Sisemaise suve poliitikavaikust kompenseerib tänavu välispoliitiline hoogtöö, mille on ette kirjutanud Euroopa kalender.
Euroopa mitmesugustes organites astutud samme ühekaupa lähemalt vaadates ei saa Eestit tulemuslikkuse eest just kiita. Demonstratiivne rapsimine Euroopa Nõukogus ja selle parlamentaarses assamblees (ENPA), rääkimata sellele järgnenud kodumaistest avaldustest, on asetanud Eesti taas üldpildile riiukukena. Seejuures puudub aga strateegiline käitumiskava, nagu on osutanud Andres Herkel Postimehes (2. VII). Eesti esindajad võivadki jääda endale korrutama, et tegutsevad „väärtuspõhiselt“ ja on moraalselt vankumatud, kuid kui see tähendab demokraatlikes otsustuskogudes alatihti vähemuse hulka jäämist, siis võib sama hästi öelda, et tegu on kehva diplomaatia ja võimetusega läbirääkimistel koalitsioone luua ja enamust võita. Vähemuse häälena silmapaistmisest on saamas Eesti puhul norm ka Euroopa Liidu organites.
Eesti julgeolekupoliitilist mõtlemist pigistab juba aastaid tinamütsina kinnismõte Venemaast kui agressorist, kes varem või hiljem kõike mängu pannes Eestit taas vallutada tahab. Me oleme pahased kõigi peale, kes ei jaga meie usku sellesse, et Venemaa kordab alati oma varem ajaloos tehtut. Me kinnitame, et kui Venemaa ei muutu (õhtumaiseks õigusriigiks) meie dikteeritud viisil ja tempos, siis ei muutu ta järelikult üldse. Peeter I akent Euroopasse ihatakse tagasi aegade lõpuni. Tõenditeks on mugav tuua Gruusia ja Ukraina näide, mis sest, et ei meil ega ka Lätis-Leedus ole ühtki nn külmutatud konfliktiga regiooni ega ka viienda kolonni pesitsusala, mille lääneservale saaks rindejoone ning kaevikud projekteerida. Vahemärkusena: Venemaa püüdis aastatel 1992-1993 Ida-Virumaale selle külmunud konflikti ehitada ja seda ajal, mil naaberriiki juhtis presidendina hiljem Tallinnas peaaegu monumendiga tunnustatud „demokraat“ Boriss Jeltsin. Ei läinud läbi.
Kui Eesti välispoliitilisel arusaamal ajaloo pidevast kordumisest peaks siiski tõepõhi all olema, ei tohiks olla riigiti valikulist kohtlemist. Järelikult peaks praeguseks hetkeks valitsusel olema järgmises Pärsia lahe kriisis (nagu USA sealseid sõdu nimetatakse) osalemise kohta kindel ja põhjendatud seisukoht, mida ka avalikkusega jagatakse.
Paljud märgid näitavad, et sõjasarve hüüd kostab Toompeale seekord sama ootamatult nagu 16 aastat tagasi, kui liitusime endale tagajärgedest aru andmata USA püha sõjaga Iraagis, tuues seal ka vereohvreid. Globaalsel malelaual (ja ka Eesti-USA partii omal) on peaaegu täpselt sama seis nagu pärast terrorirünnakuid septembris 2001, kui USA president kuulutas oma aastakõnes välja kurjuse telje (nimeliselt paigutusid sellele Iraan, Iraak ja Põhja-Korea) ja pisut hiljem läkski Iraagis paugutamiseks.
USA poolel on taas võimul sõjakas vabariiklasest president, George W. Bushist palju hullemgi, sest meediasäutsude järgi otsustades teeb ta otsuseid, kelle pihta rakette lasta või laskmata jätta, hommikuse tuju järgi. Tuju aga sõltub paljuski sellest, kas New York Timesis on mõni tema suhtes kriitiline või paljastav artikkel („fake news“) ilmunud või mitte. Hiljuti otsustas Trump ühel hea tuju hommikul, et ta kohvi kõrvale siiski ei põhjusta vähemalt 150 süütu iraanlase surma. Raketilöök jäi seekord ära.
Vabariiklike presidentide ajal on Valges majas alatihti tegutsenud sõjaõhutajate osakond. Nende tüüpide närvid valutavad pidevalt teadmisest, et lebatakse maailma suurima relvaarsenali otsas, aga oma tulejõudu karistamatult „projekteerida“ saab nii harva. Aastal 2002 oli kurjuse telje ideoloogina juhtpistrike asepresident Cheney ja kaitseminister Rumsfeldi kõrval ka John Bolton, kellest on nüüdseks saanud Trumpi julgeolekunõunik. Ja kus on Bolton, seal on sõda. Kambas tiirleb ridamisi temasarnaseid, kel ülesandeks järjekordne sõda USA avalikkusele maha müüa, valmistada ette „tõendid“ ning hankida USA soolo kattevarjuks igalt poolt maailmast väärtuspõhiseid liitlasi.
