Näitus „Laulupidu 1869–2019. Kommenteeritud märgid“ tarbekunsti- ja disainimuuseumi galeriis kuni 15. IX, kuraator ja kujundaja Ivar Sakk.
Meie graafilise disaini tuntuim mõtestaja Ivar Sakk on tarbekunsti- ja disainimuuseumis teinud midagi uskumatut: ta on ära seletanud meie rahva ühe pühaduse, laulupeo sümboolika. Selline semiootiline analüüs mõjub lausa ketserlusena. Kas siis sobib aina hardamas ja hardamas olustikus lagedale tulla, et meie Vanemuine on laenuline ja taadi algupära on hoopis soome Väinämöinen?
Ta on püüdnud välja pakkuda ka märkide autoreid. Näiteks varasem 1869. aasta lahendus võib olla pärit Carl Robert Jakobsoni nooremalt vennalt Eduard Magnuselt, kes Jakobsoni trükiseid kujundas. Teine ununenud nimi on 1923. aasta märgi teinud, toona juba Pariisis tegutsenud Aleksander Mülber, kes on kujundanud Nikolai Triigi loomet meenutava vägimeheliku pasunamängija. 1933. aastal kujundas modernistliku päikesekiirtes märgi Paul Luhtein, kes muu hulgas on kavandanud ka Eesti NSV lipu.
Sakk on maininud ka neostiilide kasutamist XIX sajandil, hiljem asemele tulnud art déco’d, Stalini surma järgset nn karmi stiili. Lisaks on autor eritlenud kirjatüüpe, nt 1999. aastal Copperplate (1901, Morris Fuller Benton) ning 2019 Travels Bold (Peterburi kirjakoda TypeType).
Samuti on Sakk avanud dekoratiivvormina näivaid lahendusi. Ei ole just ülearu palju neid, kel on meeles, et lüüra kui Apolloni pill on muusika sümbol, tõrudega tammeoks seostub põlvkondade järjepidevusega või teavad siis, et kolme leopardiga (lõviga) vapp oli juba Eestimaa kubermangul.
Üllatavaid leide saame Saki abiga nautida veelgi. Üks stiilinäide: „Taaveti täht, mis väljendab inimkonna ühtsust ja harmooniat – ülespoole pürgiv kolmnurk mehelikku energiat, allapoole suunaga kolmnurk naiselikku alahoidlikku energiat. Laulupidude märgil esineb see juba esimesest peost alates, sionismi ametlikuks sümboliks sai kuustäht alles 1897. aastal.“
Hästi on välja toodud ka ajaomased väärtushinnangud. Näiteks on 1950. aasta märgil kujutatud Moskva Kremli Spasski torn kui võimu sümbol kujutatud punalipuga Toompea nõlval kõrguva Pika Hermanni tornist sihvakamana, kuna Moskva oli tähtsam kui liiduvabariigi pealinn. Teisalt on väärtusperspektiiv tore klassikaline võte, mis on lasknud juba vanas Egiptuseski olulisi persoone ja kujundeid tähtsamana paista. Sama aasta Rahva Hääles on mainitud, et üldlaulupeo märgi saamiseks korraldas üldlaulupeo peakomisjon ideekavandite võistluse, mille võitis Paul Luhtein, kes kõige edukamalt oli tabanud üldlaulupeo suurt mõtet – Nõukogude Eesti X aastapäeva tähistamist.
Tabav analüüs paneb mõnust nurruma. On ikka tore lugeda, kuidas Miisuks kutsutud Taavi Varmi kujundust „Aja puudutus. Puudutuse aeg“ (2014) on Sakk iseloomustanud kui hipsteripärast kujutusviisi, kus mulje põhineb lihtsatel kodukootud elementidel, näiteks lapselikul käekirjapärasel fondil.
Ilmselgelt on see näitus „roppsuu-röökuri“ Mikk Pärnitsa Sirbis ilmunud artikli kõrval üks julgemaid, intellektuaalselt huvitavamaid ettevõtmisi, mis laulupeo müüdiloome kallal ette on võetud. Traditsioonide põlistamise, rituaalide järgimise, „autentsete“ rõivaste tagaajamise, popmuusika järgi „eheda“ tantsu löömise tuhinas mõjub see kriitikavabal ajastul igatahes ääretult värskendavalt.
