Näitus Rüütelkonna hoones on kestnud juba viis kuud ning tal on olnud menu. Suurel määral on see ka teiste muuseumide ja eriti erakogujate teene, kelle tööd moodustavad poole ekspositsioonist. See on kujundaja Toomas Reinu teene, kes organiseeris rikkaliku materjali harmooniliseks tervikuks. Suur tänu neile, kes on näitust entusiastlikult propageerinud ? alates Sirbi peatoimetajast Mihkel Mutist ja lõpetades Rael Arteliga ajakirja Loodus veebruarinumbris. Suur tänu kõigile, kes näitusekülastajatega kohtuma tulid ja nendega oma teadmisi jagasid: Philippe Jourdainile, Peeter Ernitsale, Rein Maranile, Fred Jüssile, Aleksei Turovskile.
Turovski elavast ettekandest jäi muu hulgas meelde järgmine mõte: nii nagu loom näeb inimeses teist looma, nii näeb ka inimene loomas kõigepealt inimest. Miski ei kinnita seda paremini kui valm, mis on Aisoposest saadik loomakujude kaudu inimlikke tobedusi välja naernud. Näituse naelte hulka kuulub kindlasti üks Valentin Serovi joonistusi Ivan Krõlovi valmile ?Kvartett? (erakogu). Joonistused tellis Serovilt Anatoli Mamontov 1895. aastal, kavatsedes välja anda Krõlovi valmide kogumikku. Raamat jäigi kavatsuseks, ent Serov joonistas illustratsioone suure mõnuga elu lõpuni, 1911. aastani. Meil eksponeeritu kuulub hilisemate variantide hulka. Nii nagu valmis ?Kvartett? loomad igat moodi ümber istuvad, lootes, et teises asendis õnnestub ehk paremini muusikat teha, nii sättis ka Serov neid oma joonistustes nii- ja teistpidi. Tõetruudus looma füüsise ja karakteri edasiandmisel ühendub neis koomikaga. Esimest viiulit mängiv ahv on ilmselt hämmeldunud, et tal ei õnnestu juhtida karu, kitse ja eeslit kooskõlalisele tulemusele ? situatsioon, mida kogeme elus alatasa.
Valme ja mõistujutte võib illustreerida mitmeti: loomi veel rohkem inimlikustades, nagu on teinud Jean Effel oma joonistustes La Fontaine?i ?Valmidele? (1955), August Daugell puugravüürides Fr. R. Kreutzwaldi ?Reinowadder Rebbasele? (1850) või Ilmar Kruusamäe Vaalas eksponeeritavais loomamaalides. Kuna aga looma peab selgi juhul tundma, jääb seda laadi kunst ikkagi animalistika raamidesse.
Valm on omamoodi relikt animalistika kaugest tekkeajast, mil inimene tunnetas veel elavalt oma sugulust loomadega, mil ta uskus, et neil, nagu kogu loodusel, on hing (animism), et tema hõim pärineb ühest teatud loomast ? tootemist, keda tuleb austada kui hõimu patrooni (totemism). Neoliitilistest loomakujukestest III ? II aastatuhande II poolest e.m.a., Valmast pärit luust koprast (NB!), merevaigust metsseakujulisest ripatsist (sestap metssea kujutis ka ühel Kaljo Põllu ?Eesti maastikest?, mida praegu Adamson-Ericu muuseumis näha võib), alustab ka ?Eesti kunsti ajalugu? (I köide, Tln. 1975). Totemism ja animism säilitasid tugeva mõju vanade kultuuride religioonis, mille üldtuntud näide on Vana-Egiptus, ent me ei tarvitsegi minna nii kaugele ajas ja ruumis: mõelgem tänastele taara- ja maausulistele.
Kuigi antiikmaailm tegi otsustava sammu antropomorfse panteoni suunas, kihab tema mütoloogia poolinimese-poollooma variantidest. Seda laadi fantaasial, eriti Saatanale ja tema käsilastele kuju andmise, laseb vohada keskaegne inimene, kelle sümbolitest küllastatud maailmapildis on kindlad tähendused loomadelgi. Piibli kõrval oli läbi keskaja kõige levinum käsikirjaline raamat ?Physiologus?, IV sajandil kreeka keelest ladina keelde tõlgitud loomaraamat, n.-ö. kristliku zooloogia õpik, millel põhines bestiaarium kui ?anr ja kui loomade käsitus, mis ei välistanud päris vahetut rõõmu nende kujutamisel.