Inglismaa meedia muretseb juba mõnda aega ajaloo kordumise pärast saareriigis, arvates, et hetkeks, mil USA asub vaenumaadega suhteid pingestama ehk avalikult tüli norima, on sõjalise löögi andmise otsus juba tehtud. Küsimus on vaid ajas ja üldiselt sobib jahedam hooaeg lõunamaadel taplemiseks paremini. Kuigi liitumine Iraagi ründajatega võltsitud tõendusmaterjalile toetudes tähendas hiljem peaminister Tony Blairi karjääri kurba lõppu ning „Bushi puudlina“ ajalukku minekut, arvatakse Ühendkuningriigis nüüd laialdaselt, et tõenäoliselt järgmisel peaministril Boris Johnsonil on Trumpi puudliks hakkamiseks lausa ideaalsed omadused, mida see ei jäta kasutamata. Ja siit jõuame tagasi Eestisse: millised eeldused olid 2002. aasta vähemusvalitsuse juhil Siim Kallasel ja on praegusel peaministril Jüri Rattal puudlina käituda?
Kui ajalugu kordub, siis tiirleb kuskil ümber Eesti otsustajate juba mõni USA relvatööstustelt või konservatiivsetest mõttekodadest palka saav „suur Eesti sõber“ ülesandega nad koostööle kallutada, tuumariigi väärtuspõhiseid motiive mõistma panna ja miks ka mitte selle kõige juurde mõni soodus relvatehing sooritada. Sajandivahetusel ja kurjuse telje leiutamise järel esines selles rollis keegi Bruce Jackson, kelle tegevus viis Vilniuse grupi ehk NATOsse pürgivate Kesk- ja Ida-Euroopa valitsuste kollektiivse toetuskirjani USA administratsiooni kui tahes vägivaldsele tegevusele Iraagis. Alles NATO ukse taga seisjad tundsid, et on USA-le võlgu ja sõtta mindi, küsimata üldse mingeid tõendeid või luureandmeid. Mäletatavasti teenis too aktsioon Prantsusmaa presidendilt Jacques Chiracilt põlgliku märkuse Euroopa Liitu soovijate lapsikuse kohta – jäeti kasutamata võimalus vaikida.
Bruce Jacksoni tulemusliku tegevuse üksikasju valgustas vahetult juhtumi järel Eesti Ekspressis Andrei Hvostov („Andekas mister Jackson“, 5. III 2003) ja ma ei hakka siin detaile üle kordama. Kokku oli tegu ühe me kõigi aegade rumalama välisministri juhtimisel toimunud Eesti välispoliitika ajaloo näruseima episoodiga, mida diplomaadid (kui nad seda soovisid) ära hoida ei suutnud. Ainus õigustus võiks olla ameeriklaste hoiatus, et kui toetusallkirja ei tule, jääb Eestil NATOsse saamata. Me ei saa küll kunagi teada, kui tõsiselt nad seda mõtlesid.
Nüüd oleksid tingimused justkui teised. Eesti ei ole enam uste taga, vaid laudade taga. Meil peaks olema toonasest hoopis parem arusaam, mis kujundab näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa välispoliitikat ja eriti suhteid USAga. Teiselt poolt on Eesti end eriti viimastel aastatel seadnud aina suuremasse sõltuvusse Ameerika musklist: me oleme endale mangunud USA vägede kohalolu ja võib-olla juhusliku kokkusattumusena raporteeriti nädala alguses suure relvaostulepingu allakirjutamisest USA ettevõttega LMT. Sündmust kaunistas kohaloluga Iowast valitud senaator Joni Ernst, kelle militaarne taust (läks rahvuskaardist erru kolonelleitnandi auastmes) ning üldiselt head suhted Donald Trumpiga teevad temast tänuvõla suurepärase sissenõudja, kui Iraanis peaks asjaks minema.
Eesti valitsus peaks teadma, mida arvavad USA sõjakusest Euroopa suured riigid või ka Põhjamaad. Kui USA valib sõja, peab Eesti valima poole ja seekord on sel karmimad tagajärjed kui 16 aasta eest. Loomulikult saab iga sõda, mis veel pole alanud, ka ära hoida. Ja kas mitte Eesti ei pingutanudki koha nimel ÜRO julgeolekunõukogus täielikuks pühendumiseks maailmarahu tagamisele, aga mitte ameeriklaste avantüüride toetamisele?
Mais läbi viidud arvamusuuringu järgi (Reuters-Ipsos) on 51% ameeriklastest veendunud, et sõda Iraaniga lähiaastail tuleb, 53% arvab, et Iraan on USA julgeolekule vahetu või tõsine oht, kuid ennetavaid lööke toetab õnneks vaid 12%. Siiski, Iraani rünnaku korral (selle saab teatavasti ka lavastada ja „tõenditega“ katta) arvab 40% ameeriklastest, et vastama peab täiemahulise sõjaga, teist sama palju aga, et piirduda tuleb õhurünnakute ja sõjaliste sihtmärkide pommitamisega. Nii et aega võib vähe olla ja kuna Eesti huvides ei ole ükski sõda kuskil maailmas, siis on meie kord teha nende ärahoidmiseks maksimaalne diplomaatiline jõupingutus.