„Üks tee, kolm viita“ – ilmus kunagi üks sellise pealkirjaga Holger Puki raamat. Muinasjuttudest on tuttavam tegelase ees kolmeks hargneva tee motiiv, kusjuures iga teeharu ees on viit hoiatusega, mis võib sellele teele pööramise korral juhtuda.

Tööstustsivilisatsioon on muinasjutukangelase kombel ristteele jõudnud, kuigi tundub, et sisuline suunavalik justkui puudub. Ongi vaid üks tee kolme viidaga, kuhu lisandub kasvavas tempos üha vängemaid hoiatusi. Viimane ilmus hiljuti ÜRO kaudu. Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES – Inter­governmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services) riskihinnangu taga on sadade teadlaste aastaid kestnud töö. Aruanne näitab, et tsivilisatsioon on kriitilise piirini pingestanud planeedi elurikkuse, kliimasüsteemi, mageveevarud, toormed – enamiku elutähtsatest ressurssidest. On aeg otsustada, kas muuta lähiaastail eluviisi ja domineerivat poliitilis-majanduslikku süsteemi või minna vastu globaalsele hävingule.

Teadusele toetudes osutavad IPBESi stsenaariumid, et umbkaudu aastaks 2050 jõuame samal moel jätkates tsivilisatsiooni kollapsini. Kollaps on süsteemi arenguloogikas hetk, mil selle põimsus (ehk komplekssus) hakkab spontaanselt, juhitamatult ja järsult kahanema. Tähelepanuväärselt on kollapsiga lõpetanud kõik eelnenud tsivilisatsioonid, põhjuseks probleemid spetsiifiliste ressurssidega, mille kättesaadavus osutus liiga piiratuks ja millest sõltumisele ei suudetud leida alternatiivi.

Üks su(u)nd

Igal iseorganiseeruval põimsüsteemil (elusolendil, olendite koloonial, ökosüsteemil, tsivilisatsioonil jms) tuleb pidevalt lahendada üha uusi selle toimimise ette kerkivaid probleeme. Nende lahendamiseks peab süsteem kasvatama põimsust (lisades uusi allsüsteeme) ja/või ulatust (paisutades ruumimõõtmeid ja metabolismi mahtu). Loomulikult peab selleks üha enam üha spetsiifilisemaid sisendressursse hankima ning suutma üha rohkem ressursside töötlemisjääke (nn reostust) keskkonda hajutada.

Igast lisandunud allsüsteemist saab põimsüsteemi lahutamatu osa. Seda ei saa tervikust kaotada, viimata kollapsisse kogu süsteemi. Näiteks tööstus­tsivilisatsioon toimis 120 aastat tagasi sisepõlemismootorita, 30 aasta eest internetita, aga tänapäeval teeks nende suhteliselt uute allsüsteemide kadumine tsivilisatsiooni toimimise võimatuks. See tooks kaasa kollapsi, mille käigus lihtsustub kogu süsteem juhitamatult, kuni mahub taas oma keskkonna võimaluste piiresse. Seega peaks tsivilisatsioon praegu lihtsustuma vähemalt sedavõrd, et toimida ilma interneti või sisepõlemismootorita. Inimajaloos on ühiskonna põimsüsteemid kollapsi käigus siiski üldjuhul ülearu lihtsustunud, nagu nt Lääne-Rooma komplitseeritud elukorraldusest sai varakeskaegse Euroopa pime ajastu.

Iga iseorganiseeruv kohastumisvõimetu põimsüsteem (sh tsivilisatsioon, mille arengusuund pole teadlikult planeeritud) lõpetab oma kasvutee kollapsieelses seisundis – süsteemses kriisis, kui keskkonnast ei saa enam piisavalt ressursse hankida ja/või keskkonda ei saa enam piisavalt oma jäätmeid hajutada.

Üks tee

ÜRO IPBESi teadlaste kollapsihoiatus ei ole muidugi ainus omataoline. Esimene analoogiline, maailmas suurt vastukaja tekitanud aruanne ilmus 1972. aastal Rooma Klubi kaudu. See kandis pealkirja „Kasvu piirid“ (KP) ja kirjeldas tsivilisatsiooni arengustsenaariume 2100. aastani. KPs jõuti toona üldjärelduseni, et kuni arengumudel sisaldab spetsiifilist seaduspära nimetusega „majanduskasv“ (see on siiani iga riigi siht), seni näitab mudel tööstustsivilisatsiooni vältimatut kollapsit juba XXI sajandi jooksul, ükskõik kui optimistlikke eeldusi või tehnoloogilist arengut mudeleisse ka ei lisata.¹ Raporti referentsmudeliks oli võetud nn BAU (business as usual) ehk tavaline asjade käik – areng juhul, kui kuni 1970ndateni valitsenud poliitilis-majanduslikud tendentsid jätkuvad suuremate muutusteta. Tähelepanuväärselt on KPs BAU-mudeli alusel prognoositud tööstustsivilisatsiooni kollaps saabuma vähemalt 2050. aastaks (2030–2050). Laiemale üldsusele selgitati KPga esmakordselt banaalset tõsiasja, et piiramatu kasv piiratud planeedil pole võimalik.

