Juuni keskel linastusid BFMi Nova kinos kevadsemestri tudengidokumentaalid. Dokiõppe ava-aasta teise semestri filmi juhendajaks on olnud tavapäraselt dokumentalist ja õppejõud Kersti Uibo. Mitme varasema lennu juhendamisel on ta palunud leida kursusetöö teema või protagonisti Adeli rahvusvahelisest rehabilitatsioonikeskusest, kuid seekord on vaadeldud lähemalt adopteerimist.

Selles suunas teemavalikut ärgitades tahab Uibo koputada režiikursuse südametunnistusele ja juhatada õpilased ühiskonna nurgataguste teemadeni, jättes loovestja enda otsustada, kas nimetatud nurgatagusele ka osutada tahetakse või jäetakse see ridade vahele. Uibo manitseb autoreid end mitte üle tähtsustama ja seab häirivaid piiranguid, mille otstarve võib kohale jõuda alles pärast kooli lõpetamist. Parimal juhul saavad kadalipu läbinutest empaatilisemad filmitegijad, ühiskonna antikehad, kellelt võib oodata ka igapäevaelus tähelepanelikku pilku ja vajadusel sekkumise julgust.

Sama teema tõttu moodustavad kuus valminud filmi justkui kasseti, kus iga töö avab mõne uue aspekti või vaatenurga. Allpool teen sissevaate kolme filmi, mille tagamaale heitsid valgust ka lavastajad ise.

„Arvasin, et olen Superman“¹ algab suure profiilplaaniga autoroolis Jevgenist, kes pihib mõne aja pärast, et kõik tema kolm adopteeritud poissi Mark, Maksim ja Artjom mõjusid kohe kojujõudmise päevast peale oma käitumise tõttu eemaletõukavalt. Lapsed pidasid end ülal nagu väikesed koletised ning nad ei suutnud abikaasaga uskuda, et just nemad millegi niisugusega kokku puutuvad. Jevgeni siirad pihtimused autos struktureerivad kogu filmi, avades peale keerulise suhte poistega tema suhted naise Tanjaga. Ta jõuab murdepunkti, mis viib lastega kokkukasvamiseni. Lõpuks jõuab ta poiste kasvatamise kaudu mõistmiseni, et elu on täisväärtuslik üksnes siis, kui end teistega jagada ning mitte ainult oma heaolule keskenduda. Autosõidud vahelduvad perekondlike episoodidega: kord näidatakse, et kirjeldatud kriisimomendid on minevik, siis jälle, et Jevgeni oskab tõepoolest oma pereelu eriliselt väärtustada. 

Autorite Rabbe Sandströmi ja Nele Aunapi tahtel sündinud maailm pole magus, aga näib ometi peaaegu liiga täiuslik, et olla ehe. Jevgeni küll räägib raskustest, mida ta ühekorraga kolme poisi isaks saades koges, ning vanemaelu alguse kriisi kinnitab ka Tanja. See teadmine aga justkui hajub, kui Ženja räägib oma tunnetest, armastusest Tanja vastu, ning tegutseb pere keskse figuurina. Harmooniast ja laabumisest saab filmis aga justkui hälve. Normaalne on see, et inimestel on probleemid: ma peaaegu ootan, et filmiski mõni tüli üles tuleks. Võib-olla on põhjus harmoonias, milleni autorid koostöös jõudsid. Ekraanil nähtav on selle režissööriduo peegelpilt.

Autorid tunnistavad, et portreteerimiseks määratud perekonnast peategelase väljavalimine oli keeruline, kuna kumbki ei oska vene keelt. Kontakt oli võimalik kas pisut inglise keelt kõneleva Jevgeni või eesti keelt rääkivate poistega. Isa valiti välja pärast Kersti Uibo abil vanematega vestlemist. Võtted tehti tegelasi intuitiivselt jälgides nende vestluste sisust aru saamata. Sandström kinnitab, et tema arvates tuli takistus lõpuks kasuks. Ilmselt andis just teadmine, et filmitegijad siin ja praegu tema juttu ei mõista, Jevgenile vabaduse olla oma pihtimustes nii uskumatult avatud ja aus.

