Esto TV nime all tuntust kogunud dokumendiloojate meetod tundub justkui arvutivõrgu otsingumootorite tööpõhimõtteist laenatuna. Et vastuseks saad küll seda, mida küsid, aga mida üldisemalt küsid, seda rohkem ka informatsiooni, mis vaid osaliselt soovitule vastab. Või siis tuleb küsitu sekka müra juhusliku kokkulangevuse tõttu.
Dokumentalistikale esitatav sotsiaalne tellimus paistab olevat dokument with a twist, nagu ütleksid Eesti märgimeistrid. Vintis reaalsus. Kruvi naela asemel, sest nii püsib paremini kinni. Normaalolekus kuulsust pole kellelgi põhjust kinoks teha, Eesti ruumis jõuab see kuulsus kinokunsti vahendusetagi füüsiliselt igasse koju, iga inimese juurde. Nii pildi kui sõna eest hoolitsev tele- ja arvutimaailm dokumenteerib sellises mahus, millest ükski surelik end elu jooksul läbi närida ei suuda. Kui, siis ehk mõni viljasalvemees.
Kas vindilõikajate dokumentalistika polegi dokumentalistika? On ikka, kuigi iga kaadrissejäänu suust võib arvatavasti kuulda selgitust, mis algab sõnadega: ?Tegelikult oli asi hoopis teisiti!? Kes selgitama ei asu, on saanud nõu isiklikult kvantiteediuskselt PR-mehelt ? et iga kaadriskäik võrdub lisahäälega valimistel. Ei võrdu, aga dokumentaalfilmi kunstilist väärtust mõõdetakse valimistel küll. Seekord juba juunis.
Kui poliitikud tunduvad endale dokumentides pahupidistena, siis selle tundega pole põhjust sõdida, vaba valik ju seegi. Välisvaatlused aga ei võimalda kindlalt öelda, kes või mis on pahupidi. Eesti riigiametis on aastaid usutud, et Briti satiiriseriaal ?Yes, Minister? on üks ühele elust enesest maha kirjutatud. Usutakse, et riigivõimu teostamine ongi selline. Kui Eesti oleks 30 aastat tagasi iseseisev olnud, oleksime suhtunud ilmselt samasuguse tõsiusuga ka Monty Pythoni sket?idesse. Nüüd teeme seda hilinenult. Näiteks admiral Kõutsi sügistalvisel Iraagi visiidil esitatu ei erinenud just palju John Cleese?i briti ohvitserist Buuri sõjas. Cleese ajas keset lahingumöllu habet, sest korrektne välimus on esmatähtis. Kõuts oli esitlemiseks selga pannud nõelasilmast tulnud uue kõrbevormi, mida sõduritele veel polnud jagatud.
Meie eelis ongi, et erinevalt brittidest ei pea me sotsiaalselt satiirilistes teostes alati näitlejate abi kasutama. Eesti sotsiaalne satiir sarnaneb rohkem tõsielusarjadega, kus osatäitjateks ?inimesed tänavalt?, siin vastavalt ?inimesed Toompea tänavalt?, miljonite lemmikud. Ja nad ei tohiks kurvastada selle üle, et tulemus on ?Elu mõte?, mitte ?Jah, härra minister!? Viimaseni läheb veel aega, nõudlust juba oleks, aga pakkumist mitte. Kui avaliku võimu nähtavad ja nähtamatud kangelased pakuksid argise rähklemise asemel pikki ja rafineeritud skeeme, karjapoisi asemel kombinatsiooniküllast keskmängu, siis küllap see ka kinodokumentideks vormuks. Aga ei paku.
Eesti dokumentaalsatiiri lõputuim võlu peitub aga hoopis selles, et lisaks juba olnu põlistamisele esitab see ka ennustusi, millel harukordne isetäitumisvõime. Kui ?Vali kord? lõpeks sõnadega ?Järgmises osas. Juhan viskab Stenbocki maja terrassilt alla tülika ametiühingujuhi?, võiks olla kindel, et hiljemalt aasta pärast see ka tegelikult juhtuks. Lavastamata.