Festival „Hard rock laager“ 28. – 29. VI Vana-Vigalas.

„Tii-tii tihane, vaa-vaa …“

„Varblane!“

„Jessöör!“

Zahir vs. üksik hääl publikust

Tänavu XVIII korda Vana-Vigalas toimunud Eesti juhtiv raskemuusikafestival „Hard rock laager“ (HRL) on välismaiste tippesinejate kõrval alati andnud rohkelt võimalusi end näidata ka kodumaistel tegijatel. Alates viiendast korrast 2006. aastal on festivalil kehtinud sama loogikaga ajakava: 22 bändist saab igaüks kahel päeval tund aega, vaheldumisi kahel laval. Keskmist võttes on sellest ajast esinenud festivalil 13,5 eesti bändi aastas, tänavu oli neid kokku 15. Eesti bändidega on alati valitsenud sobiv sümbiootiline suhe. Nad aitavad määratud ajakava täita mõistliku eelarve piires, samuti saavad oma tegijad end suurel laval näidata ja tihedas rebimises tihti ka välismaalastele väärilist konkurentsi pakkuda. Nagu spordiski, on muusikafestivalidel koduväljaku tugi kaaluka väärtusega.

Nostalgiavaimu vanad armid

Üks võimalus eesti artiste hinnata on selle järgi, kuivõrd nende etteaste vastab ootustele või eirab neid. Kui palju tahta midagi uut ja kui palju sedasama vana head? Festivalidel on rahvale hea olemise üks nurgakive ikkagi kamraadlus, mis tekib äratundmisrõõmu ühisest kogemisest ja oma eelistustele tugeva taaskinnituse leidmisest. Selle funktsiooni ankrumees on kindlasti Metsatöll, kes on laagris põhimõtteliselt majabänd ja esines seal juba XIII korda. Nad on nii tugevalt ennast kinnistanud märk, et inimestel on täpselt teada, mida loota – tuttavaid lugusid rahvusvaheliselt väga kogenud live-bändilt, kel on seekord uus trummar Tõnis Noevere ja uus plaat „Katk kutsariks“. Kindla kvaliteedi tõttu ei ole aga neist ka midagi kirjutada, sest kuigi Metsatöll täitis täielikult neile pandud ootused, ei tekitanud nende esinemine ühtki uut mõtet.

Samasse võiks ehk liigitada ka J.M.K.E., kelle kontserte tuleb tugevas nostalgiavaimus jälgida seisukohast, kas jõutakse lugude originaalidele samas graafikus endiselt järele mängida või mitte. Villu Tamme ja kompanii kiituseks tuleb küll öelda, et seekord seisis kontsert palju paremini koos kui ülesastumine samal laval 2015. aastal. Aga selge, et ka J.M.K.E. kontserdi eesmärk on rahuldada äratundmisrõõmu ja taaselustada ammu kogetud tundeid.

Selles plaanis oli märksa huvitavam Metro Luminali debüütesinemine HRLil, sest rahvas oli, mulle tundub, kogunenud tugeva lootusega kogeda äratundmisrõõmu ja seda nad ka said, aga mingil nihestatud moel. Justkui naaseks oma laps pärast mõnda aega koju, aga vanem ei suuda endalt raputada tunnet, et laps on ära vahetatud. Mulle on alati teisikud ja igasugused kehanäppajad väga meeldinud, nii et jälgisin toimuvat suure huviga. Segamini uute lugudega tulid taasesitamisele vanad hitid, aga mõneti on inimesed harjunud neid laule sedavõrd seostama Allan Vainolaga, et uut vokalisti Robin Juhkentali ei tahetud omaks võtta. Robin on ka teistsugune, eneseteadlikum, iroonilisem, mis on suhtumiselt pigem postpunk või art rock kui Metro Luminali melanhoolrokk. Teisalt tuldi väga hästi kaasa Robini manipulatsioonidega „teha Freddie Mercuryt“ ja Queeni stiilis kaasa skandeerida. Ilmselt lülitas laulupeoeelne ühislaulmise paine irooniakorgid kiirelt välja ja selle tulemusel sündis midagi väga ilusat à la Jim Jarmusch, kui kaks vestlejat räägivad teineteisest mingil määral mööda, aga mõlemad on olukorraga rahul.

Sellesarnased pinged tegid Metro Luminali esinemisest aasta ühe huvitavama (kui mitte just kõige parema) live’i. Selge, et kogu bändi õnn ja õnnetus püsib Rainer Jancise õlgadel, ja Jancise laval olek peegeldas hästi tema iseloomu – otsivat ebakindlust, vastumeelsust ootustele vastamisele, neuroosi. Vahepeal oli kitarr all ja tema peal, siis jälle vastupidi. Vahepeal tuli paar lugu ideaalselt kokku, groove pani aja seisma ning hakkas oma elu elama nagu ühele heale kontserdile omane, siis jälle lagunes see kenake harmoonia täielikult koost, bass ja kitarr kulgesid teineteisest sõltumatutes helistikes, kitarrikeel katkes, plokid ei kuulanud sõna, lugu alustati uuesti … Metro Luminali kontsert oli nagu antirokk-meeleavaldus keset rokifestivali. Kui rokk on midagi lihtsat ja ürgset, siis Luminal ei jää rahule sellega, et ta meeldib, vaid hakkab urgitsema, miks ikka meeldib, ja vaatab seda küsides ühtaegu otsa nii sulle kui ka omaenda peegelpildile.