Filmi võtteperioodile eelnes kaks proovipäeva, alul päris ilma kaamerata, siis koos tehnikaga, aga mängulisemas võtmes. Edasine kujunes usalduslikus dialoogis: režissöörid pakkusid välja perekondliku väljasõidu ning Jevgeni ja Tanja võtsidki plaani minna koos kalale jne. Lõpuks kogunes Sandströmi sõnul materjali sedavõrd palju, et tuli süda kõvaks teha ja mitu liigutavat, aga filmi seisukohalt ebavajalikku episoodi välja jätta.

Noore inimesena nägi Sandström selle filmi tegemises õppetundi, et oma elu jagamine, teistele pühendumine võib pakkuda suurt rahulolu. Seni oli ta oma sõpruskonnaga pidanud õnneks vabadust oma tegemiste üle ise otsustada. Nele Aunapit puudutas samuti ennekõike altruism, aga ka filmipere tohutu slaavi lahkus ja heldus.

Mõlema arvates olid lähteülesande raamid ranged. Tudengitel tuli teha film koostöös juhendaja määratud paarilisega ning jälgida ette ära otsustatud perekonda, antud juhul siis veel võõrkeelset. Lars von Trieri ja Jørgen Lethi film „Viis takistust“² olevat olnud Kersti Uibolt saadud ideaalne ja õigeaegne ravim, millest tuli mõistmine, et piirid annavad tegelikult vabaduse, täielik raamide puudumine võib aga osutuda suurimaks loominguliseks karistuseks. 

„Teispool hirmu“³ algab põlvini rohtunud korruselamu hoovist, kus kunagi pesukuivatamiseks seatud roheliste teraskonstruktsioonide rivi ees seisab pisut läbematu Deniss. Jõuan oletada, et tegu on Lasnamäe ning tema majaesisega, aga esimese hooga selgust ei saa. Järgmistes vaatlevates episoodides saavad kesksed tegelased tema lastest Oljast ja Matveist. Oma siiruse ja uudishimuga haaravad nad tähelepanu ka siis, kui kaamera pole neile keskendatud. Seejärel naastakse hoovi Denissi juurde ning lahti hakkab hargnema tema lugu: alles nüüd, täiskasvanueas ja lapsevanemana, mõistab ta oma lapsepõlvele tagasi vaadates, kui hoolimatud olid ta alkohoolikust vanemad. Denissile teeb haiget, et ebanormaalne olukord tundus talle toona normaalne, sest teistsugust kogemust polnud. Ometi ei mõista ta oma vanemaid hukka, sest neil olid omad eluraskused. Denissi jutt annab pereelule ekraanil uue perspektiivi: mõistetavaks saab tema reserveeritus isana, abikaasana. Nelja-viieaastaste Olja ja Matvei helge olek näitab, kuivõrd avatud ja oludega kohanevad on lapsed, kui vähe on lastele vaja, et kõik oleks hästi.

Tabasin filmis kaks paradoksi. Deniss on üllatuslikult kõige vabam lavastatud olukordades, kui ta hoovis statiivile seatud kaamera ees seistes oma lugu räägib. Kodus diivanil või pargipingil, perekonna keskel, kui puudub n-ö etteantud ülesanne, on ta äraolev ning tunneb selgelt ebamugavust. Paradoksaalne on seegi, kuidas autorite Jyri Pitkäneni ja Volia Chajkouskaya filmimeetod tööle hakkab. Nad ei küsi Denissilt midagi tema suhte või isarolli filosoofia kohta. Deniss räägib üksnes oma lapse­põlvest, aga see töötab: saab selgeks, kui otseselt mõjutab laste kasvatamist muster, mille sees lapsevanem ise üles on kasvanud. Just see põhjustabki kas ülima soovi kogetud raskusi vältida või meeldivat korrata.

Jyri Pitkänen ei varja, et talle oli seekord väljakutse ennekõike teha dokk koostööna. Keeruline oli koos kontseptsioonini jõuda, teha valik, millised küsimused teosega tõstatada, kuidas omavahel rollid jaotada. Võimalik, et konsensuseni jõudmist takistas see, et ta on oma (kunsti)teostes perekonnaküsimusi, sealhulgas ka oma vanemate teemat varem juba käsitlenud. Võib-olla seegi, et kuna ta ei oska vene keelt, ei saanud ta perekonnaga suhelda, kaasrežissööril oli seevastu võimalik nendega vabalt vestelda. Pitkänenile, kes oli harjunud mis tahes asja puhul kaaluma kõiki võimalusi, olgu tegu kas või einestamiseks söögikoha otsimisega, tundus lähteülesanne ahistav. Abi oli tal enese veenmisest, et see film on lihtsalt üks harjutus. Ta oli oodanud selle õppesemestri raames koostöö kui nähtuse avaramat mõtestamist.

