Suvisel juubelilaulupeo nädalal lahkus meie seast ootamatult filoloog, tõlkija ja usuteadlane Marju Lepajõe. Seda kaotust on väga raske mõista ja veel raskem sõnadesse panna, sest ta suutis inspireeriva inimesena oma meeldejäävate väljaütlemistega puudutada paljusid.

Marju sündis ja kasvas Tartus põllumajandusteadlaste Leida ja Jaan Lepajõe peres, seltsiks vanemad vennad Madis ja Tiit. Nooruspõlves mängis ta pühendunult korvpalli. Ühes intervjuus ütles ta paari aasta eest häbenemata, et on elus lasknud end juhtida südamel, teadmata, kuhu tee viib, ja aimamata, kui huvitavaks elu võib kujuneda. Kahetsema pole ta pidanud. Keskkooli lõpetamise järel viisid süda ja sisetunne ta esmalt õppima oma emakeelt ja kirjandust. Tartu ülikooli lõpetas ta eesti filoloogina 1985. aastal, asudes seejärel tööle Tartu ülikooli raamatukogusse. Juba siis jäi ta käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna külastajatele meelde oma eeskujuga, õpetades armastama ja austama raamatut ennast kui mälu kandjat.

Juba ülikooliõpingute ajal tärkas tal huvi klassikaliste keelte ja mõtteloo vastu. See viis ta esialgu aspirantuuri Leningradi ja tõi Eesti iseseisvuse taastamise järel tagasi Tartusse. 1996. aastal kaitses ta klassikalises filoloogias oma magistritöö ning töötas mõnda aega klassikalise filoloogia õppetooli juures. Ladina ja vanakreeka keele juurest jõudis ta usu ja jumala küsimusteni ning asus esmalt vanade keelte õpetajana ja hiljem kirikuloo õppejõuna tööle Tartu ülikooli usuteaduskonda, millest sai tema akadeemiline kodu. Ühtlasi oli ta ajakirja Akadeemia kolleegiumi liige.

Usuteaduskonnas õpetas ta keeli ja tegeles kreeka ning ladina patristika ehk kirikuisade kirjutistega, olles üliõpilastele teejuhiks vanade tekstide mõistmisel ja mõtestamisel. Tõlkija ja teadlasena huvitus ta Platonist („Teosed. I“, 2003), Plotinosest ja uusplatoonikutest. Sel teemal avaldatud artiklite rõhuv osa on koondatud Ilmamaa kirjastuse väljaandel ilmunud „Eesti mõtteloo“ sarja raamatusse „Roomlaste taltsutamine“ (2011).

Selle kõrval jäi ta truuks juba ülikooli ajal alguse saanud Eesti vanema kirjakultuuri ja mõtteloo uurimisele ning sel teemal kaitses ta usuteaduskonnas 2018. aastal ka oma doktoritöö „Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel“. Väitekiri võtab kokku aastakümneid kestnud uurimistöö viljad.

Marju Lepajõe leidis, et luterluse mõju eesti kultuurile tuleb tänapäeval teadlikult esile tõsta, sest ühes luterluse enese taandumisega eestlaste igapäevaelust on praeguseks kadunud ka arusaam luterlusest kui eestluse kujundajast, alustades laulutraditsioonist ning lõpetades eestlaste kogukondlikkuse ja hariduseusuga. Eestlaste vaimse vabaduse ja iseseisvuse vundamendi teadvustamisel ja tutvustamisel oli ta vankumatu ja järjekindel. Marju Lepajõe ütles ikka, et luterlikus keskkonnas kasvanud eestlaste hariduskäsitlus polnud orienteeritud mitte kasule, vaid hingeõndsusele, sest pühakirja mõistmiseks oli vaja laiemat haridust kui lihtsalt lugemisoskus. Haridus pidi hõlmama nii inimese kui ka ühiskonna mõistmist ja nõnda tuligi inimesel õppida, et tema pilk avarduks.

Sellise mitmekülgselt haritud, sirge selja ja avara pilguga inimese kõige parem võrdpilt on muidugi Marju ise. Vähe on neid, kes niivõrd nappide, aga kontsentreeritud sõnadega on suutnud sügavalt mõjutada nii paljusid inimesi, olgu ülikooli õppetöös, avalikel esinemistel või juhuslikel kohtumistel tänava­nurgal.

Just hariduse küsimus tegi Marju Lepajõele meie praegust elu vaadates ka kõige enam muret. Ühelt poolt kõneles ta vajadusest tõlkida ja õppida võõrkeeli, et horisonti avardada, ent samal ajal kaitses ta emakeelset haridust, sest just emakeeles on inimene oma väljenduses kõige täpsem. See tähendas talle ühtlasi seda, et sõnal on kaal ja väljaöeldud sõnaga kaasneb vastutus. Ta arvas, et sellega kiputakse praegu liiga vastutustundetult ümber käima: mõisted on hägustunud, eneseväljendus läinud lohakaks ning ühes sellega kadunud ka vastutus öeldu ees.

Väljapääsu leidmisel rõhutas Marju Lepajõe vajadust hoida kooli- ja ülikooli­hariduses sisulist järjepidevust, seda ajal, kui vorm kipub kogu aeg muutuma ja elatakse pidevas struktuurireformi seisundis. Ta tundis muret selle üle, et meie humanitaarteadlaste järelkasv pole piisav, et inimestel ei lasta pühenduda uurimistööle, vaid oodatakse kiiret kasu ja palju toodangut. Ta rõhutas, et humanitaarteadlased on meie rahva ja ühiskonna mälu hoidjad, kelleta ühiskond võib küll toimida, ent ei suuda kunagi kaugemale jõuda paigaltammumisest. Keele täpses ja mõtete asjakohases kasutamises näitas ta ise elavat eeskuju, sest Eesti avalikkuses ei ole meie kaasajal olnud meisterlikumat esinejat, kes oleks paremini vallanud eesti keelt ja haaranud kuulajat oma lõputu ja peene irooniaga segatud huumoriga. Ent Marju sõnade taga oli alati ka sügav mõte. Ilmselt ei teeks Marjule suuremat rõõmu see, kui me neid mõtteid ei unusta, vaid nende järgi elada püüame, hoides oma südames ja meeles alal tema mälestust.

 

Puhka rahus, kallis Marju!

 

Marju Lepajõe ärasaatmine on kolmapäeval, 17. VII kell 12 Tartu Jaani kirikus. Lilli ja pärgi paluvad omaksed ärasaatmisele mitte tuua. Küll aga on võimalik toetada Marju Lepajõe elutöö jätkamist Tartu Ülikooli Sihtasutuse kaudu, mille arvelduskontod on EE532200221010373441 (Swed­bank) ja EE471010102026293006 (SEB). Annetuse selgituseks palutakse märkida „Marju Lepajõe mälestusfond“.

Tartu Ülikooli usuteaduskond

Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledži klassikalise filoloogia osakond

Ajakiri Akadeemia

Eesti Kirjanike Liit

SA Kultuurileht

Eesti Kultuurkapital

Lähedased