Rokism kolmele kitarrile

Neile ette pandud rokiklišeesid väänasid ka kaks järjestikust ja väga mõjuvat kolmekitarribändi – või väänati neid endid. Nii post-metal-kollektiiv Ocean Districts kui ka rifimürabänd Zahir tõid lavale kolm kitarri, mille omavaheline dünaamika lubas neil ka tavalisest rokiedastusest kaugemale sirutada huvitava ja mitmekesise resultaadiga. Ocean Districts tundus pealtnäha väga traditsiooniline post-metal-bänd, kus võetakse post rock’i kokaraamat (instrumentaalne rokk, mis tegeleb pigem tekstuuri ja õhustiku kui käikude ja harjumuspärase rokiliku loostruktuuriga) ja lülitatakse see müraplokkide vooluvõrku. Ocean Districts kasutas aga harjumuspärasest ehk pisut enam ka udusema saundiga plokke, nt kajasid, ja tekitas sinna veel ühe kihi, mis ulatus otsapidi shoegaze’i. Nende muusika oli väga sugestiivne ja festivalikeskkonnas värskendavalt antirokilik, aga huvitaval kombel ei läinud ühel hetkel mu enda ettekujutus sellise muusika esituslaadist kokku bändi omaga. Mulle tundub, et Ocean Districts ise hakkas oma introvertsust pelgama ja asus publikuga kontakti otsima ning see segas muusika mõju. Nagu nõrgas teatris, kus draamatükis hakkavad näitlejad mängima publikule ja paari diskreetset naerukohta lüpsma maksimumini. Ka Ocean Districts hakkas imiteerima rokiklišeesid, aga muusika ei toetanud seda.

Tekkis mulje, nagu tuleks näitleja poole stseeni pealt rollist välja ja küsiks keset etendust publikult kella. Aga äkki ma lihtsalt seostan sedasorti postmuusikat autistliku suhtlushäirega. Ocean Districts on väga ilus asi iseeneses ja bänd ei peaks kartma oma muusika liigset tõsidust. Muusika oli aga väga hea.

Samamoodi hakkas kolme kitarriga kidrakäikude vahelt peenemat struktuuri otsima Zahir, aga see struktuur oli pigem müra, moonutus. Kui Ocean Districtsi tekstuur võiks vastata sõnale „ilus“, siis Zahiri oma on ka ilus, aga märksa ebakonventsionaalsemas mõttes. See ilu ei peitu harmoonias ja sümmeetrias, vaid painutamises ja räpakuses. Zahiri live’i puhul sai selgeks vahe valjuse ja müra vahel – asjad, mida tihti segi aetakse. Rokk võib olla küll väga vali, aga sealjuures üdini sümmeetriline ja raamitruu, müra on aga tihti, kuidas öelda, ebaratsionaalne ega teeni publiku veenmise eesmärki. Müras pöörab bänd pilgu sissepoole, publikust eemale. Kui Manowar tühistas eelmisel nädalavahetusel peaesinemise Prantsusmaa Hellfesti festivalil, tõid nad kuulu järgi üheks põhjenduseks selle, et ei saa mängida piisavalt kõvasti. Manowar võib mängida kogu seti 11ga, aga müra pole see sellest hoolimata, sest müra viitab koketeerimisele kaosega, aga Manowari-taolist hevi käsutab karm struktuurne ja harmooniline kord. Just seetõttu mõjus Zahir HRLil mõnusa nihkena. Laulja Tambet on aga laval ülimõjuv hillbilly-luuseri karakter, kes enne ütleb kui mõtleb – ja joob veel omakorda enne seda.

Hindade hind

Eesti bände vaadata oli taas huvitav ja meelelahutuslik. Kõvade päevalõpetajate (suurepärase ülesastumise teinud Birminghami ülimõjukas death-metal-kollektiiv Carcass ja kiire blastbeat’i / black metal’i veteran Dark Funeral Rootsist) tõttu jäi ehk õhemaks välismaa esinejate vahekiht, glasuur tordi ja kirsside vahel, ja mitu bändi tekitas küsimuse: kui neid iseloomustab täielik väljapoole suunatus, siis mis sisse alles jääb?

Aastad erinevad ja drastiliselt tõusnud esinemistasude valguses püüab HRL säilitada sama piletitaset isegi siis, kui see teeb olukorra keeruliseks. Eesti raskema muusika suvine festivalielu kulgeks aga ilma selle vajaliku ja väga konkreetset vajadust täitva festivalita ilmselgelt vaid väljaspool Eestit.