Hilisemates uuringutes on tihti rõhutatud, et meie tsivilisatsioonis peaks kollapsieelne seisund kõigepealt ilmnema kriisina rahanduses. Sisendressursside, eelkõige energia hankimine ja ümberjaotamine on iga põimsüsteemi toimimise sisu ja alus. Tsivilisatsioonis on aga paari viimase aastatuhandega kujunenud sisendenergia ekvivalendiks ja ümberjaotamise allsüsteemiks raha(ndus). Tõsised häired baastähtsusega allsüsteemis osutavad kogu süsteemi hõlmavale kriisile. KP BAU-mudeli alusel prognoositi, et kollapsieelse seisundini jõutakse u aastal 2010, kusjuures sellele on eelnenud pideva kasvu kadumine tööstustoodangus, toidutootmises ja teenuste osutamises per capita. Rahvastiku ohjeldamatu kasv pidi jätkuma siiski viimase võimaluseni, õhutades ressursinappuses tekkivaid (geo)poliitilisi pingeid.

Teame, et 2005. aastast pole nähtud enam varasemat pidevat kasvu tsivilisatsiooni tähtsaima energiasisendi, toornafta ammutamise vallas (nn Peak­Oil). Puudujääki asuti küll kompenseerima viletsama energiasaagisega küttevedelikega, kuid juba 2008. aastal järgnes süsteemne kriis globaliseerunud finantssüsteemis ja lõppes majanduskasv paljudes arenenud riikides.² Nii näiteks lootis EL oma majanduse kogumahus ja investeeringuis jõuda 2008. aasta eelsele tasemele tagasi 2018. aasta jooksul.³ Sedagi pigem tänu ELi SKT kogunäitu 1,9% võrra aastas paisutavale uuele statistikametoodikale ESA2010.⁴ Eesti majandus jõudis uue metoodika kohaselt 2007. aasta tasemele jälle 2016. aastal, kuid 2007. aastal kehtinud ESA95 metoodika järgi poleks me võib-olla seniajani sealmaal.

Arvesta nii või naa, tööstusrevolutsiooni järel pole ka suurimad sõjad tekitanud seisu, kus arenenud riikide majandus oleks olnud summaarse kasvuta üle kümne aastat järjest. Tsivilisatsiooni paljud võtmesüsteemid on aga välja kujunenud nii, et nende toimimine eeldab pidevat majanduskasvu. Kasvuta oludes toimimiseks pole peavoolu majandusteoorias retsepti. Kestva stagnatsiooni korral käib arenenud riikides rahatrükkimine, näeme ülikiiret majandusliku ebavõrdsuse kasvu ja keskklassi kadumist. Taustal võtab hoogu ühiskonna sidususe hääbumine, bürokraatia vohamine, korruptsiooni kosumine, üha individualistlikum ja hedonistlikum ellusuhtumine, traditsiooniliste autoriteetide ja väärtushinnangute kadumine, varem äärmuslikeks ristitud poliitjõudude tõus, migratsioonilained, (geo)poliitilise ebastabiilsuse kasv jne – kõik see on kõigi seniste tsivilisatsioonide puhul viidanud kollapsieelsele seisundile.⁵

Kolm viita

Muidugi mõistsid KP ja IPBESi aruande koostajad, et majanduskasvu kadu ilma põhimõtteliste muutusteta tsivilisatsiooni baasmudelis ei tähista pööret jätkusuutlikkuse suunas, vaid kollapsieelsesse seisundisse jõudmist. Rahatrükk, tormisadamat otsiva kapitali meeleheitlikud tõmblused, riikide katsed turgutada majandust gigantsete taristuprojektidega jms ei leevenda olukorda. Seepärast analüüsiti aruannetes võimalikke uusi teeviitu, alternatiivi senisele BAU-arengule. (NB! alternatiivi puhul pole sisulist vahet nt sotsialistlikul ja kapitalistlikul riigikorral või klassikalisel vasak- ja parempoolsusel, mis kuuluvad üheskoos igikestvast majanduskasvust sõltuva BAU paradigmasse.)

