Tänavuse aastaraamatu läbiv teema on Eesti liitumine Euroopa Liidu ja NATOga. Meeldiv on tõdeda, et nelja välismaise autori kõrval on sõna saanud viis kodumaist (üks artikkel on kirjutatud kahasse). Tasakaalus on suudetud hoida minevikku lahkavad ja tulevikku vaatavad artiklid, samuti ei ole Euroopa Liidule osaks saanud NATOst rohkem trükiruumi või vastupidi. Käsitluse all on Euroopa põhiseadusliku lepingu debatt, Schengeni viisareþiimi mõju Eesti-Vene viisareþiimile, USA tänase administratsiooni vaade NATO tulevikule ja palju muud, mis välispoliitikahuvilisele huvi võib pakkuda. Laiema rahvusvahelise kõlapinna saavutamisele tuleb kasuks, et aastaraamat ilmub inglise keeles.

Kaitseküsimustest huvituvale lugejale peaksid väljaande kättevõtmiseks põhjust andma George C. Marshalli Euroopa Julgeoleku-uuringute Keskuse teaduri Graeme P. Herdi ja EVI enda kaastöölise Lauri Lepiku artiklid. Herd mõtiskleb oma artiklis Eesti võimaluste üle kaasa lüüa Euroopa Liidu ning NATO julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning probleemidest, mida võivad meile tekitada nende organisatsioonide lahknevad arusaamad või sisemine lõhestatus julgeolekuküsimuste lahendamisel. Herd tõstatab küsimuse, kas oleme valmis liikuma kahel paralleelsel ja tihti vastuolulisel teel ning tegema valikut eri osapoolte kasuks või kahjuks. Arutledes transatlantilise meelsusega Euroopa ja tuumik-Euroopa erinevate visioonide üle, jõuab Herd järeldusele, et kuna need küsimused leiavad lahenduse ajal, kui Eesti kuulub juba klubisse, võib meie roll nende lahendamisel oluliseks muutuda. Kui mitte muud moodi, siis vähemalt seeläbi, kumba poolt me eelistame. See aga tähendab, et Euroopa tulevik on ka meie kätes.

Lauri Lepik võtab vaatluse alla Balti Rahuvalvepataljoni (BALTPAT) loo ning eritleb, milles on rahvusvaheliste suhete koolkonnad näinud selle projekti tähtsust ja eesmärke. Tulemuseks on huvitav ülevaade Eesti kaitsepoliitika viimasest kümnendist, sellest, kuidas on muutunud siseriiklikud prioriteedid ning kui palju on rahvusvaheline keskkond mõjutanud neid muutusi, aga ka kogu kaitsepoliitilist mõtlemist. Projekti olemust ja selle põhjendatust Balti riikide kaitsepoliitikas on võimalik näha mitmeti. Tuleb aga kahjuks tõdeda, et üks Balti koostöö lipulaevaks peetud projekt on lõppenud ja lõppenud suuresti Balti riikide endi suutmatuse tõttu kohandada projekti muutunud keskkonnaga.

?Eesti välispoliitika aastaraamat 2004? on sisukas järg eelmisele aastaraamatule. Loodame, et instituudil jätkub artiklikogumiku üllitamiseks jõudu ka 2005. aastal. Andres Kasekamp toimetajana on teinud ära suure töö ja andnud põhjust ootusteks, et Eesti välispoliitika saab endale regulaarse foorumi, kus võimalik arutada meile tähtsaid teemasid akadeemilise tõsidusega. Jääb vaid küsimus, mis on järgmise aasta põhiteema.

The New Northern Security Agenda: Perspectives from Finland and Sweden. Editors: Bo Huldt, Tomas Ries, Jan Mörtberg, Elisabeth Davidson. Strategic Yearbook 2004. Swedish National Defence College, 2003. 342 lk. 

 Aastast 1809 pole Soome ja Rootsi kunagi teineteisele lähemal olnud kui nüüd. Tõdenud seda, alustab Bo Huldt sissejuhatust. Retsenseeritav aastaraamat on selle tõdemuse resultaat.