Viimane vallandus, muidugi, renessansiajal. Pisanello ja Giambologna vahele mahub palju loomalembeseid itaalia kunstnikke ja Düreril on populaarse ?Jänese? (1502, akvarell, Albertina) kõrval hulk teisigi loomapilte. Kunstnike huvi ergutasid ülikute loomaaiad ning XVI sajandi keskpaigast ilmuvad loomaentsüklopeediad. Omamoodi piltentsüklopeediad on manerismilt barokile üleminekul Jan Brueghel Vanema, Roelant Savery jt. loomingus eeskuju andvalt kujutatud teemad ?Noa laevaminek? ja ?Orpheus loomade keskel?. Apollo poolt kõike elavat lummava muusikaandega õnnistatud Orpheus on põhjamaise Väinämöise-Vanemuise vanem vend, nii et soome kunstniku Robert Ekmani või meie Tõnis Grenzsteini ?Vanemuise laulude? (Vanemuine loomade keskel) puhul ei ole Saveryle viitamine sugugi kohatu.
XVII sajandil, ?anride välja kujunedes, eristus reljeefselt ka animalistika. ?Noore härja? (1647, Haag, Mauritshuis) autorist Paulus Potter kujunes hiljem peaaegu maalija-animalisti üldnimi. Aga loomade kujutamisele spetsialiseerunud kunstnikke oli tollal kõikjal arvukalt, rääkimata ka teisi ?anre viljelenute nagu Rubensi, Velásqueze jt. panusest animalistikasse.
Vanim teos näitusel on saksa animalistide dünastiast pärineva Philipp Peter Roosi ehk Rosa da Tivoli (1657 ? 1706) ?Karjane kitsede ja lammastega? (väliskunsti muuseum). Roos töötas Itaalias ja oli mõjutatud pigem itaalia kui hollandi animalistikast. Tema suur barokne lõuend avab pastoraalide rea näitusel, mille lõpetab Richard Sagritsa ?Sügis? (1954, EKM). Rida võiks mõtteliselt jätkata, näiteks Nikolai Korma?ovi ?Mariani? (1982). Ent, kuigi oma lambaid suvise looduse rahus karjatavaid Mariasid leidub siin-seal praegugi, on pastoraalide aeg ümber. On loomade-lindude industriaalse tootmise-tapmise, hullulehmatõve ja linnugripi, turismitalude aeg. Pastoraal aga ? antiiksest bukoolikast kuni uuema ajani ? on olnud avar, erinevaid kunstiliike hõlmav ?anr, mis vääriks kompleksset ülevaadet, sellal kui ilmunud on peamiselt kitsamate lõikude kajastusi (A. McNeil Ketteringi XVII sajandi hollandi ?Arkaadia? käsitlus).
Veel vanem, kiviaegsete koopamaalideni tagasi ulatuv animalistika alaliik on jaht. Näituse ?jahisaalis? on tõmbenumber monogrammist HB maal ?Jahimehe matus? (1924, erakogu). Sel suurepärasel naivistlikul teosel on Eesti kogudes mitmeid variante. Need kõik väljendavad jahivastasust, mis on tugevnenud sedamööda, kuidas küttimine on muutunud elutähtsast toiduhankimise viisist privilegeeritute lõbuks, närvekõditavaks harrastuseks, majandusharust röövmajanduseks. Õigluse huvides peab märkima, et uuemal ajal üritavad jahimehed olla looduskaitse liitlased, nagu võib lugeda ka ühest jahiteemalise kunsti ajalugu käsitlevast raamatust, mille väljaandmist on sponsoreerinud Slovaki Jahimeeste Selts (?Lov a zver vo výtvarnom prejave?, Bratislava 1988). Ega muud üle jäägi, sest paljud loomaliigid on hävinud, paljud aga alles ainult tänu loomaaedadele.
See tõdemus ei takista siiski nautimast vanu jahiteemalisi pilte, näiteks riialase Johann Heinrich Baumanni XVIII/XIX sajandi vahetusel maalitud ?Koera jahitrofeedega? (erakogu). Baumann on loonud üle 1700, klassitsistlik-dekoratiivse, naivismihõngulise pildi, millest üksjagu sattus Eestissegi. Umbes poolsada teost suudeti koondada tema näitusele Läti Riiklikus Kunstimuuseumis möödunud aastavahetusel. Baumanni võib õigusega nimetada Baltimaade Oudryks. ?veitslase Johann Stähli puust nikerdatud ?Hirvepull? (erakogu) ? jahimeeste lemmikuluk läbi aegade ? on oma hapruse tõttu üpris haruldane jäänuk XIX sajandist, oma naiivses detailsuses rahvakunstilähedane. Naiviseerivas laadis on ka Aleksander Uuritsa sügispanoraam ?Jaht? (1915, EKM), mille temalt tellis ärimees G. Lellep ja mis on üks väheseid pannoo tüüpi veel säilinud pilte XX sajandi algusest eesti kunstipärandist. Et jahiteema kätkeb ka mitmetähendusliku tõlgenduse võimalusi, seda teati juba minevikus (näiteks, Elert Thiele-Joachim Armbrusti suurepärane barokne nikerdfriis Tallinna raekoja raesaalis, 1667 ? 1696) ja kasutati ohtralt just sümbolistlik-ekspressionistlikus kunstis (näitusel Nikolai Triigi pastell ?Jaht?, u. 1915, TKM).
