Marco Laimre juhatas Eesti kunstiakadeemia fotoosakonda aastatel 2005– 2017.

Kas fotoosakonna ajalugu saab jälgida bürokraatlikult käskkirjade, esildiste ja eelarve kaudu?

Õppekavad võiksid mõnesuguse pildi anda. Neist saab välja lugeda, kes on mingit ainet millal ja kellele andnud. Selle põhjal saab fotoosakonna ametlikust ajaloost ülevaate küll. Eelarve on enamasti kahjuks olnud läbipaistmatu ja ei ole tegelikkusele vastanud. Osakond ei ole isemajandav üksus, kõik on kunstiakadeemia ühiskatlas, mistõttu kasutati osakondade eelarvet aeg-ajalt kurat teab milleks.

Millises seisus oli õppekava siis, kui sina osakonna juhatajaks tulid?

Mind kutsuti 2005. aastal erakorraliseks, 2006. aastal valiti korraliseks professoriks. Olukord, kuhu sattusin, oli ülimalt segane. Fotoosakonda ei olnudki, oli fotokeskus – Eve Kiileri ja Kai Herkeli loodud veider varistruktuur meediateaduskonna sees. Fotokeskuse all olid töökojad ja laborid, olid üliõpilased ja Jan Kailast jäänud õppekava skeem, aga puudus igasugune teadmine sellest, missugust kõrghariduslikku struktuuri on seal vaja. Marko Mäetamm, kes oli siis dekaan, sundis, et avaksin magistrantuuri õppekava. Üks kursus bakalaureuseüliõpilasi oli olemas. Kuna mul viimased kümme aastat kunstikõrgkoolis töötamise kogemus puudus, siis ma ei teadnud, mida võin ja mida ei või teha, alguses ei teinudki midagi. Jätkasime mõnda aega vanamoodi. Aga tasapisi hakkasime Dénes Farkasiga, kes oli dotsent, ümber korraldama.

Tartu kõrgema kunstikooli fotograafiakoolitust ei olnud mõtet dubleerida. Mulle sai selgeks, et foto peab liikuma vabade kunstide teaduskonna alla ja et see ka juhtub, ja meediateaduskond muutub aegamisi mõttetuks ning likvideeritakse. Sic transit ...

Mis sai edasi?

Oli kaks missiooni – akadeemiasisene ja -väline. Minu esialgne eesmärk oli hoida igaks juhuks fotovälist joont, et tegemist oleks kontseptuaalse kunstiga, et otsemaid ei satutaks utilitaristide, fotokonservatiivide ja igavfoto toanurka. Nüüd on institutsionaalne infrastruktuur olemas ja suur hulk vilistlasi ajab ise asja edukalt edasi.

Sise-eesmärk oli kasvatada uus õpetajaskond ja kindlustada osakond võrdsena teiste vabade kunstide erialade seas. Õppejõudude leidmine oli tähtis küsimus. Panin üliõpilased loenguid pidama, katsetasin nendega. See on parim pedagoogilise hariduse omandamise viis. Risk õigustas ennast täiel määral. Juhtus sama, mis oli juhtunud ka kümme aastat varem: magistrandid võtsid osakonna üle. Teine variant oli kutsuda õppejõude väljastpoolt akadeemiat – neid, kes olid meile aastate jooksul tunde andnud. See nimekiri on pikk. Nii sattus meile dotsendiks näiteks Anneli Porri.

Kas sa tahtsid kaitsta foto anarhistlikku positsiooni?

Selle nimetus on ikkagi vist autonoomia. Mida autonoomsem ja mida vähem punast vaipa, seda raskem on seda lõhkuda. Iga distsipliin hakkab toimima alles siis, kui sellel on autonoomne toime. Usun, et see ei puuduta ainult fotot. Anarhistlik positsioon akadeemia sees on vastuoluline nähtus, kuid mingil perioodil kindlasti võimalik. Mida nii väga anarhistlikku on selles, et osakond saab ise otsustada, mida, kellega ja kuidas teeb? Püüdsime ise otsustada ja vastutada väikestest asjadest kuni põhimõtteliste küsimusteni välja – osakonna kööginurgast kuni välisreisideni. Püüdsime elada head akadeemilist elu, ei midagi rohkemat.

Aga see ju ka isoleerib teistest?

Igasugune haridus ja distsipliin iso­leerib, see on ju hariduse eesmärk. See oleks nagu etteheide kirurgidele, et miks nad haiglas opereerivad, tulgu tänavale rahva sekka. Eeldada, et tänapäeval saab inimesi õppeasutustes tooli külge siduda ning Beethoveniga ravida, tundub anakronistlik ja absurdne. Kunstiakadeemiasse tulekuga inimene muutub. Üliõpilasest võib heal juhul saada keegi teine ja see on tähtis – milleks siis muidu üldse? Kui professoriametist kaks aastat tagasi lahkusin, tegin Facebooki postituse ja panin kirja üliõpilased, kes on saanud meilt tuule tiibadesse – kokku oli 75 nime. Nad olid jõudnud vähemalt ühe isikunäituseni.