Koos sissejuhatusega 17 artiklit. Artiklid jagunevad nelja gruppi. Esimene haarab julgeoleku laiemaid probleeme, teise sisuks on Soome ja Rootsi spetsiifilised kaitse- ja julgeolekuküsimused; kolmas tutvustab regiooniväliste peamiste tegijate Saksamaa, Poola ja Venemaa perspektiive, neljanda moodustavad kaks artiklit, mis sünteesivad Soome ja Rootsi otsustajate ees seisvaid väljakutseid käsitletavas valdkonnas, seda Euroopa Liidu ja NATO laienemise foonil.

Soomlase Teija Tiilikaineni arvates on tänavune aasta Soome julgeolekupoliitika pöördepunkt. Seni on välditud seisukohavõttu olulistes asjades ja keskendutud kõrvalise tähtsusega küsimustele. Teisal aga nendib ta siiski ettevaatlikumalt, et Soome julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta aastani 2010 on raske midagi kindlat öelda. Samas võib Soome seisukohti märgatavalt mõjutada Rootsi käitumine. Alliansiväline Soome Venemaa ja natostunud Rootsi vahel meenutaks liialt külma sõja aegset Soomet. See võib suurendada Soomes NATO ja Venemaa koostöö ajastul soovi ühineda NATOga.

Rootslase Lars Wedini kokkuvõte on otsekohesem. Tauninud mulluse euroreferendumi tulemust, leiab ta, et Rootsi ees on võimalusi kaks. Kas tõmbuda oma nurka Euroopas või alustada tõsist reintegratsiooni, selgitades rootsi rahvale, mis on Euroopa Liidus ja edaspidi NATOs olemise tähtsus ja reaalsused.

Anne Applebaum. Gulag: A History. The Penguin Press, 2003. 679 lk.

Washington Posti kolumnisti Anne Applebaumi ajendas Gulagist kirjutama tõdemus, et natside kuriteod on põhjalikult läbi uuritud ja hukka mõistetud, kuid kommunistliku terrorireþiimi inimvaenulikku olemusse suhtutakse põhjendamatu leebusega. Venekeelse lühendi Gulag taga peituva esitab Applebaum kolmes osas. Ta alustab bol?evike võimuletulekul loodud laagritega ja jälgib nende laienemist 1939. aastani.

Seejärel vaatleb ta põhjalikult Gulagi arhipelaagi, seda okastraaditagust maailma, kus miljonid zek?id elasid armetutes barakkides, täitsid üle jõu käivaid norme, püüdsid endal ebapiisava ratsiooniga eluvaimu sees hoida, armastasid ja vihkasid, võitlesid ja andsid alla, põgenesid ja kohandusid, surid ja jäid ellu. See oli totaalse riigi sünnitis, kus kehtisid omad seadused ja tavad. Autor jätkab laagrimaailma arengu kirjeldamist II maailmasõja ajal ja järel. Hru?t?ovi sula päästis küll paljud laagriasukatest okastraadi tagant välja, kuid Gulag eksisteerib tänaseni. Applebaum väljendab tõsist muret, et Venemaal ei tunta mingit vajadust mõista hukka kommunismi, ideoloogiat, mis süüdi inimsusevastastes kuritegudes, ja et seda ellu viinud isikud jätkavad rahus eksistentsi ühiskonnas, kus puudub arusaamine heast ja kurjast. Lähiminevikus korda saadetud koleduste uurimine ja miljonitele ohvritele mälestusmärkide püstitamine on jäänud Venemaal üksikute entusiastide eralõbuks ? riik on sellest distantseerunud.

Teadmata täit tõde kommunistliku repressiivreþiimi inimvaenuliku olemuse kohta, võib jääda ka arusaamatuks, miks loodi NATO, millega tegelesid CIA, Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ning mida kujutas endast külm sõda.

Applebaumi uurimus tugineb rohketele arhiividokumentidele ja trükistele, olulisel kohal on oral history. Eesti allikatest on kasutatud Otto Tiefi mälestusi ja Hilda Sabbo kogumikku ?Võimatu vaikida?. Ühe illustratsiooni autoriks on Ülo-Ilmar Sooster (moondunud küll Yula-Imar Soosteriks).

Applebaumi emotsionaalselt kaasakiskuvas laadis kirjutatud raamatut tõlgitakse juba saksa, prantsuse, itaalia, hollandi, poola ja ungari keede. Miks mitte see ka eesti keeles lugejale kättesaadavaks teha?