?Metsa? saalis on kammertooniks Olga Terri hommage Eesti metsadele: maalinelik ?Kask. Lepp. Kuusk. Haab? (1985) ja tema ?Roostik? (1985, EKM). Harva saavad skulptuurid nii segamatult mõjuda, kui selles ruumis. Jaan Koorti keraamiline ?Öökull? (19
33, EKM) meenutab tema kodust ?loomaaeda? Kadriorus ja viib mõttele, et tema huvile loomade kujutamise vastu võis anda tõuke ka François Pomponi esilekerkimine animalistina 1922. aastal. Pariisi Sügissalongis.
Eesti heatasemelist loomaplastikat on näitusel suhteliselt vähe, 19 tööd 10 autorilt, sest oli soov anda võimalikult palju ruumi välisautorite plastikale erakogust, mis on oma animalistikale keskendatuses üsna haruldane. Esindatud on sellised XIX ? XX sajandi suured skulptorid-animalistid nagu Antoine-Louis Barye, Emmanuel Frémiet, August Gaul, Peter Clodt von Jürgensburg jt. Terminit ?animalism? kasutati ?anrimääratlusena esmakordselt 1931. aastal, kui Barye, Christophe Fratin ja Alexandre Jouillonnet esinesid Pariisi suurel salonginäitusel loomafiguuridega. Sel oli algul irooniline varjund, nagu on sõnal ?animalistika? irooniline varjund Looduse Kuningate ja akadeemilise ?anrihierarhia pooldajate suus praegugi.
Seejuures räägib animalistika ? näpuga küll näitamata ? väga palju nii ühiskonnast, kunsti arengust kui ka konkreetsetest loojatest. Tarvitseb vaadata hobust kujutavaid teoseid näitusel, neid on 33 ? poole rohkem kui koeri. See ettekavatsematult suur hulk kõneleb hobuse rohketest, aja jooksul muutunud rollidest inimese elus. Hobune esineb siin kui stiihia kehastus (Georgi Nikolski ?Pr?evalski hobused?, 1960ndad, segatehnika; Evald Okase ?Hobused?, 1973, EKM), kui jahikaaslane (Paul Burmani ?Jahilised?, 1914, tempera, EKM; Tiit Pääsukese ?Jahimehe süda?, 1997, segatehnika, EKM) ja sportliku ajaviite vahend (Paul Burmani ?Võidusõit?, 1914, akvarell, EKM; Eduard Ole tu?ijoonistused ratsanikest, 1927, erakogu), kui seisusliku või seisusteülese uhkuse objekt (Johann Alexander Gottlieb Schwabe ?Hobused tallis?, 1860ndad, EKM; Ekke Väli ?Ratsamonumendi kavand?, 1989, pronks, alumiinium), kui sõjaratsu-kodukaitsja (Kr. Raud ?Kalev kosjas?, eskiis, enne 1928, süsi, EKM), kui tööloom (Gregor von Bochmanni ?Sepikoja ees?, 1880 ? 90ndad, EKM), kui tõuaretuse tulemus (P. Clodti ?Raskeveohobune. Bitjug?, u. 1850, pronks, erakogu), kui elurõõmu ja vabadustunde väljendus (Malle Leisi ?Punased hobused?, 1972 ? 74, EKM), kui inimese hingeseisundite võimendaja (Ernst Jõesaare ?Meeleheide?, 1958 ja ?Hirm?, 1967, patineeritud kips, EKM) jne. Selle grupi najal saab täiesti ülevaate elulaadi ja mentaliteedi muutumisest umbes pooleteise sajandi piires, kunsti arengust XIX sajandi romantismist ja biidermeierrealismist kuni postmodernismi mitmekihiliste metafoorideni.
Nii nagu lemmikloomad jäävad peremeeste ükskõiksuse tõttu pahatihti koduta, nii on animalistlikud teosedki üllatavalt sageli jäänud tähelepanuta. Materjalirohkuse ja ruumipuuduse tõttu ei olnud sellelgi näitusel võimalik eksponeerida Tartu Kunstimuuseumi graafikakogus leiduvaid huvitavaid baltisaksa animalistika näiteid Eugen von Ungern-Sternbergilt, Friedrich Ludwig von Maydellilt, Hermann von Kügelgenilt. Viimase kummalis-naiivsed joonistused XIX sajandi lõpust olid ilmselt eeskujuks Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursuste õpilastele. Animalistika kunstikoolis ? see on üks paljudest võimalikest ja köitvatest uurimisteemadest selle ?anri puhul.
Kõiki mõeldavaid aspekte ei ole käesolev näitus muidugi haarata suutnud. Selle eesmärk on olnud pöörata tähelepanu ?anrile, millel on äärmiselt rikas ajalugu, mis on olnud sisuliselt võrdne võrdsete seas ja mille arenguperspektiivi ? näitab aeg.
