Juuni lõpus valiti välja Eestit järgmise aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindav töö. Konkursile laekunud 13 projekti hulgast sõeluti esmalt välja viis, seejärel, teises voorus, valis žürii Eestit esindama projekti „Väärikas kahanemine“.

Eelmise aasta väljapanek „Nõrk monument (kuraatorid Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš Říha) otsis väga peenetundeliselt, kavala muige ja täpse osutamisega piiri monumendi ja argisuse vahel, ekspositsiooniga ärgitati mõtlema selle üle, kus lõpeb monument ja algab tänavakivi.

2016. aastal astusid Baltimaad Veneetsias üles üheskoos ühisprojektiga „Balti paviljon“. Paviljoni kuraatorid (Johan Tali Eestist, Kārlis Bērziņš, Niklāvs Paegle, Dagnija Smilga, Laila Zariņa Lätist ning Jonas Žukauskas, Jurga Daubaraitė, Petras Išora ja Ona Lozuraitytė Leedust) nägid ehitatud keskkonda laiemalt ning uurisid ruumi tekkimise tegureid. Vaadati, kuidas silikaattellis või looduslik paekivi hooneks saab, jälitati kõiki vahepealseid etappe karjäärist ehituspoeni ja odavmaja fassaadini.

2020. aasta paviljoniks välja valitud „Väärikas kahanemine“ on eelmiste ekspositsioonide kõrval ratsionaalne, järeleproovitud ja juba valimisehitatud või lammutatavat eksponeeriv. Esmapilgul võiks isegi öelda, et igav.

Üleilmne linnastumine pole uudis. Prognoositakse, et 2050. aastaks elab 68% maakera rahvastikust linnades. Selle kõrvalnähtus on linnade ja asulate kahanemine. Eestiski on näiteid väikelinnadest ja maapiirkondadest, mis elust inimestest tühjaks voolavad. Majad jäävad kasutuseta, põllumaa võsastub, kaovad töökohad ning need, kes paigale jäävad, tunnetavad alaväärsust ääremaal elamise pärast, sest kui tänaval ulub vaid tuul ja majade aknad on vineeriga kinni löödud, siis pole millegi üle uhkust tunda. See ongi kitsaskoht, mida Eesti paviljon lahkab. Küsitakse, kuidas kasutada linnasüdamete elavdamise võtteid rahvastiku kahanemisega kohanemisel. Arhitektuuriteadlane Triin Ojari toob välja, et arhitektide vastus sellele on ikka ja jälle olnud avaliku ruumi kvaliteedist rääkimine: „See on nagu mantra, mida korrutades on võimalik vaimset valmisolekut suunata järgmisele tasandile – sellisele, kus hea ruum võib hakata korda saatma ühiskondlikke imesid.“

Kahanemine

Valgas on väärikat kahanemist katsetatud tühjade hoonete lammutamise ja linnaruumi korrastamisega (näiteks Valga uus keskväljak). Jätkusuutliku kahanemise vajadusest on kirjutatud, sel teemal on peetud loenguid, korraldatud arhitektuurivõistlusi, ellu kutsutud riigi aastapäeva pidustustesse kuuluv programm „Hea avalik ruum“, millega korrastatakse 14 väikelinna avalik ruum.

Eesti paviljoni konkursi žürii liige Peeter Pere toob ühe põhjusena, miks viiest finalistist valiti just kahanemise projekt, välja selle, et arhitektide liigne n-ö kunsti tegemine on esile kutsunud kriitikat. Ta leiab, et arhitektuuri- ja kunstibiennaalid sarnanevad aina rohkem üksteisega. Sel aastal Veneetsia kunstibiennaalil parima rahvusväljapaneku Kuldse Lõvi pälvinud Leedu ekspositsioon „Päike ja meri“, mis kujutab suure mereranna simulaakrumi kaudu tarbimisühiskonda ja ületarbimist, võiks Pere hinnangul olla ka arhitektuuribiennaali teema.

Žürii liikmed Triin Ojari, Andres Kurg ja Peeter Pere põhjendavad kui ühest suust „Väärika kahanemise“ väljavalimist sellega, et võitnud on selge sõnumiga töö, mille nurgad suuremat lihvimist ei vaja.