Eesti kaasaegse kunsti muuseum on kindlasti akadeemiat ümbritseva kunstimaailma loomise õnnestunud näide. Varem oli ainuke koht, kus algaja sai näitusi teha, Hobusepea galerii. EKKM tekkis täpselt siis, kui oli vaja. See on enam-vähem selle loogika järgi, nagu me kümme aastat tagasi planeerisime, ka toimunud. Mõte oli fotoosakonnast luua institutsioon, mis säiliks. Selle struktuur sai niimoodi kokku pandud, et kestaks edasi, taastoodaks ennast. Minu meelest on väga võluv, et Sigrid Viirul oli äsja EKKMis suur isikunäitus, üliõpilasena alustas ta just sealt.

Kas näituse tegemine on õppeprotsessi keskne osa?

Ühistegevuse kogemus on mul veres ilmselt „Faculty of Taste’i“ aegadest. Isetegemine on kõige tõhusam pedagoogiline protsess. Õppejõu esmane ülesanne on pedagoogilise situatsiooni kujundamine, et üliõpilasel üleüldse oleks mingi võimalus. Suures plaanis kogemata ei saa õpetada. Eesmärgiks olid suured kunstiüritused ning do-it-yourself-kontekst – intensiivne, fotoosakonda maailma keskmena käsitava maailmakaardi koostamine.

Ühistegevuse puhul hakkas tunduma, et loengud on mõttetud, nende kasutegur on väike. Et kõige viljakam on seminar või siis multidistsiplinaarne praktika. Avaliku näituse korraldamine on alati just see. Suvepraktika on ka ühistegevus. Minge sinna, kus on sääsed ja võsa ja katsuge seal sümboliseerida! Näituse tegemine on ennast ümbritsev tervik, mis sisaldab tohutult palju – ideedest läbikukkumiseni. See koosneb majandusest, võimuvõitlusest, see on retoorika trennist, organiseerimisest ja teiste aktsepteerimisest. See on sotsiaalne olukord. Ma soovitan näituse tegemist ükskõik mis eriala inimesele, kas või juristile.

Mis on tähtis, kui töötad professori ametikohal?

Vahest peamine on mitte unustada, et peale professorite koosneb akadeemia ka üliõpilastest. On revolutsiooni ja reaktsiooni aeg. Üldine mõtlemine, laiem pilk erialale, kriitilisus ja enesekindlus tulevad kasuks.

Mis olid sinu professuuriaja kõrghetked? Või ka pettumused?

Kõrghetked on enamasti seotud üliõpilastega ja pettumused akadeemiliste bürokraatide ja aparatšikutega. Professoril peab olema paks ja veniv nahk. Üliõpilased on kummalises psühholoogilises seisus: nad ei tea päris hästi, mida teevad. Mina professorina ka ei tea, mida ma neile päriselt õpetan. Tean pigem suunda, konkreetselt saan õpetada ainult seda, mis on kips, aga sellel pole mingit mõtet.

Tuleb luua pedagoogilisi situatsioone, kus äkitselt tajutakse, et mõtlemine on muutunud ja seda suudetakse ka artikuleerida. Need väikesed asjad mõjutavad tugevalt.

Kõrghetk akadeemilises mõttes on olnud jõuda magistritöö juhendamisega Veneetsia biennaalile, nagu 2009. aastal Kristina Normaniga läks.

Kuid üliõpilaste valikud võivad ka palju pettumust valmistada. Eriti siis, kui nad annavad alla, enne kui üldse tõsiselt proovivad. Kuidas ma ei salli lõpetamisi! Pärast kulub nädalaid enne, kui august välja saab. Sa ju vastutad nende eest. Ideaalne professor läheb oma tudengite eest surma. Lojaalsuse puudumine on alati seotud pettumusega. Pettumus on siis, kui loodad oma tööle tulemust, aga seda ei tule. Tuleb ka endale aru anda, et kunstiakadeemias on kaasaegse kunsti õpetamise puhul väga pikk valmimis­periood. Enne viit kuni seitset aastat on pea võimatu öelda, et kas rahmeldamisest ka kasu oli. See nõuab kopsumahtu.

Kas tudengite profiil on aastatega muutunud?

Sisseastujate seas võib eristada viitteist-kuutteist tüpaaži. Alati on tüüpe vaatan-maailma-läbi-värvilise-klaasi ja mul-on-nii-lahedad-ketsid. Alati on punkar, hipi, rulamees või -tüdruk, emo. Alati on mõne dünastia esindajana ja raamatu­riiuli najal kõndima õppinu, alati on keegi maalt, metsast ja kampsuniga, aga ka padufotograaf. Ikka tahetakse keegi olla või midagi teha või millegi-kellegi eest põgeneda.