Erinevalt teistest seisid režissöörid tõsise valiku ees, kas panna filmi sisse vestluste materjal, mis avanuks peategelase veelgi isiklikuma kihi, või mitte. Nad leidsid, et see tugevdaks küll filmi emotsionaalset mõju, aga teeks haiget Denissile ja tema perekonnale, ning otsustasid sellest loobuda.

„Seda oodates“⁴ on Maaja Halliku ja Iari Varriale film, mille peategelase Nika, elava loomuga algklassitüdruku olemus avatakse lihtsate, aga tänu tema karakterile mõjusate momentide kaudu. Näeme käiku eksootilisse liblikamajja, argipäeva kodus ja õppetükkide lahendamist, sõbrannaga koolist kojutulekut. Lõpuks läheb Nika ka tollesse lastekodusse, kust ema Jelena ta omal ajal lapsendas. Tüdruk on sedavõrd aval, et üksnes tema natuurist piisab nii filmistruktuuri loomiseks kui ka info edastamiseks. Autorid on õigustatult hoidunud lisavestlustest või muudest vaheelementidest. 

Režissööride otsus liita filmi algus­episoodi liblikavaatlusega fragment viimasest, lastekodu külastamisest, loob kujundi, mis annab poeetilise alatooni kogu filmile: on nukkumist ootav liblikavastne ja tänaval kõndiva Nika kinnitus, et ta mäletab … Kodus voodil filmitegija/vaatajaga vestlema jäänud tüdruk ütleb häbenemata välja, et on lastekodust pärit, ning tahes-tahtmata ärgitab see küsima. Mismoodi ta siis koolitükke teeks, kui Jelena poleks teda lapsendanud? Kes oleks ta sõbrad, milline koolitee? Pilk, millega Varriale ja Hallik on autoritena Nikat jälginud, on imetlusväärselt soe ja hinnanguvaba. Vaatajale on jäetud rohkesti tõlgendamisruumi.

Autorid alustasid filmitegemist aruteluga, mida adopteerimine neile tähendab ja millised on olnud nende suhted oma vanematega. Nad küsisid endalt, mida tähendab vastutus võtta enda hoolde võõras laps ning mida võib tunda inimene, kes reedetakse, jäetakse maailma üksi, nii et tal pole kedagi, keda usaldada. Autorite soov ja püüd panna end sellise lapse olukorda juhatas ka otsuseni teha filmi peategelaseks laps.

Kui näitleja ja psühhoterapeudi taustaga Maaja Hallik tõi protsessi analüüsi osa, siis keemiku haridusega Iari Varriale lisas organiseerituse, läbimõelduse, planeerimise. Ja ikkagi oli filmi koostööna teha raske: mõlemad olid kartnud loomingulisi tülisid, oma mõtete allajäämist. Lõpuks oli suurim eluline õppetund, mille Maaja enda sõnul sai, et ei pea kõike oma kontrolli all hoidma, võib lahti lasta. Usaldus ja töö laabumine on võimalik ka oma ideid alla surumata. Kursuse võistluslikkuse kohta ütles Maaja Hallik, et kokku on sattunud mõistlikud inimesed ja ära­tegemise soovi ses ringis ei ole. Vähemasti teatrikoolis kogetu foonil näib nii, sest seal konkureeritakse jõuliselt ja stressi on palju.

Filmi monteerides kujutlesid režissöörid sihtgrupina sedasama perekonda, keda nad olid jäädvustanud, samuti peresid, kes plaanivad lapsendada. Nad tahtsid selle linateosega anda neile infot, mis oleks aus nii heas kui halvas.

1 „Arvasin, et olen Superman“, Rabbe Sandström ja Nele Aunap, 2019.

2 „De fem benspænd“, Jørgen Leth, Lars von Trier, 2003.

3 „On the Other Side of Fear“, Volia Chajkouskaya ja Jyri Pitkänen, 2019.

4 „Seda oodates“, Maaja Hallik ja Iari Varriale, 2019.