Arhitektuuriteadlane Andres Kurg sõnab: „Veneetsia arhitektuuribiennaali tööde konkursil paistis „Väärika kahanemise“ projekt teistest enim silma oma terviklikkuse ja läbitöötatuse astmega: see kombineeris juba olemasolevat uurimistööd, sellest lähtuvat arhitektuuripraktikat ja mõjuvat installatsiooni. Kokku tuli tugev tervik, millel on potentsiaal olla vaatajale atraktiivne ja mis on ka etteantud ajapiirides teostatav.“ Triin Ojari lisab, et lõppvooru pääsenud viie töö seast valiku tegemine ei olnud kerge: „Kaaluti projekti kõnekust nii kodumaises kontekstis kui ka rahvusvaheliselt, samuti tegijate kogemust ja võimekust see etteantud eelarve raamides – 50 000 eurot – ära teha.“

Kas kahanemine kõnetab rahvusvahelist publikut?

Võiduprojekti meeskonna liige, inimgeograaf Garri Raagmaa arvab, et Eesti väikelinnade kahanemine võiks kindlasti kogu Euroopale huvi pakkuda. Ta sõnab, et projekt „Väärikas kahanemine“ aitab tähelepanu suunata Ida-Euroopa, kogu Euroopa ääremaa ruumimuutustele. „Eesti enda hea kohaliku ja regionaalse arendustöö kogemus, s.t mitte ainult biennaalil kajastatavad väikelinna­keskuste projektid, võiks saada laiema kajastuse nii rahvusvaheliselt kui ka muidugi kohalike poliitika­kujundajate seas,“ võtab Raagmaa töö autorite eesmärgi kokku.

Andres Kurg leiab, et mitmekihiline Eesti paviljon võiks vaatajat kõnetada küll, sest suur osa Veneetsia publikust ootabki rahvuspaviljonidelt kohaliku vaatenurga esitamist – ka sellist, mida suurtest ajakirjadest ja veebisaitidelt ei leia. „Mu meelest on see projekt üsna aus kaardistus nendest teemadest, millest siinse arhitektuurilise planeerimise kontekstis räägitakse ja mis on ajendanud mitmeid ambitsioonikaid linna­disaini alaseid ettevõtmisi,“ lisab Kurg.

Ka Triin Ojari nõustub, et Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud projekt „Hea avalik ruum“ eesmärgiga anda uus ilme vähemalt viieteistkümnele väikelinna keskväljakule on organisatoorses mõttes pretsedenditu mastaabiga ettevõtmine. „Eriti arvestades seda, et kogu selle aja on kõik ehitusse ja planeerimisse puutuv olnud vääramatult erahuvideks tükeldatud valdkond, mida keskselt nagu polekski võimalik juhtida, saamata süüdistust sotsialismis või nähtamatu käe poliitikas,“ lisab ta. „EV 100“ väljakud on Ojari hinnangul musterprojekt, edulugu, mida ühiskonna heakskiidu vaeguses elav arhitektuur kindlasti vajab: „Jah, projektide kvaliteet on kõikuv ja kohalik kogukond ehmatanud muutuste kiirusest ning uuest disainitud pillerkaarist, mis tuleb alles eluga täita, ent vähemalt korraks on linnakesed võrdlemisi monumentaalsel moel unest ja isevoolu kulgemisest üles äratatud.“ Ka Peeter Pere arvab, et õige loomingulise teeotsa leidmine mitmeharulisel ristteel on tegijate teha: „Kui näitusest vormub ekspo formaadi sarnane Eesti eduloo promo, oleks tulemus ebahuvitav,“ lisab ta.

---

XVII Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti väljapaneku konkurss

Võitja: „Väärikas kahanemine“, autorid Jiří Tintěra, Kalle Vellevoog, Garri Raagmaa, Martin Pedanik ja Paulina Pähn

Teise vooru jõudsid:

„Steriilne linn“, Villem Tomiste ja Anna Mari Liivrand

„Teine Veneetsia“, Karli Luik ja Johan Tali

„iFnS“, Jason Hilgefort

„Deluge“, Aet Ader, Laur Kaunissaare, Mari Hunt, Karin Tõugu ja Kadri Klementi

Žürii: Raul Järg (žürii esimees, arhitekt, arhitektuurikeskuse juhataja, Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni komissar), Andres Kurg (arhitektuuriteadlane, EKA professor ja vanemteadur), Maria Arusoo (kunstiteadlane ja kuraator, kunstiteadlaste ja kuraatorite ühing, kaasaegse kunsti keskuse juhataja), Laura Linsi ja Roland Reemaa (arhitektid, 2018. aasta Eesti väljapaneku kuraatorid), Veronika Valk (arhitekt, kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik), Peeter Pere (arhitekt) ja Triin Ojari (kunstiteadlaste ja kuraatorite ühing, arhitektuurimuuseumi direktor).

XVII Veneetsia arhitektuuribiennaal toimub 23. maist kuni 29. novembrini 2020. aastal ja seda kureerib arhitekt ja teadlane, omanimelise stuudio peaarhitekt Hashim Sarkis.