrante Aafrikast Eestisse.

Meenub, kuidas teatrikooli ajal räägiti vene nõukogude teatri agitkadest ja agitpropist läinud sajandi algupoolel. Ehk kammitseb mind mu nõukogude lapsepõlv. Sama kummitas mind Tallinna Linnateatri ja Vene teatri ühislavastust „Teisest silmapilgust“ vaadates: kõik õige, venelaste ja eestlaste suhtlemist tuleb analüüsida, davaite žit druž­no, aga ometi on see agitprop, mis minu meelest ei vii kuhugi. Võib-olla kunagi on kunstiga poliitikat tehtud, aga mul ei meenu ühtegi edukat juhtumit. Woody Guthrie kiitlemine oma kitarri kohta „This machine kills fascists“ oli naljanumber. No ei tapnud. Kas tegi Picasso „Guernica“ midagi? Või Jevtušenko poeem „Ema ja neutronpomm“, mida poeet staadionidel ette kandis? Ehkki Leni Riefenstahli olümpiadokumentaal „Tahte triumf“ on omataoliste seas markantne, ometi ei usu, et sel oleks olnud suur ühiskondlik mõju.

Üks dilemma kummitab mind veel. Lavastust hoiavad käigus ja põnevust ülal mitmesugused süžeepöörded, sordiini all saladuste kohta antakse uuesti ja uuesti vihjeid, mis aga jäävadki avamata. Meil lastakse mõistatada. Sama teevad osavad taani seebistsenaristid – Aardam oleks nagu nende juures koolis käinud. Mingit pidi see võte toimib, aga sellega, sisuliste pöörete genereerimisega, on mindud nii kaugele, et kaob loo orgaanika ja usutavus. On subrettide-armukeste paar, kelle suhtes kaob käest järg, kas nad on kellegi armukesed või naised ja kelle omad parajasti. On suur varjatud kuritegu, mida avatakse ja avatakse ning mille täpne sisu jääbki avamata. Eks võib ka nii, aga …

Kindlad võtted, mis alati tähelepanu saavad, on väike vahelaul, song ja alastus laval. Mõlemad on relvastuses. Ometi halastab Aardam naisnäitlejatele ja laseb enda alasti võtta hoopis Tanel Ingil. Ingi teeb väikese alasti läbijooksu külma kõhuga ära ning Tarvo Vridolingi ei kõhkle näitamast oma keha ilu. See mulle sobib. Head vaherosinad.

Niisiis, palju tööd ja üksjagu kära-müra, aga minu meelest natuke vähe villa. Vaatamisväärset leidsin detailidest, aga mitte lavastuse suurest teemast. See võib muidugi olla vaataja viga – kõigil ei pruugi olla sotsiaalpoliitilise populismikunsti suhtes foobiat. Ott Aardamist aga loodan jätkuvalt palju. Väga hea teatrinärviga ja teatritegemise fanaatik. Parim kombinatsioon. Ja kuidas ta trupi nagu korvpallimeeskonna käima tõmbab! Super.