1972. aasta KPs lähtuti uue suuna osas praktilistest meetmetest. Mitmed stsenaariumid üldistati kolmeks põhimõtteliselt erinevaks baasmudeliks ehk teeviidaks: 1) BAU (jätkata XX sajandil välja kujunenud arengurajal), 2) laiahaardeline tehnoloogiline areng (forsseerida lahendustele suunatud progress maksimaalselt), 3) stabiliseeritud maailm (väärtushinnangute ja tarbimis­eelistuste muut(u)mise kaudu saavutada kasvuvaba jätkusuutlikkus ja sajandi võrra lisaaega kestvate lahenduste leidmiseks).

IPBESi 2019. aasta aruandes osutatakse planeedi seisule. Võimalikud arengusuunad lähtuvad IPBSi 2016. aasta metodoloogiliste hinnangute aruandes⁶ toodud poliitilistest stsenaariumidest (lk 215, tabel 6.3). IPBSi kuus poliitilist arhetüüpi on siin üldistatud samuti kolmeks baasmudeliks ehk teeviidaks, et neid saaks võrrelda LtG omadega: 1) BAU (senisest maailmakorraldusest ja traditsioonidest lähtuv, globaliseerumist taltsutada püüdev osa poliitiliselt konservatiivsematest ja pigem reaktiivsematest arhetüüpidest); 2) laiahaardeline tehnoloogiline areng (progressi-ideaalidest lähtuv, globaliseerumist ja planetaarse ulatusega tsentraliseerimist taotlev, tehnoloogilisele jätkusuutlikule arengule lootev osa poliitiliselt (uus)liberaalsematest ja proaktiivsematest arhetüüpidest); 3) stabiliseeritud maailm (rohujuuretasandi algatustest lähtuv, relokaliseerumist edendav, kogukondlikust tähtsustav, kõigi kriisidega omal jõul toimetulemisele pühendunud osa poliitiliselt antiglobalistlikest, isolatsionistlikest ja pigem proaktiivsematest arhetüüpidest).

Esimene teeviit tähistab nii KPs kui ka IPBSis kollapsit umbkaudu 2050. aastaks. Vihasemate kriitikute silmis on selline mudel küll vaid uusmalthuslik paranoia …

Teine teeviit annab KPs vaid u 40 aastat lisaaega. IPBESi ja ÜRO vaates saaks sellest mudelist lahendus, kus globaalses koostöös tagataks vähemalt KPs osutatud stabiliseeritud maailma eesmärgid. Mudeli toimimiseks vajalik koostöö ning väärtushinnangute ja tarbimiseelistuste muut(u)mine saavutataks tugeva globaalse valitsuse toel. Selleks loodetakse asendada kodakondsusest, rahvusriiklusest, religioossusest jms tulenev egoistlik suletus kõikjal unifitseeritud inim- ja tarbijaõigustel põhineva ning vähemuste ja kriisi­ohvrite kaitsmisele apelleeriva empaatilise avatusega.

Majanduse üldise liberaalsuse taustal loodab globaalne valitsus piisavalt talitseda hiidkorporatsioone, kelle võimsus lubab neil praegu rahvusriikide looduse kallal omavolitseda. Planetaarne valitsus forsseeriks rohetehnoloogiate jt jätkusuutlikkusele suunatud tehniliste lahenduste arengut, kasutades selleks lõpuni ära kõik globalismi plussid. ÜRO näeb mudelit oma säästva arengu eesmärkide täitmise eeldusena. Rooma Klubi 2018. aasta aruande autorid peavad samuti sellist mudelit lootustandvaimaks ja näevad vajaliku poliitilis-majandusliku teovõime eeskujuna mh praegust Hiina Rahvavabariiki.

Mudeli edus kahtlejad osutavad, et sellesuunaline liikumine saab järjest tagasilööke (globalismivastased valimistulemused USAs ja ELis). Selle rahumeelne jõustamine võib osutuda võimatuks ja ka mudeli tegelik tulem ei pruugi (majanduskasvu sisaldamise tõttu) erineda BAU-mudelist. Samuti on avaldatud kartust, et ideestiku tahab poolel teel kaaperdada mõni hegemooniat taotlev suurriik. Vihasemad kriitikud peavad uueks maailmakorralduseks ristitud plaani neoliberaalse eliidi inimsusevastaseks vandenõuks või orwellilikuks düstoopiaks.

