Intervjuu Peeter Mudistiga 17. III.
Kuidas jõudsid graafikasse?
Juba instituudis hakkasin natuke proovima, seal sai väljaspool oma tundi veel midagi proovida. Ma siis valisin graafika. Graafika oli tollal popp ala, paljud tahtsid teha. Oli üks pisikest kasvu meister, ei mäleta ta nime, tema näitas põhilise asja ette. Ikka oforti ja külmnõela sai proovitud. Saime õpilaste vanad plaadid. Siis tegin mitmel aastal endale ka uusaastakaardi. Sellise päris oma kaardi tegemine oli nagu au asi, ma lausa valmistusin selleks. Olid sügavtrükis ja mõned linoolis. Aga stihleid polnud tollal õieti kusagilt saada ja siis tellisin nad ühe meistri käest. Ja kui stihlid olid, siis läks asi vidinal.
Oled loonud oma värvilised linoolgravüürid ühe plaadiga. Meie graafikas pole see just levinud võte, tavaliselt tehakse ikka igale värvile eraldi plaat.
Arvasin ka nii, aga Vive Tolli ütles, et see on kõige tavalisem asi. Ja võibolla tõesti. Aga ega ta ühe plaadiga ole palju kergem teha kui mitmega. Mitmega on kuidagi kuiv, tulemus on mingil kujul siiski ette teada, vähemalt üldises plaanis. Ühe plaadiga tegemisel on rohkem võimalusi, see on salapärane ja ei tea kunagi, mis sealt lõpuks välja tuleb. On hea, kui esimeste värvidega õnnestuks. Aga kui ei saa, siis läheb vahest korda alles viimase värvikihiga. Peab olema ka trükkimise kultuuri, vähemasti pead olema meister Voldemar Kanni käe all töötanud mõne päeva, kasvõi mõned tunnidki. Ilma Kannita oleks kõik teistmoodi läinud. Võrreldes maalijatega on graafikud tükk maad üksmeelsemad ja sõbralikumad. Maalimise töö on selline, et jätab pitseri, lihtsalt ei tohi olla nii sõbralik või ka abivalmis. Sest nii kui oled, nii kahetsed. Ja see, kelle vastu ollakse, ega temalgi mingit tolku ole.
Olen pidanud sinu peateoseks graafikas ?Isenheimi altarit? (1993), imetlenud ikka suurepäraseid lehti ?Vedelen ja vedelen? (1980), ?Mu sõjatööstuse tüdrukud? (1981), ?Põlev mees? (1995), varasemaid oforte. On sul graafikas ka oma lemmikud?
Kui tegin, siis ma ei leidnud seda. Aga nüüd vaatan, et üks Tallinna vaade (2001) on päris õnnestunud ja siis üks pisike mehikene (?Kõlgutab jalgu?, 2001), kes istub. Need on mu armsamad.
Küsitlenud