Siit üks teine lõbus moment: kui enamasti oodatakse naispoeetidelt õrnu õhkamisi, siis koosluses Sild-Ojamaa see päris nii ei olnud. Eks mängis siin oma osa ka Liisi Ojamaa rõhutatult tramp välimus, aga tema luuletustes oli üleüldse suurem ja tõsisem püüe oma siseilma visualiseerida, tunnetele ja mõtetele nime leida. Ivar Silla luules seda pole: ta räägib lapseliku siirusega hommikusest erektsioonist, püherdamisest puhaste linade vahel ja laulab serenaadi oma kuningale, kelle printsess ta on. Võib-olla just see siirus ja vahetus lõigi fooni, miks Ojamaa tundus võltspaatosliku, kohati ärritavalt noor-ja-popp-olla-tahtvana oma laulusõnu meenutavate reakorduste ja osalt ingliskeelsete pealkirjadega? Ei tea, aga vaatamata tüütuseni äraleierdatud homo olemise kuulutamisele, samuti ka tõsiasjale, et nii mõnegi luuletuse põhjal jäi kõrva kriipima tunne, et tegu on verivärske, toimetamata ja läbilugemata tekstiga, tõusis Ivar Sild oma hinge tõeliselt avava poeedina Liisi Ojamaast palju tugevamalt esile. Kuid teisalt toimis selline kooslus musta laega hämara saali pro?ektorivalguses just hästi, tekkis kakskõla, millest loodetavasti leidsid üht-teist nii ühe kui teise luuletaja loomingut hindavad kuulajad.