Kolmas teeviit annab KPs sajandi jagu lisaaega tõepoolest jätkusuutliku plaani loomiseks. Stabiliseeritud maailma mudel oli aga KPs ainus, milleni jõuti tegelikult hoopis tagurpidi loogika abil. Arengusuundade modelleerimise asemel stabiliseeriti matemaatiline mudel selle tarbeks vägisi, et vaadata, mida sellise seisu saavutamiseks tegelikult teha tuleks. Meetmed nõudnuks riikidelt pretsedenditut koostööd ja inimliigilt tõelist ökoloogilist valgustumist. KP uurimisrühma juht Dennis Meadows on hiljem leidnud, et see stsenaarium oli algusest peale ülearu optimistlik.

Olukord on aga 1972. aastaga võrreldes pidevalt halvenenud ja süsteem sisenenud juba kollapsifaasi. Seetõttu on Meadows ja paljud teised veendunud, et jätku­suutlikud on vaid selleks valmistunud ja eraldunud kogukonnad.⁷ Vastavad algatused saavad sündida ainult kogukondade initsiatiivil, mitte globaalsete ja riiklike meetmete või demokraatlike valimiste kaudu. IPBESi vaates tähistaski kolmas teeviit relokaliseerunud (öko)kogukondlikku elukorraldust. See pole aga vähemalt ÜRO arvates arutlemisväärne alternatiiv, kuna ei paku lahendust kogu inimkonnale ja tähendaks leppimist kollapsi paratamatusega. Lihttehnoloogilise eluviisiga populatsioon, mida planeet kestvalt toimimas hoida (ja kollapsist läbi tuua) suudaks, piirdub vaid ligikaudu 1,5–2 miljardi inimesega. Kurjemad kriitikud on sellised mudelid ristinud tagasi puu otsa püüdlemiseks.

Uus su(u)nd?

Näib, et vähemalt ÜRO ja Euroopa Liit panustavad teisele teeviidale ehk tehnoloogilisele läbimurdele globaalse ja unitaarse uusliberaalse maailmakorralduse toel. IPBESi 2016. aasta aruande järgi lähtutakse seega globaalse kestliku arengu arhetüübist ja osaliselt ka majandusoptimismist. Siiski on raske uskuda, et tõkked planetaarse koostöö ees saaksid vajaliku kiirusega ületatud. Vinduva finantskriisi taustal torkavad silma hoopis üha kasvavad tõrked senises üleilmastumisprotsessis, protektsionismi tõus ning majandusregulatsiooni ja poliitiliste liitude mõranemine. Seejuures on planeedi rahvaarv tõusnud 7,7 miljardini ning langusest juurdekasvu protsendimääras hoolimata purustavad juurdekasvu absoluutarvud rekordeid.⁸ Ka tehnoloogilise progressi osas on uusliberaalne majandusparadigma suutnud seni ergutada pigem „laiahaardelist rohepesu“, alates mõttetust bioetanooli lisamisest autokütustesse ja lõpetades traagilise metsade põletamisega elektrijaamades …

Kas lüüa käega ja järeldada, et isegi ohtusid ette teades pole tsivilisatsioon võimeline iseorganiseeruvat, kollapsini viivat arenguteed vältima? Või loota tõesti globaalse progressi jätkumisele? Või asuda stabiilse maailma poole liikuma omal käel, relokaliseerida oma eluviis koostöös kogukonnaga? Ühtaegu ainsal teel püsida ja kolme teeviida vahel valida on veider, harjumatu ja raske, aga aeg sunnib tagant.

1 Dennis Meadows jt, The Limits to Growth: a Report for the Club of Rome`s Project on the Predicament of Mankind. Universe Books, New York 1972.

2 James Hamilton, Causes and Consequences of the Oil Shock of 2007-08. The National Bureau of Economic Research (NBER), Working Paper No. 15002, 2008. http://www.nber.org/papers/w15002

3 https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/soteu2018-brochure_et.pdf

4 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX:52018DC0506

5 Joseph Tainter, The Collapse of Complex Societies. Cambridge University Press, 1988.

6 https://www.ipbes.net/system/tdf/downloads/pdf/2016.methodological_assessment_report_scenarios_models.pdf?file=1&type=node&id=15244

7 Dennis Meadows, Perspectives on the Limits of Growth: It is too late for sustainable development. Smithsonian Institute lectures, https://www.youtube.com/watch?v=f2oyU0RusiA

8 http://www.un.org/en/development/desa/population/publications/index.shtml